Tuesday, April 30, 2013

Fragmente Teemu Mäki luulekogust "Surelik"

Teemu Mäki Veneetsias
Tõlkinud Taavi Eelmaa. Käesoleva postiga ta mitte vaid ei jaga meiega heakskiitu väärivat, vaid paneb enda jaoks ka märgi maha, et see luulekogu tuleks lõpuni tõlkida. Vaadake Teemu kodulehte ka, Taavi ei väsi kordamast, kui kõva mees ta on.



KAOTAJAKS SÜNDINUD (Õpetusnäidend mitmele deklamaatorile, põhikoolikasutusse)

Surematus on nende liikide pärisosa, kes paljunevad pooldumise teel, erutuseta. Kirg on mõeldud surelikele ja suremine privileegiks neile, kes on sündinud. Inimene on ebapidev, singulaarne ja partikulaarne. Flipperikuulike ei taha kuidagi sattuda emamasina pimedasse neelu, aga just sellesama neelu ja kaldus mängupinna tõttu on ta elus. On õnn sündida kaotajaks.

Kõik meis on allajäämine ja kõige karmimalt saab vastu hambaid usk hüvede vähenematusesse. Laup kipras, kaevame tunneli mäetipust Kuuni. Turismibüroo Edu pakub hinna sees taljes eskalaatori ja meevituga serveerimiskäru. Kaks reisi Kuule tunnis! Järgmisel kuul pakub see meile sama vähe huvi kui kodupoe müsliriiul.

Loetleme tsivilisatsioonisaavutusi, kiimleme isutult faktidega, kuulutame uhkelt oma päevade pärlikee kaks korda pikemaks kui nigeerlase oma. No ja siis? Nagunii lutsutame neid halvasti sulavaid kuulikesi ühekaupa. Neist, mis neelatud, jääb ainult pakitsev mälestus soolestikku ja need mis ees on vaid õhus keerlevad täringud. Ainult nigeerlase surm neljakümnenda juures teeb meie kaheksakümneviskest kauni odakaare. Juba Markiis de Sade sai sellest aru. Lasi end litsides piitsutada, nõudes, et peale igat hoopi tõmmataks seinale kriidiga kriips. Sajanda kriipsu nägemine ja sellele mõtlemine – sellest kirjutamine – oli kõditavam, kui piitsa tuimestav laksatus.

Tõsielusarjas räägib inimene kuidas ta pääses tulekahjust, mootorsaaniõnnetusest, saapasse pugenud mao hammustusest. Näitlejad kordavad juba räägitu üle ning hetke jooksul tundub elu sulle kingitusena, telekapult valitsuskepina, vorstileib oblaadina. Õnn pääseda tuhvlisse tukkuma jäänud mürgihammaste käest on tõde, kuid haihtub sama kiirelt kui jahtub saapasse surnukslastud ussiraibe. Ellujäämine pole olemasolemise sisu, vaid piirjoon.

Surm virutab inimese jalaga ärkvele, väravat kaitsva Jeesuse suunas. Jalgevahelt läbi, väravajoonel sündiv oma mina kustub võrgus. Kristus hüüab: ”Suluseis!”. Kohtunik ei vasta.

Ilma Jee-Jeeta käib asi nii. Sünnitusarm rebeneb otse kümnesse, stuudiopublik naerab ja plaksutab, tseremooniameister annab märgi, kukutab lavaleastuja nabanööriga pikali, uus isend räntsatab maailma ja tunneb end mõnusalt. Alguses soovib, et jääks jäädavalt, siis taipab, et vooluta jõgi hakkaks haisema, taipab surelikkust tänada motivatsiooni eest. Jõuab natuke ringi siiberdada, paberlennukeid loopida, jalgrattaga sõita käed lahti, vahel isegi pea lahti. Siis kardin sulgub, on aeg minna, lõõg tõmbub pingule, nabanöör rebib tagasi pimedusse. Välgatasin siin korraks. Olin must šokolaad, nähtav pimedus, milles komistasin oma jalgade otsa, lõbutsesin enda imelike aukude ja väljasopistustega, andsin ninakalt terekätt ninale ja hellalt munnile. Naer lõikas mu näo kaheks. Kaotasin ilme, vabanesin näo vangistusest. Haavast ilmus laps, mõned maalid ja see luuletus. Surm on õrn veiderdaja, arglikult murrab ta teed läbi elavate, hoides neid ärkvel.

Taavi Eelmaa kuseb tuld
Kõik käib ringi, aga sama ei kordu kunagi. Kõik kõduneb: porgandid soolikates,
jõkkevisatud läpaka metall ja plastmass. Indiviid näib automaadina, kes ringluskarusellis kogub vanust, järglasi ja mugavust palju jaksab. Unistab salmiaagimaitselistest ordenitest ja alukaid postitavatest fännidest. Sellest siiski ei piisa. Adorno vaim muudkui korrutab kehalisusest, ajab sõnade lihakäntsakaid üksteise järel vardasse. Kägisev raamatuselgadest sillake üle animaalse ratsionaalsuse. Poole kohaga relativist ja täiskohaga lobamokk liitub lauluga, tipib lausete laudadel üle iseenesestmõistetavuste soo, kannad luuni paljad. Kui säär sügeleb, rehmab sõnade kärbsepiitsaga olematuse putukat. Peseb end puhtaks jumalausust ja arvepõhiste eesmärkide diktatuurist, jõuab välja tüdimuse tühermaale. Räägib tühjuse minema, õitseb lobisedes puudele, pesumasinatele, ruutjuurele, habemeajamisvahu eri markidele, trummipulkadele ja inimesele. Astub minaduse peldikust välja.

Võrdväärsed oleme kootuna kommunikatsiooni ja olmetarvete võrku. Lõpuks lõng katkeb, enamjaolt ei torka üks katkestus tervikus silma. Plastmass kärssab, masin on tühi, siuglen suitsuna üles. Mõni pahvakas näeb välja kui lind, viipekeeles kõnelev. Tuules viskleva linnu vari laskub su taeva poole pööratud näole. Mu vari põrkab su näol edasi tagasi. Üritan sinus iseennast ära tunda. Lähemale ma enesetunnetusele ei pääse ja ega lühemgi vahemaa ei aitaks seda vähest kuidagi rohkem nautida.

Võimutahe minus tahab, mitte mina. Liiklus käib läbi minu, ma ei astu kõrvale, vahetan lapsel mähkmed ja viskan kotletid praepannile kurku. Liiklus käib meist läbi, saab meist tõuke, oleme ellu sündinud, tõrkuma hakanud vektorid suures plaanimajandusdiagrammis. Füüsika ja meemide tõusiklus seletavad vaid osa. Sõidame evolutsiooni rongiga, kuid rööbastelt maas. Liikumapanevad jõud võivad küll olla lihtsad, kuid võimalikke tagajärgi on lõputu hulk. Olemine ei labastu mänguks, sest reeglite ja eesmärkide püha raamat on alati pooleli, esilehed juba kõdunenud, kui kirjapanija värskemate lehtede tinti alles küünarnukiga kogemata laiali ajab. Kõige rikastavam on see tüütu ja kontrollimatu, mis mängu juurde ei kuulu: piinlikud vahejuhtumid, saatuse iroonia, indiviidi ettearvamatud imelikkused – kõik see, mis takistab võitlusel mandumast võidujahiks või robotite sooritusvõimevõrdluseks ning hoiab ülal paljusust.Võitjaks on alati surm, inimeste võistkonnas on finišeerimist harva või üldse mitte ning tõsisele tööle ja suurepärasele koosmängule pole tingimata auhinda ette nähtud. Mängutulemuse otsustab pisiviga, kasu – ja tõenäosusprognoosid ei kehti ning halvem võidab parema. Rikas elu seljatab vaesevõitu teooria. Kui Nietzsche kirjutas igavesest taastulekust, ei mõelnud ta, et ajalugu kordaks end aastaaegade kombel, vaid kui maailm algaks taas algusest, või mina, korduks kõik täpselt samamoodi. Või siis poleks tegu selle maailmaga ega minuga. Minu arusaamist mööda kritiseeris Nietzsche eelkõige hierarhia püramiidmudelit, kaitstes olemasolu mitmekesisust ja vähimagi üksikasja olemuslikku ainuvõimalikkust. Ükski lüli ahelas pole keti jaoks teisest olulisem.




VÄSISIN SINUSSE

Eile väsisin
sinus, sinusse.
Vajusin pinna alla, tahtsid minuga olla
mina sinuga, kuid sa kasvasid kalapüüniseks.
Vilets elupaik limalatikalegi.
Sellegipoolest ära arva, et igatsesin vabadust,
vaid isetehtud käeraudu.
Kui sa rääkisid elu piiramatutest võimalustest,
mõtlesin naerdes, hammaste vibrafonil
dissonantsipolkat klimberdades,
et eks ta ole,
me ei mõtle üksteisest, vaid võimalustest,
mida pole näha kui teine ees seisab.
Miks pole näha?
Ei tea kas need võimalused on teise inimese sees
või taga, pimedas punktis, horisondile hajuma heidetud.
Kui võimalusi oleks piiramatult,
miks oleksime pidanud valima just need,
mis kortsuvad meie higiste käppade vahel?

Eile väsisin sinust.
Ei osanud sind maha jätta,
sest ihaldan sind.
Oled peegel.
Kui tüdinen peegelpildist või lausa vihkan seda, siis
ma ei lõika puruks oma nägu,
ei leiuta uusi mõtteid, huvihüppeid, entusiasmiluksatusi,
mis künnaksid mu näkku uued jooned.
Kuna olen nõrk, lõhun pigem sinu.

Täna olen siis ühe puudumise võrra rikkam, vabam.
Ilma elava peeglita jääb muidugi palju peitu.
Jääb nägemata, kes ma ei tahaks olla,
jääb aimamata, kes oleksin, kui saaksin.
Nagu näljane koer volksatab suust haigutus.
Kirglik tegevusetus, sihituse õndsus
mudib mu lõdvaks.
Kui sina ei hinga,
ma puhkan.

Eile väsisin sinust, keda mu iha õgis
kuni jäid põiki kurku kinni.
Tapsin su,
matsin aeda,
õigemini
lähima kaubanduskeskuse parkimisplatsi serva,
torkasin
asfaldilagritsa voltide vahele.
Su korjus oli raske kui hiiglase kantoss,
konnakulleselöga täis lastud,
lõbu pärast.
Nüüd istun köögis,
küpsetan saiataati ja -eite.
Tütar kaunistab need rosinatega,
närtsinud kuulidega
naelutame kinni
kuuma kerkiva elu.

Nüüd kui sind enam ei ole, oleme lähedasemad, sina ja mina,
kui varem. Su asupaik on meie ühine saladus.
Seevastu meie kaugenemise laps on kasvanud,
me ei istu enam kolmekesi ringis,
või sinuta vastakuti silmast silma,
vaid üksteise taga, peal, tütar ilusti süles.
See on õrnus, kuid samastumine pole koos olemine.
Parkimisplatsilt langeb pikk lumine nõlv,
all paistab kosutav jääauk,
kelk perse alla ja minema.
Pea alaspidi augu põhjas
on arveaeg. Mida sain, kas sain,
või pean uuele ringile minema?
See pole kujund enesetapust,
see on taskute tühjendamine, niipalju kui sente on
nii kaugele saab
ja trompeti
et aega veeta.

Üks minus küsib,
kas ma olen nüüd vähem inimene?
Üks minus küsib,
kas ma võin veel kedagi armastada,
ehk isegi ennast,
tütart,
või olen nüüdsest tundetu?
Teine minus, sisimas, vastab,
olen nüüd rohkem, terviklikum,
õnneks on veel järel seda, mida purustada,
õhk keerleb,
leevendav kuuvalgus lookleb hinge õiekellukasse.
Teine minus, sisimas, vastab,
Ma pole tundetu vaid lahti, mitte kõigest, vaid sinust.
Olen
nüüd
ühe haruldase kogemuse võrra rikkam.
Miks see kogemus mind väiksemaks tegema peaks?
Kas ei peakski proovima kõike, väljaarvatud heroiin?

Võib olla on isegi nii,
et nüüd kui olen tapnud
muudki kui seahakkliha,
näen elu ulatust paremini?
Kui rammimisnui vuhiseb olen löögikaugusest väljas,
kui tulekuristik avaneb pistan ahjusuu ette prundi.
Ka siis
kui inimestevaheline tühjus
ajab heasoovlikkusest üle,
mäletan
kui lähedal alati ollakse hävinguleegile,
kui kergesti paitav käsi võpatab maona,
pettub, väsib ja hakkab kägistajaks.
Ja see, kes mõistab
selle meelemuutuse kergust,
ehk oskab seda paremini vältida,
olla teist näljutamata, olla teist mädasse kastmata.
Ei muutu puritaanaednikuks, väljajuurijaks,
vaid võtab kobrutava elu oma hoole alla
nagu hoovuse
kanaleid rajades, peenraid tehes.

Nii kaugel on juba mu soovmõtlemine.

Mis on mõrvamine?
Tütar istub mu süles,
televiisoris seikleb muumitroll,
minu peas viskleb NWA³ rütmis maailmaparandaja,
breikari puuritud auk väärtushierarhia parketis.
Pärast seda näen uudiseid, näljast neegrit.
Olen kommunist,
näen, et sealpool ekraani sureb keegi nälga.

______________
³ Niggers With Attitude, gängsterräppgrupp Comptonist, Los Angeles´est, 1980-aastate lõpust.


Mina ei sure,
nälga.
Kui peaksin selle näljase hinge sama-
väärsena, sõna otseses mõttes, kui iseenda,
tütre, või cd-kogu hinge,
ei oleks ma siin. Oleksin andnud kõik, mida mul pole
enese füüsiliseks ellujäämiseks tarvis,
tema hinge päästmiseks. Ei andnud.
Punase Risti teadaanne ütleb,
et eluks vajalik toiduabikogus Aafrikas
maksab kaks marka päevas.
See liiter šokolaadijäätist,
mis on mu tütre süles, kes on minu süles,
maksis 17 korda rohkem.
See jäätis on järelikult mulle 17 korda väärtuslikum
kui üks päev neegri elu. Ja ma ei räägi praegu musta naha värvist.
Ma räägin nähtavast pimedusest,
kes me ise oleme,
kaasaarvatud kommunistid.

Pooldan arenguabi suurendamist,
innukalt Tobini maksu,
ettevõtluse maksumäära hüppelist tõusu
ja ütlen,
et isiku tervisekaitse, õigusabi
ja koolituse kvaliteet ning hulk
ei tohi
vähimalgi määral sõltuda isiku varalisest seisust,
perekondlikust taustast
ega ühiskondlikust positsioonist.
Aga ma pooldan neid kui
ühiskonnas elava indiviidi elu
tõenäoliselt meeldivamaks tegevaid põhimõtteid,
mitte kui ligimesearmastuse väljendust.
Sest kus armastus on?
Mida ta teeb?
Lagundab sind asfaltteki all osakesteks.
Armastuses on head asjad kirg,
televiktoriinist pinevam pinge ja paatos.
Nad ütlevad, et see pole mitte armastus
vaid väärastunud iha.
Väärastusest ei oska öelda,
tunnistan lootusetust.
Mis perutava jänesena
peksab segi lillepeenra.
See on armastus,
see
ei ole
suur sõna.
Jääb vahel hambaauku.
Mädanema
või
kudema.



PRAGU
(G.Bataille järele)

Sõtkun rattaga Lapuast Seinajoele meele müra eest peitu.
Jalgratta vari võbeleb teepeenral, pöörised üksteise taga
lahutamatud, teineteist iialgi puudutamata.
Leitsakupäeva taevas on hõõguv pliit,
mis valmistab minust keedusinki.
Maa on kuumusest pirisev pajakaas.
Pilved on kaotamas, lagunevad, sebivad ringi,
kõhklevad, valgusest piinatud. Päikese särisev võipall
sulab kullana mu pähe. Kolp sööbib puruks,
sisse valgub lõhnu ja valgusega lõigatud vorme.
Need põletatud figuurid on kiiremad,
möödasööstmises tõelisemad,
olemasolemise välgatusele truumad,
kui bioloogia ja füüsika faktid.

Räägin enda ette
sinule
vastutuult.
Mõtted pagevad pisikeste sisalikkudena suunurkadest,
silmanurkadest. Kui oleksid siin, saaksid need
pagana salamandrid kätte. Rebiksid nad valutult lahti,
räägiksid küpseks, maitsestaksid mõistmisega, serveeriksid
huumorisalatiga vürtsitatult.
Matsutaksime saadust teepervel koos
pead ja keha sirutades. Varsti tuleks vihm,
nopiks meid põllult üksmeelseks sulanuna, suhkrutükkideks
vanaema põske enne kohvi.

Nii siiski ei juhtu,
sest sa oled surnud.
Sellest on kaua möödas, aastaaegki oli teine.
Üritasin hoida su silmade luuke lahti, aga sangad jäid pihku.
Tuleksid tagasi, lükkaksid mind käekõrval.
Sa ei saa. Sa ei ole.

Sinu surm, kui selline, ei masenda ega hirmuta mind.
Olen korraliku relativistina surelikkuse poolel,
ma ei austa elu, ma kasutan seda.
Tunnistan, et olen tapnud, isegi ühe keda armastasin,
aga sind mitte. Miks sa läksid?
Andmata luba siia jääda,
jätmata mulle kaarti, mille järgi leiaksin tee ära.
Olin sinusse mõtteid sisse teinud,
isuäratav lõhn ja nägemused, mida ma enam kätte ei saa.
Sinu kujutluspilte oli valmimas ja idanemas minus,
kuidas nad nüüd, sinuta, leiavad tee välja?
Sinu veidraid jubinaid vedeleb siiani mu meelekohal riiulis,
varastatud relakas, piparkoogivorme
ja kuuvalguselihvimismasin.
Kompan neid aegajalt,
kuni sõrmed jäätuvad.
Pea on su sokke täis,
kuhu torkan käe, vahel ka teisi elundeid,
kui kosmos on külm.
Riidekapis on ühed su aluspüksid, neid läheb vaja.
Sind ei maetud; tuhk puistati merre.
Ma poleks haual tahtnud käiagi,
aga aluspüksid tõmban pähe, üle silmade,
kui juunikuu päike öösel ründab,
kisub praokile öö kirstu,
topib vahetpidamata kolisevaid kiiri
siia kasti sisse.

Hommikupoole ööd näen
püksisäärest,
et horisondi ja taevakaare vahel
on kitsas värisev pragu, külm punane,
kust homne libiseb sisse ja lõikab mind
laast laastult teiseks.
Iga pind põletatakse lõpuni ja ülestõusmine saab
ainult suitsu pärisosaks. See tähendab on kiire, et jõuaks sündida
veel eluajal.
Äkki olen juba emakakapist välja astumas, ratas vuriseb,
käigud raksuvad, reied rappuvad ja kokkupuude asfaltiga on
kadumas. Püsin teel, kuid mõte ronib
perse ees võssa ja röögib.
Vastsündinu röökimist ei mõista keegi
kuid igaüks tunneb selle ära.
Mu peas on augud, need on kõik neelud.
Osadest aukudest voolavad mu aparaadile vajalikud
materjalid sisse.
Osadest aukudest pürgin ma välja, sinu poole
ning teiste olnute ja olevate poole.
Kompav röga proovib teieni jõuda.
Meie vahel oli ja on väsimatu pragu,
kuristik, mille üle ma sülitan
igatsuse klimpi
vastutuult.

Vändates Nurmoni välja tunnistan üles oma võlga Bataille´le,
laulan näpatud laulukest:
Kõikide surelike olendite vahel on surma kuristik,
mille saab ületada vaid surres. Sina oled ületanud,
ma ei tea, keda sa kuristiku teisel serval kohtasid.
Kui sügavik paigalt sööstes jugadeks hargneb,
meie soontesse voolab, oleme üks aga mitte enam elus.
Kui sina sured, ei ole see minu surm,
kui mina köhin, ei löö sinu kõhtu valuhoog, kui näed und,
ei tunne mina su rahutust, kui näen nägemust,
ei peegeldu see sinu näol.
See ei ole siiski kõik,
sest isegi kui me ei saa sirutada end üle kuristiku,
saame jalutada nende vastasservadele,
vaadata alla selle põhja, mille jaoks silmadest ei piisa,
siis piiluda teineteist, arglikult tervituseks viibata,
tunda ühist peapööritust kuristiku serval.
Sa oled surnud, aga ma näen su nägu teiselpool kuristikku.
See pole nõidus, taevasse vaadates näeb paljusi kes on lahkunud.
Nõiduslik on aga see, et su siluett kiirab valgust.
Tühjuse neel me vahel ootab mind.
Aeg naeratab ja paljastab oma lagunevad hambad,
ja sinu,
hambakivist puhtana,
sirgena neelu serval,
toetud rahulikult
iivelduse huultele.


Friday, April 26, 2013

Vanakunsti festival Tallinna Kunstimajas!

ja see pilt oli ja... siit sain
 Hei, tšekkige, ma olen nüüd nagu institutsioon.

See on siis Eesti Kunstnike Liidu kevadnäituseks kutsutud aastanäitus. Möödunud aastal nad jagasid aastanäituse kaheks, nii et ma jõudsin ainult poolt vaatama. Too nähtud näitusepoolik käis selleaastasest väljapanekust samaaegselt rohkem närvidele ja soojendas rohkem südant. Seekord tundus üldine tase kuidagi keskmisem, näitus homogeensem. Võib paigutuse asi olla. Seekord oli töid üritatud kuidagi grupeerida, nii et sellist kontrasti, kus hea töö jõledaga kõrvuti on, tekkis vähem. Kõige jubedamad tööd olid paigutatud näituste tagumisse soppi, „õuduste tuppa“, sa tunned selle Aapo Puki ja Jüri Arraku järgi ära. Arrak viitsis vanasti paremini maalida ega pidanud lindinimest ja mingit teistsugust inimest keppima panema, et tähelepanu saada, Pukk jälle olevat eelmine aasta midagi veel nilbemat näitusele toonud. Sedapuhku olid niisama sellised igavavõitu portreed. Tast endast ja ta vanaisast, vist. Õuduste toas avaldas mulle kõige rohkem muljet Marika Mescheni „Maarjamaa“. Sellega oli nii mõnigi asi valesti, aga religioossel rahvuslikul naivismil on oma koht maailmas ning ta on väljundi ära teeninud. Otse selle kohal ilutses suur ja värviline Nelly Drelli „Muusa“. See oli suur ja ülikooli kohmakas fotorealismis teostatud ning selle eetoseks oli maailmasõdadevahelise aja vaimus kapitalismikriitika. Kes siis niimoodi teeb. Ise veel noor inimene. Mall Nukke jooksjad aga ei oleks üldse õuduste toas pidanud olema. Vaeseke.

Näituse õnnestunuim sein oli aga graafikasein. Näitus üldiselt oli kantud mahlakast seitsmekümnendate vaimust, nagu oleks aeg juba ammu peatunud, aga graafikale seitsmekümnendad sobivad. Eriti tooksin välja Silvi Liiva kaheosalise taiese „Koidab. Udu liigub üle vee.“ Reti Saksa on ka ikka tore näha. Ülepea on tore näha asju, mida sa juba näinud oled, see on tegelikult ohtlik lõks ja seda ei tohiks unustada. See nurk, kus Maria-Kristiina Ulase mannekeen, Erki Kasemetsa tikutopsid ja Lapini pisike maakunst olid, oli ka kena. Maakunst on muide see asi, kui maamees ehitab panipaigast leitud asjadest mingi vahva konstrui ja paneb selle aiaväravasse kõigile vaatamiseks. See viitab sellele, kuidas esteetiline tung elab meist kõigis. Aga Maria-Kristiina võiks ühe siukse mannekeeni ka teha, mis on Kunstihoone kõrgune ja mille jäsemeid liigutatakse masinaga.

Veel: Peeter Lauritsa üraskivärk oli tore, taastas mu usu digitrüki võimalikkusesse, enamasti, kui ma olen näinud kunstnikke digigraafikat tegemas, kasutavad nad miskipärast mingeid õnnetuid pastelseid roosasid ja rohelisi ja see, kuidas joon välja näeb, on samuti küsitav. Hille Palm oli jällegi kaks kena mosaiigiga kaetud kalapead teinud. Näeks kellegi juures aias või kodus, oleks nagu woah, kalapead. Palju oli asju, mis sobiksid kenasti sisekujunduse elementideks. Ja ma olen igati selle poolt, et inimestel oleks kodus ja sisekujunduses rohkesti kunsti, eksju, see hingestab ruumi. A' seal... pole ta näitusesaal ega pole ta kaubamaja ja kodune ruum ka mitte.

Üldiselt võib öelda, et see näitus kujutas endast vähemat, kui oma osade summa. Sein oli töid nii tihedalt täis rammitud, et nad kippusid üksteist tapma, seade hajutas tähelepanu, tihtilugu oli väärt taieseid raske märgata, need olid paigutatud liiga kõrgele või liiga madalale või muidu valesse kohta. Mari-Liis Tamme „Sula“ oleks väiksemas ruumis paremini mõjule pääsenud. Otsaseina oleks saanud paigutada midagi suurt, mida on hea kaugelt vaadata. Samuti on kuidagi kurblik, et kogu kevadnäitus eksponeeris vaid ühte moodsat tööd. See oli Elo Liivi „Useful (AB)use 01“. Seal näidati, mis pesumasinast saab, kui see lahtise uksega tööle panna. Lummav ja rusuv küte, täidab seda kunstinaudingu kategooriat, kus sa näed midagi, mida sa tavaliselt ei näeks. Konse oli mumeelest veits primi, aga ette ka ei jäänud, kujund oli lihtsalt nii võimas. Video ees oli omakorda üks töötav pesumasin. Kui mõtlema hakata, oleks pidanud sinna sisse piiluma. Ma saan täiesti aru, et vanadel inimestel peaks olema näitus, kus nad saavad vaadata, kuidas nende vanad tuttavad ikka veel sedasama teevad, mida nad tegema harjunud – jumala eest, ma teeks ise parima meelega samuti, lõikaks aasta-aastalt neile ühe pisikese paberist palja tšiki ja oleks veel rõõmus pealegi -, aga kui näitus esindab kogu Kunstnike Liitu, mis omakorda peaks esindama tervet eesti kunsti, siis hakkab kuidagi kurb, hääbumise meeleolu tekib. Et mulle meeldiks, kui oleks pigem avatud konkursiga näitus, pigem eesti kunsti aastanäitus, kui Kunstnike Liidu oma. Ja see ilma kuraatorita tegemine, ega see ka tegelikult ei toimi. Demokraatiat see ei suurenda, lihtsalt selline teistsugune hegemoonia toimib. Ning kas nüüd just parem.

Kahju on ka sellest, et näitusel nii vähe paljaid tšikke nägi. Kui juba teha niimoodi klassikaliselt, siis võiks ju vähemalt neidki olla. Herkki-Erich Merila „Carceres III“ peal on üks, väga hea töö. Ja õuduste seina peal oli ka midagi sellelaadset, aga seda ma ei julgenud vaadata.

Niisiis, kevadnäitus on veel üheksa päeva lahti. Minge kõik. See maksab ainult kaks eurot vähem, kui kogu KUMU ekspositsioon kokku. Võib-olla olekski kaval aastanäitus KUMUsse ümber paigutada, kui kogu aasta produktsiooni korraga tahetakse näidata. Seal on rohkem ruumi ja nii.

Saturday, April 20, 2013

Piktuura Haltuura

LETS PLAY DUNGEONS AND DRAGONS OKAY??
"Postkaarte Aafrikast"

feissfeissfeiss

(habemega ingel?)

Stephen King "Isemoodi Aastaajad" tõlke kaanepilt

projekt "SALADUS"

Wednesday, April 17, 2013

Kuidas ma rätsepaks õpin

Grace Jones mothafucka
See kolumn  siin on  ülikoolis pettunud  ja nüüd kutsekas õppiva inimese elustiilipäevik.

Hinded on jälle sitaks läinud, kuigi esimesel perioodil olid kõik peaaegu viied. Ülikoolis sain ka esimese hinde viie, pärast ei saanud enam ühtegi sellist, mis oleks kõvasti üle keskmise. Olin stressist nii segi, et ei saanud alguses magadagi. Hästi rõve. Ükskord läksin Euroopa ajaloo või millegi sellise eksamile nii, et unustasin eksami ajal kõik asjad ära. Kuradi Antoniused ja kes iganes. Mul oli lemmikkampsun seljas ja nüüd ma ei julge enam seda pärast seda situatsiooni kanda. Kuradi kool - sa panid mu oma lemmikkampsunit kartma! Nii see küll olla ei tohiks.

Aga kui nüüd aus olla, siis ma oleks rätsepakursuselt natuke rohkem julgust oodanud. Nagu - stiili mõttes või nii. Keegi ei pane üldse hullu. Ma ei julgenud sinise kasukaga kooli minna tükk aega, sest ma kartsin, et reedan ennast. Nailon-polüester elektrisinine kasukas. Voodriga! 1.50 € mothafuckas!!!
Ja  nüüd ma siis olen "retromustrite esindaja". For real - "Visake see kangas Triinule. Peida see ära, muidu Triin varastab selle!" - Jep, muide, ma olengi kleptomaan. Inimesed ise soodustavad seda. Nagu.. nahui sul on nii palju igasugust kaltsu õlipastele, ma võtan siit oma lemmikvärvi ära ja sa ei märkakski. Siin nagu polekski ju kaotajaid. Ma veel teen sulle kaardi selle sama pastelliga.

Aga üks asi, mis ma elust praegu välja üritan lõigata on igasugune vingumine selle üle, kui raske on. Munni ma tean, et olen vaene, aga ma ei tahaks, et see hakkab mul elamist segama. Ma ei taha, et see, kuidas  ühiskond minusse suhtub, hakkaks minu elamist ja mõtlemist kujundama. See on minu otsus, kuidas ma lasen end asjadest mõjutada, kui ma just armunud pole. Mõnikord ma soovin, et ma saaksin kangemaid rohtusid süüa, et fantaasiakraanid vahepeal sulgeda.
Siin on muidugi omaette pingutus end tagasi hoida. Ma teen neid lollakaid tööproove ainult sellepärast innuga, et ma saaksin valida materjale, millest ma neid teen. Ma juba upun igasugustesse taskuõmbluste proovilappidesse. Ja käin koolis ringi nagu niidihunnik. "Sul on siit üks millimeeter kitsam. TEE UUESTI!" Aga okei. Ma ei vingu, nagu inimesed lehtedes. Ma võtsin õmblusmasina, mis on metallist, mitte mingi viimane Brotheri mark, mis on üleni plastmassist ja läheb õmblemise ajal ümber, kui teda liiga kõvasti lüüa, ja hakkan oma Veritas Rubinaga hoopis õmblema siis. Ma muudan seda, mis mulle ei meeldi.
Kui mul oleks ainult kannatust. Mõnes mõttes on ikka megaigav, kui sa oled päev otsa istunud ja pead siis ka edasi istuma ja tegema... kõike veel ja pealekaubagi. Ma vahel patustan ja tegelen kollaažide kleepimisega. Täiskaifunn on pinge all pilte kleepida - patustada magusa mõttetusega. Täpselt nagu mõni armurituaal. 

Hm, sinnamaale jõudes tuleks ära mainida, et ma pole enne kui nüüd, 23aastasena keset megaigavat Tartu linna, avastanud sellist vabastavat mõju, mis on kevadel. Ma ei jõua ära oodata, millal enda jalad kuskil pargis makaroniks trippida. Aga - KELLEGA? Halloo?? Kas keegi üldse mäletab veel, mis tunne see on? "Ei, aga milleks meile äge tripp, parem saame lapsed." Ja see me-räägime-sellest-kui-suhteinimesed-me-oleme. Pläägutamine. Vein. Tropid Zavoodis, kes mõtlevad, et pärast seda, kui nad sulle pokaalitäie peeti on toonud, ise täis nagu kännuämblikud, võivad nad sul käest kinni võtta ja suudelda? See on pühaduse rüvetamine! Täielik turn off.
 Ürita ise ohakate vahel ilusaks, terveks ja arukaks jääda. Ürita noh! Tee uuesti!
See viib iga nädalaga mõtted ainult sellele, kuidas kiirendada Tartus elamise loetud aastate möödumist. See koht paneb ikka kaane nii peale, mingi äng hakkab närima, tunned, et närvikõdi on puudu. Mingi esteetiline defitsiit. Aga siis avastad jälle, et ohhoo, tulin juhuslikult ma-ei-tea-mis-ajenditel välja ja hästi palju jooksmist ja tegemist ja jõudmist ja see muserdav sügavus ja kahtlused on päevaplaanist eemal - vähemalt nendega ei ole aega enam tegelda.

Ja ilmselt on see nüüd see koht, kus ma mõistan, et pole lootust oma sisemist tempot panna kiiremini käima ja sobituma mingi muu vooluga, kui see iseenesest ei toimu. Eriti tugevaks teeb see teadmine sel juhul, kui lähedusse on tekkinud inimesed, kes sind soosivad. See on väga üllatav, et ma olen saanud endale paar väga head õpetajat - see tähendab - head inimest, kes mind aitavad ja toetavad nii palju kui nad vähegi suudavad. Ja sa näed seda nende silmist, nende vastutulelikkusest ja tõesti - armastusväärsest ümbruskonnast, mida nad loovad. No sellist asja pole mu elus kuigi palju olnud, et ma saaksin oma õpetajaga uhukustada. Nad üldiselt.. okei, ma olen MEGAHALB õpilane, sest üldiselt mulle ei meeldi üldse kedagi kuulata ja ma kahtlustan, et nemad ja nende allikad pole piisavalt usaldusväärsed - aga mille põhjal? No muidugi selle, mida ma näen. Aga mida ma siis näen, eks? Mida mina üldse õpetamisest ja millegagi kursis olemisest tean, et ma siin nii palju mölisen? Kõige lihtsam vastus sellele oleks, et ma ei tea tühjagi - aga see on liiga üldine. Sest üldiselt ei pruugi õpetaja teadmine ka mingi eriti tuus teadmine olla. Mulle meeldib, ja see ei pruugi üldse olla sellepärat, et ma olen nii kuradi eriliselt kõvatuus inimene, vaid nagu üldse olen tähele pannud, et inimestele meeldib KONKREETSUS. Nagu davai, jupid on siin, nendest siukse asja õmbleme niimoodi jne. Igaüks teeb omas tempos ja vahepeal ei tule mingi mutt ütlema, et õu, sul siin kaks millimeetrit valesti juba, haruta üles. Selline jummala chill töökeskkond võib ka olla, kus me istume kõik laua taga, konstrueerime koos seelikut ja kui keegi midagi ei tea, siis me küsime järjest ja kõigil on jumala huvitav teada saada. Siis õmbleme jälle veits omaette ja siis jälle see oldstyle õpetaja tahan sind nii väga praegu et ma seisan järjekorras, et oodata, millal sa puistad mulle oma kuldseid tarkuseseemneid otse suhu. Nii on päris lahe. Ja veel selline puterdis nagu mina - ma nagu leiutan sajaga mingeid oma asju seal välja ja kui mingi etapini valmis saan, siis küsin et nii võib ka või - ja siis ta mõtleb ja vaatab ja katsub.. mõnikord ei ütlegi päris kohe ära. Mõtleb kodus õhtul ka ja siis järgmine päev ütleb. Nii nunnu!!! Muide kõik õpetajad ei tee nii. Ma ei hakka kirjeldama neid, kes nii ei tee, sest ma olen seda juba teind ja nad ei vääri tähelepanu.

 Õmblemisel pole tunnetega väga palju pistmist, see on kindel. Materjal on emotsionaalne ja värv ja moejoonis on emotsionaalsed, aga mitte õppimise protsess. See on rahulik kulgemine, mis on tihedas seoses oskusega oma jalga õigel ajal õiges kohas pedaalil hoida. Kui aeg on küps, võib kõige kiiremal masinal pedaali põhja lükates saavutada meisterlikkuse. Aga kuna õppimise teekond nõuab tarkuseni jõudmiseks rahu ja stabiilsust, ajab see mu vabadel hetkedel peast segi. Selles mõttes ei saagi vist midagi kunagi muutuma ja võib-olla tuleks lihtsalt leppidagi sellega, milline ma olen ja miks mitte - jagada seda. Vahetada seda. Müüa seda. Mida iganes. Tuleb ennast vähem kottida.

Klassiruumides olen viimastel nädalatel tajunud atmosfääri, kus ma täiesti süüdimatult teen suu lahti ja ütlen, mis pähe tuleb. Paari inimesega on lausa tekkinud siseringiline ma-olen-Triin-Tasuja naljade kogum. Mis kokkuvõtteks, eriti pärast psühholoogiliste testide tulemusi, mille kohta öeldakse esimese asjana, et "ah keskmine depressioon, aga väga keeruline isiksus", tundub see mu isiksuse ümber tiirlemine juba üpris kahtlane. Ja mitte kahtlane sellepärast, et "ma pole harjunud nii palju tähelepanu saama", vaid üks uus ja läbiv muster ilmutab end  - tahetakse avada inimese sisemise potensiaali tähenduslikkust. Ja see on väga kõva värk. Bingo on käes ja ilgelt loodan kohe Jackpoti saada!! Kingikott on majas, aga keegi ei ole seda veel avanud!!! No täiega öelge mulle midagi ennekuulmatut, I'm so dying to hear it. Let us find out the way of cleaning the mess that is myself. JNE kõik need naljad mille tegemisest mul süda pahaks läheb.

NOH, ONGI MINGI FENOMEN VÄ? AH, ÄGE VÄ? DAVAI PANEME TÄIEGA PÕHJA!!! LASEME PEENEKS, UURIME VÄLJA, PANEME KIRJA. KIRJUTADA ON NII KURADI KÕVA, LAHENEB KOGU MAAILMA MÕTTETUSE MÕISTATUS. TÜRA JA, TÄIEGA LASEME RAAMATUKS VÄLJA NAGU.

Jah, sõbrad ja inimesed, ma ei saa teist kellestki aru, aga üritaks nüüd ikka niimoodi läbi ajada, et iga päev oleks seiklus ja huvitav ja nagu õpetaja Siiri ütleb: "Nautige elu, käige, jooge kohvi, sirutage end ja tundke rõõmu!"

Also ma pean kõvasid monolooge ja te olete need kõik maha maganud. Hüsteeria - salarelv kulturnikutele. Selstkonnadaami teenus on veel jõus, aga te niikuinii ei viitsi.

Tuesday, April 16, 2013

ESSAY ON THE NATURE OF ART

Märt Belkin
ON THE SPECIAL NATURE OF ART

Let us ask a question: what is the main goal of pornography? Answering this question poses no challenge: the goal is conveying and/or creating sexual pleasure1. However, if we ask what the main goal of art is, then giving a straight answer that most people would agree with is difficult. In this essay, we will answer this question and show that art is a special and unique category of human activity and that the goal of art is artistic expression, that is, creating the work of art. Furthermore, we will show that the notion of aesthetic value is inherently subjective, but has a profound and definitive connection to art due to the special nature of the latter.

I The nature of art
Pornography is a form of human activity, a method towards achieving a goal. As noted in the introduction, pornography is oriented towards achieving a result – the conveyance and/or creation of sexual pleasure. Indeed, we cannot say that pornography is inherently immoral – or moral –, since pornography is only a method. We can judge the morality of an action, a goal (such as achieving sexual pleasure) or an agent (for example, the creator of a piece of pornography or the people appearing in it), but we have no agency or reason to assess the morality of a method2. This is true for all forms of human activity. When we make statements like murder is immoral or being virtuous is moral, we do not direct this judgment towards the method, but indeed at the result or the action itself: we might argue that the act of murdering a person is immoral or that a murderer is immoral.
The same reasoning fully holds for art3. Art is clearly also a form of human activity and is also a method towards a goal and no moral value can be associated with it. However, art seems to be different from, say, pornography in an important fashion: the goal of art seems to be a process, rather than a strict state of mind or existence.
However, art is special in the sense that the goal for art is the process of creating art, which we can also call artistic expression. To explore the reasoning behind this statement and see that this is indeed the case, it is necessary that we first examine the concepts of aesthetic value and aesthetic judgment. We will do this in the next section and resume the discussion in Section III.

II The nature of an aesthetic judgment
To approach the problem, we first have to understand the meaning of aesthetic value. It seems that aesthetic value is not an inherent quality of any object, but requires an agent who makes an aesthetic judgment. Were this notion to be false, we would not need art critics or, indeed, any form of debate on the aesthetical value of some object. We would simply have to somehow objectively „measure“ this value and, with the right methods, reach the same conclusion4. We know of no such method, since we do not universally agree on the aestheticity of all objects.
It seems that the origins of aesthetic value are thereby clear5: it is ascribed to objects by observing agents through a process which we call an aesthetic judgment. We can therefore now concentrate our efforts on a much more interesting problem: what is the mechanism for this aesthetic judgment, and can the results of it be universal?
When we say „this object has aesthetic value“, how do we know that this assessment is true? There are several aspects, for example:

1. The societal aspect: we might have heard some authority whom we trust say or
imply that the object we perceive has aesthetic value. This authority might be one person or it might be the whole society, which may have some commonly accepted criteria to that end. Context is also important for this aspect: we might not have regarded an urinal as a reasonable object for an aesthetic judgment, but we accepted it as such when M. Duchamp showed us the possibility by placing an urinal in the context of an art gallery.
2. The rational aspect: we might have arrived on such a conclusion on our own,

based on past experience through the power of our mind – we have seen objects that have aesthetic value before, the object we perceive now is similar, therefore the object is art – or through only the agency of reason, exploring the rational constituents which we think to represent something of aesthetic value and therefore reach a decision on the aesthetic value of the given object.
3. The emotional aspect: we might have arrived on the same conclusion not by rationality, but by pure perception – the way we perceive the object and the feelings this perception evokes in us lead to us ascribing aesthetic value to the object.
Mudlumi võlumets
Even if we say that the rational aspect can be universal, since it is concerned with the rational capability of the human mind and, given the same input, all rationally acting minds should reach the same conclusion – a notion that is even as such highly debatable, and becomes even more dubious when we add the fact that to analyze an object, it is first necessary to perceive it –, it is still impossible to discount the subjective nature of at least the societal and emotional aspects. All agents capable of an aesthetic judgment are most definitely not evaluating the object in the same context; and since the nature of emotions is not rooted in rationality6, we also have no reason to declare that all feelings relating to some object are universal. Therefore, we have shown that aesthetic judgments must be subjective.
Furthermore, when we quantify the aestheticity of objects, the emotional aspect in our aesthetic judgment necessitates that the result we obtain must at least in part be affected by our emotive agency and our conception of positive emotions. What these positive emotions might be differs from agent to agent, but might include emotions or qualities like pleasure, enjoyment and virtuosity.

III The special nature of art and its connection to aesthetic value
In Section I, we postulated that the goal for art is the process of creating art, or artistic expression. Now that we have analyzed the nature of aesthetic value, let us resume the discussion, show that this statement is indeed true and explore its implications, especially in relation to aesthetic value.
Let us for a moment assume that the statement is not true: the goal of art is a distinct object, a work of art. What, then, defines this object that we call a work of art? It should definitely be something, since otherwise we would have no reason to even create the category of „art“ and associate the object with it7. Let us consider a world with three objects that we would normally classify as „art“: an oil painting on canvas by Raphael, conveying Christian ideas in a semi-realistic fashion through depicting a scene from the Bible; a dadaist collage on paper, depicting chaos and the absurdity of human life through objects that are generally regarded as garbage, complemented with newspaper excerpts; and a social realist drawing on paper, depicting manual labor in a naturalist manner. We can see that these objects have seemingly nothing in common – even the medium is not the same! Still, they are all societally regarded to be art.
It seems reasonable to conclude, then, that the end result of artistic expression is not the aspect that defines art, since the resulting works may greatly differ from each other. The important aspect of art must then be the process of artistic expression8.
It seems that an interesting question to ask would be: why does the artist start to create a work of art? The answer seems to be that she wants to express (and convey) ideas or emotions. As we discussed in Section II, both ideas and emotions are aspects of an aesthetic judgment. It seems reasonable to say, then, that art is the expression of such ideas and emotions which the artist considers to be of aesthetic value.
Therefore, a direction towards aesthetic value is the conception that sets the process of art in motion and is the defining quality in the category of art – which is, indeed, just a category. Due to the subjective nature of aesthetic judgments, we cannot make the claim that art necessarily has positive value, but the aesthetic judgment must result in a positive conclusion at least for the author.

Summary

We analyzed the nature of art and discovered that art seems to be a special form of human activity, since it seems9 to be directed at the process of creating art, or artistic expression – not a specific outcome. As it is a method of human activity, no moral values can indeed be associated with it. However, the driving force behind artistic expression, its raison d’être10 is the desire for aesthetic value. Therefore, the subjective nature of art dictates that art can indeed never necessarily have positive aesthetic value, but the very process of art in itself is based on communicating the aesthetic ideas and would thus be considered to be aesthetic at least by the author11.

1 Laest võetud väide, millele on vägagi võimalik vastu vaielda. Kuna see esineb teksti alguses, siis ilmselt lugeja sellele eriti palju tähelepanu ei pööra, eriti kui see tundub tõepoolest mõistlik steitment.
2 See on varjatud eeldusele põhinev väide, millele lisandub ülemäärane lihtsustus. Siin on esitatud üks võimalik käsitlus - tõepoolest täiesti relevantne viis küsimusele läheneda: pornograafia on meetod, meetodil ilma konteksita ei ole moraalset väärtust. Kõrvale on jäetud näiteks aspekt, et pornograafias sisaldub ilmselgelt ka tegevus, kuna selleks, et midagi üleüldse pornograafiaks nimetada, peavad sellel objektil juba olema mingid omadused. Ühesõnaga, valitud on aspekt, mis on diskussiooni jaoks kõige relevantsem. Ilmselt kogu teksti kõige märgatavam küsitavus.
3 See, mis järgneb, ei näita, et "this reasoning fully holds" See nimelt ei põhjenda ära, miks kunsti peaks vaatlema samadel alustel kui pornograafiat (või mõnda muud nn meetodit). Argumentatsioon on pädev, aga osaline, mitte täielik.
4 Eeldused: tajukogemus on universaalne, inimesed on täielikult ratsionaalsed.
5 Siin on üks järeldusaste vahele jäetud. See väide tugineb välistatud kolmanda seadusele. Niisiis, eeldus: esteetiline väärtus on kas predikaadis sisalduv või tuleneb väärtusotsustusest (A on kas B või C). Esimene variant on ümber lükatud (mitte-B), seega C.
6 Kui eeldus on "since" taha peidetud, siis on suht kindlalt mingi kahtlane värk käimas. Can you spot the kahtlane värk? Answer in the comments section and you will earn 5 points.
7 Näe, vaata! Tuginemine lingvistilisele relativismile. Niisiis ei kehti arutlus reaalselt enam kunsti kohta, vaid ainult sõna "kunst" kui sümboli osas.
8 Põhimõtteliselt sama olukord kui 5, ainult et siin on välistatud kolmanda seaduse kasutamine oluliselt kahtlasem, kuna ei ole selge, kas tõesti on ainult kaks võimalust. Also, varjatud eeldus: on ainult kaks võimalust.
9 Mitte ilmtingimata, aga selles muidugi avaldubki "it seems" maagiline võlu.
10 Näe, tark mees räägib puhta väljamaa keeles, siis peab ikka ju tark jutt olema, kui väljamaa keelt tunneb.
11 Kui tähelepanelikult lugeda, siis see on tegelikult esimene kord, kus selline väide esitatakse. See ei tugine otseselt varasemale argumentatsioonile.

Tuesday, April 9, 2013

Mineviku lõustaga olevik

Kujundaja ja kaanefoto autor Ly Lestberg
ELO VIIDING. TEISED. Tuum, Tallinn, 2012. 176 lk.
Arvustus ilmus Vikerkaares ning on Kajar Pruuli hoolsa toimetajakäe läbi paremaks saanud.

Kogu algas kahe parema looga. Sellistega, et kui see oleks “keskmine”, siis see “keskmine” oleks mulle sümpaatne. Nõukogude kvaliteet. Mitte et ma selleaegse kirjandusega liialt kursis oleks – tänapäevasega veelgi vähem –, aga isegi kui seal toona midagi suuremat polnudki kui lohutu kolhoos ja et brigadiri naine tahab uut sektsiooni, ikkagi jääb mulje, et siis osati nii lauseid kui lugu veidi kenamini kokku panna kui nüüd.

Esimene lugu “Oleme muutunud paikseks” on suuremas osas inimese sisemonoloog, kes on täielikult mateeria lummuses. Retsiteerib peas oma argielu seadusandlust. Koomiline ja kurblik on lugeda – väikekodanlane on kahtlemata nõme ja naeruväärne, ent tema tee pole kerge, iga reegli taga kummitab vastikus ja hirm. Maailm, mis peaks olema lõbus ja mõttetu ning kus saab endale oma töövilja eest igasugust vahvat träni koju sikutada, on muudetud kohaks, kus träni veetakse koju kohustuse korras nagu põllukive maakamara seest ja kaalul on kui just mitte elu, siis vähemalt inimese väärikus, kuvand sellest, “kuidas peab olema”. Kõige laastavam ongi, kui inimene üritab midagi saavutada: et tal on mingi siht silme ees, mingi vaikelu, mille osa ta peaks olema ja mis on tähtsam kui kõik muu. Inimene, kelle enesepilt on jäägitult unistuse pantvangis ja teist teed enam ei ole. See näib alalhoidlik, aga ei ole mitte – seab inimese, kes niigi mateeriast füüsiliselt sõltub, sellest ka psüühilisse sõltuvusse, nii et kui turujõud peaksid tema vastu otsustama, ei jää muud üle, kui endale käsi külge panna. Novelli lõpus vastandatakse sellele inimesele mõnevõrra idealiseeritud olemisega asotsiaal, kellele ta kunagi paar eurot andis. Asotsiaal peab aru, miks naine nii kurb on. Temalgi on mateeriaga samalaadsed probleemid, aga mitu astet otsesemad, neilgi on omamoodi hooneühistu, mis tegeleb maja sisesoojustuse otsimisega, aga tundub, nagu elu vaevaks teda veidi vähem. “Kõik elanikud peavad jõulupühi täpselt ühel ja samal ajal” on kaval eufemism “eestikeelsele trepikojale”, mis vahepeal korterikuulutustes figureeris.

Kinnismõtetega inimesed ongi novellikogu läbivaks teemaks. Teine lugu räägib naisest, kes vihkab oma õde. Paljuski tuletab see meelde Heljo Männi vahvat romaani “Tolmunud helendus”, mis rääkis viiekümneaastasest naisest, kes on elanud valesti, ei võidelnud ennast õigel ajal võimuka ema varju alt välja, ei julgenud ligineda mehele, kes talle meeldis, ning selle tagajärjel elab ebamaailmas, suudab veel ainult surnutega rääkida. Aga kui Heljo Männi kangelanna oli eksinud oma südame kohuse vastu ja selle eest elavana põrgusse läinud, siis Viidingu tegelasel jääb õigust veel ülegi. Tema ema ei olnud võimukas, vaid kannataja. Minategelane kannatas temaga koos ja pärast ema surma kandis seda kannatust auga edasi. Nii emal kui tütrel oli kompulsiivne suhe oma õdedega, kes sobitusid paremini ühiskonna peavoolu. Osutus tarvilikuks õdede mehi ihaleda. Üsna ilmselt võib öelda, et ei meestel enestel ega nende omadustel olnud mingit tähtsust, et nad olid lihtsalt statistid, perekondliku rivaliteedi pahaaimamatud ohvrid. Samuti kannab peategelane moraali, mis muudab rahuldava inimsuhtluse võimatuks. Kui kahe inimese vahel on mingisugune tõmme, peab üks neist selles suhtes midagi ette võtma. Sest muidu ei juhtu midagi. Aga maailmas oma käe järgi mingite muudatuste tegemine on ilmselgelt demoniseeritud, sellega tegelevad õelad ja hoolimatud inimesed, kes tahavad ainult allutada.

Ka see lugu siseneb mingi hetk ebamaailma ja võib mõista, et tegelikult on ta kogu aeg piirimail olnud. Trieri “Antikristus” tuleb samuti meelde. Vigade parandus muutub mõttetuks, kõik on valesti, suletud süsteem, kohtumine tundmatuga.

Kolmas lugu on ilmselt raamatu nõrgim. On üritatud kujutada noori inimesi. See ei ole õnnestunud. Ei nende probleemid ega lahendused haara kuidagi südant, keel ei köida, kirjeldused lonkavad, ebaveenev on. Millest on kahju. Tõelised noored inimesed oskavad täiesti imperaatorlikult kannatada ja üksteisele sitta keerata. See on suur katsetamise ja läbiproovimise aeg, kus inimene proovib kokkuleppelise reaalsusega igasuguseid asju teha, et vaadata, mis juhtub. Kaheksakümne viienda aasta väljalaset, saati siis veel piire nihutavalt häälestunud noormeest ei peaks liialt kõigutama, et ta isa on juoppo. Ja suurest vihast ja kättemaksutundest kantud proosa peaks süngem ja võimukam tulema. Et sedakorda siis niiviisi. (Pole võimatu, et tegemist on subjektiivse antipaatiaga. Üks teine lugeja pidas seda novellikogu paremasse ossa kuuluvaks.)

Kruiz
Neljas lugu “Kaks päeva ja kolm kuud” toimub kruiisilaeva pardal. Sellisena peegeldab ta raamatus mitmel puhul korduvaid teemasid, kuna kõik teavad hästi, et kruiisilaeva peal leidub kahte sorti rõvedust – odavat ja kallist sorti – ja et sealt ei saa kuidagimoodi minema. See on selles suhtes natuke nagu ühiskond. Tegelasteks on joodik naisterahvas, kes töötab ülikoolis ja vihkab elu, ning Patrick Batemani meenutav yuppie’st kajutivägistaja, kes kujutab ette, et ta on ingel. Ootuspäraselt on heade kavatsustega Bateman tavakohaste kavatsustega Batemanist veel tera võrra jõledam. Loo moraal kui selline on minu jaoks veidi liiga üksüheselt Paulo Coelho: surma suus ära käimine ehmatab elutahte sisse tagasi. Aga jutustamisviis ja karakterid on elulised ning lugu on kompaktne, samuti ei ole kulutatud romaani selle peale, mis mahub novelli. Kindlasti on inimesi, kes võidaksid selle lugemisest mõndagi. See kehtib muide kogu raamatu kohta. Oleks meeldiv näha, kui seda autorit loetaks laialdaselt. Ma näeksin teda ka televiisorile kirjutamas. See teeks televiisori paremaks. On olemas pilk kõrvalt ja karakterite mitmeplaaniline mõistmine, armastust inimese vastu küll suurt ei paista, aga eks igasugune tegelemine on mingi hoolimine.

Lapsed figureerivad kõigis lugudes, kasvõi taustaelemendina. Kaks viimast lugu tegelevad lastega iseäranis korralikult. Tõesti, võiks arvata, et on tuhande üheksasaja kaheksakümnendad ja lapsi on kõik kohad täis, ehkki tegelikult saavad lapsi arst, insener ja mütoloogilised vaesed Kohtla-Nõmmelt, kes elavad muldpõrandaga paneelmajades. Keskklassi inimesel ei ole võimalik lapsi saada, see muudaks ta põranda kohe mullaks. Õnneks on targal valitsusel selle tendentsi jaoks plaan olemas. Keskklass kaotatakse ära. Neil keeratakse elekter välja ja loodetakse, et nende kultuurkiht kukub maha ja neil hakkab piisavalt igav, et lapsi saada.

Niisiis peale materiaalse poole – “baasi” – on probleeme ka ideoloogilise poole ehk “pealisehitusega”, ehk teisisõnu: inimesed on sageli oma aadetele halvaks propagandaks. Et uskuda Jeesuse tõde, on keskmise kriitikavõimega inimesel vaja kõigepealt vaadata silma nendele inimestele, kes harilikult Jeesuse tõega ringi lehvitavad. Selline tung on – üritada erineda inimestest, kes ebameeldivad tunduvad. Emadusega on ilmsesti sama lugu. Kui räägitakse, et seda üritatakse üsna agressiivselt ja erilise pieteedita tihtilugu kõigile tüdrukutele pähe määrida, pole põhjust kahelda. On isegi nähtud. Selle loo võti on tegelikult Ilse. Ilset ei huvita, mida inimesed arvavad. Suguvõsa kokkutulekule ei pea minema, kui see närvidele käib. Ükshaaval on inimesed enamasti viisakad – on ju selline lugu, kus Kierkegaard läheb mööda tänavat ja inimesed mõnitavad teda, aga siis ta küsib ühe käest neist piibule tuld ja talle antakse viisakalt. Inimesed lepivad rohkemaga, kui võiks arvata, leitakse ühine keel või mõistmine nii fašisti, kommunisti kui kriminaaliga ja väikestes külakohtades jäetakse kohalikud veidrikud tegelikult rahule. Miks siis mitte ka naist, kes leiab õige kategooriliselt, et tema otsused on tema enda asi? Ja erinemine tähendab alati, et ennast tuleb rohkem kehtestada. Samuti võib öelda, et inimesel on jalad all ja halvast kohast saab tänapäeval üsna kergelt minema.

Lõpuks murdus loo jutustaja ühiskonna surve all katki ja lõpetas dispanseris. Selle loo nimi oli “Kestmine” – sõnast “kest”? Mäherdune roojane ühiskond, ühed on suisa labased ega saa millestki aru, primitiivse materialismi kütkes, teised aga arvavad, et asjad on lõpmatuseni keerukad, ja kaovad täielikult oma mõtlemise alla!

Ja raamatu viimane lugu räägib sellest, et inimese keha on riiakas ja nigel vidin. Hei-hoo. Kui kahe viimase loo voorustest rääkida, siis nende hulka tuleb lugeda see, et tegelased on kergemini sümpatiseeritavad kui eelmiste lugude omad (peale selle kodutu).

Lootustandev kogumik, kirjutagu veel. Samuti tuleb kiita autori otsust (ma eeldan, et just sellega on tegu) anda oma raamat ehtsale kunstnikule kujundada. Ja lõpetuseks, tagakaane teksti kohta midagi ka: ma ei poolda inimeste jaotamist “esimesteks” ja “teisteks” ega sellekohast enesemääratlust. See asetab inimese ebameeldivasse pingeolukorda, mida enam sellele keskenduda. Võtmesõnad, millest võiks lähtuda, oleks minu meelest pigem: “kuidagi normaalne” või siis “keegi peab selline ka olema”. Tõesõna, ma eelistaksin siis juba seda, et inimesed käiksid ringi enesest ja maailmast teadmatult: sellist positsioneerimist on üüratu palju ja see on üks igavene tüütus. Aga see ei ole kirjaniku süü.

Sunday, April 7, 2013

Sa ei saa seda kunagi

Ruudu Ulase foto
Kiiresti muutuv ning võimalusterohke vabadusemaailm on meie ühiskonda tekitanud kasvatamatuse mädapaiseid, inimesi, kes ei mõista hea ja halva, õige ja vale vahet. On kadunud oskus töötada, ei teata, mis asi see on. Ikka tahetakse kergemini, tahetakse muidu eest. Ma räägin neist, kes lunivad raha, omamata sellele vähimatki moraalset või seaduslikku õigust. Ma räägin mehest, kes leiab oma korterist „varjatud puuduse“ ja siis saadab kuude kaupa eelmisele omanikule mingeid kuluaruandeid, kusjuures numbrid käivad nagu kuu faaside järgi üles ja alla, või siis mingist tšikist, kes tahab oma „viimase kuu üüri“ mingi korteri eest, kus sa enam isegi ei ela. Või kõrvalkorteri poisist, kes „annab su politseisse“, kui sa talle „SADA EUROT“ ei maksa, sest sa „varastasid ta internetti“, mistõttu tal läks mingi „äridiil“ putsi. Mis äridiil see on, mis veeretab sadat eurot ühest taskust teise?

Armsad inimesed, te olete kapitalismist valesti aru saanud, te ei saa aru, kust raha tuleb. Raha saab asjade eest, mida teine inimene himustab (see osa kaubavahetusest on mõnus) või milleta ta ei saa elada (see jällegi sitane). Raha ei saa selle eest, et sa kirjutad kuus rida e-maili ja paned natuke numbreid.  Ei, sa ei vii seda asja kohtusse ka, kohtukulud läheksid kümme korda kallimaks kui su tüber kahjunõue. Võta see kasukasse, sul ei ole kunagi olnud seda raha, mõtle midagi muud välja. Neid inimesi kerjusteks kutsuda solvaks ausat traditsioonilist elukutset, mille viljelejad veedavad palju aega väljas ja peavad päriselt inimestega näost näkku suhtlema, tegema psühholoogilisi kuluarvestusi. Need lupardid ei ole aga inimese hinge kunagi viitsinud süübida.

See ei ole muide pelk kidisemine. See on mure. Need inimesed võivad olla ohuks rahvuslikule julgeolekule. Ma ei tea, kas neid saab nimetada eestlasteks, sellepärast et eestlane on traditsiooniliselt looduspoeet, oskab rääkida, mõelda ja kirjutada. Ammugi ei ole tegu venelastega – suva tänavanurga venelane kasutab sõna “торичеллиев“ ja Sügisballi vaatavad lärmavad vene nolgid viitavad Shakespeare’i Othellole (Ma isegi ei tea, mis kuradi asi Torricelli tühik on ja Othellot tean ka ainult kuulu järgi).  Ka juurtetut, Scootrit kuulavat proletariaati ei näe ma neis. Õnnetu eluvorm. Mudlum kutsub neid "moodsaks lumpeniks". Nad mõtlevad ainult rahale, saamata sellest aru, pusserdavad sellega võikalt ja kuna nad ei saa millestki aru, siis on nad loomuldasa umbusklikud kõige suhtes. Mõni ime siis, et neil raha ei ole. Yrjö F Lotmanen ütleb ju, et raha on usaldus. Veelgi tähtsam on see, et niimoodi jääb meelerahu kaugeks. Kallis inimene, kas sul oma ajast kahju ei ole? Mine ja, ma ei tea, veeda aega oma perega, kasvata ennast, huvitu maailmast!

Ma arvan, et sellistele inimestele ei peaks raha andma, juba koertepsühholoogid on meile öelnud - halba käitumist ei tohiks premeerida. Samas näib, et keegi on neile siiski raha andnud, nad on hamba verele saanud. Näib, et neil on arvutid, millega e-maili saata. Ma soovitaks avalikku häbiposti, mingit Fäysböki lehekülge, kuhu saaks nende armetuid katseid rikkaks saada üles riputada ja nende üle irvitada. Meie inimene kipub häbenema seda, kui ta käest raha nõutakse, ebamugav on. See paradigma tuleks pea peale pöörata. Nemad peaks häbi tundma.


Haakuvatel teemadel:

http://www.zaum.ee/2013/01/assa-tuss-city24-hea-korter-uurile-anda.html
http://www.zaum.ee/2010/05/eesti-vaene-ajakiri-koige-vaesemale.html
http://www.zaum.ee/2011/11/wheres-my-fucking-money-andy.html
http://martinluiga.wordpress.com/2013/04/02/pangalaenu-tagasimaksmine/
See petitsioon, mis meil Emigrandiga tegemata jäi, mis oleks nõudnud selle ENSV kriminaalkoodeksi paragrahvi taastamist, mis kuulutas maaklerluse ühiskonnale mittekasulikuks tegevuseks ning mõistis selle eest kuni viis aastat kinnimajas koos võimaliku kogu vara konfiskeerimisega.