Monday, May 27, 2013

Raja tänava lugu

On väga hea aeg ideede teostamiseks ja vanade projektide lõpetamiseks. Tajun elu nagu päevahoroskoopi, istudes kodus vetsupotil. Vetsu uks on lahti ja ma peaaegu näen seda suurt naiselikku kaske, mis meie köögiaknast vaadates täies ulatuses  juurtest kuni kõige kõrgemate oksteni paistab, ning raamatu lugemise asemel mõtlen väga juurdunult mingi eksistentsiaalse küsimuse peale. Unustan ennast, nagu tavaliselt, jalad surevad ära ning alles siis, kui vereringe juba täiesti kinni hakkab jääma, pean end püsti upitama ja edasi kööki või tagatuppa kooberdama.

Ma armastan sukkade ja pesu väel olemist. Üldiselt kardan, et pigem häirib see teisi,  kui mind,  aga täna olen ma üksi. Milline nauding on vahelduseks kõik sõbrannad, mehed ja sugulased kinni keerata ja oma mõtete kajas terveid päevi aknaid tuulutada. Mul pole probleemi võtta end ükskõik kus kohas näiteks rinnahoidja väele, ent vahel teesklen viisakusest (teiste, võõramate suhtes) et häbenen. Selle kohta öeldakse vist "sotsiaalse käitumismustri matkimine". Kui tahad hunt olla, siis jne. Vahel ma lihtsalt ei viitsi üldse hunt olla ja võtangi räpase särgi seljast, sest see häirib mind. Või heidan pikali, kui väsinud olen. Või armun, kuigi ma ei tea miks ja kuidas see juhtub. Mul on sitt olla, kui ma pean ebamugavuse all kannatama ja pidevalt seletama, miks just nii, kuidas saab selline olla, kas sa teiste peale ka üldse mõtled. Kellele üldse selline jutt meeldiks. Ühesõnaga ma kannan mingit maikat, bellasid ja sokke, sest mul on halb vereringe. Viimasel peol ütles võõras mees, kes armastas valget kanda, et mul on liiga külmad käed ja et ta peab neid soojendama. "No soojenda siis kui tahad, see on päris meeldiv ka," vastasin ja ei mõelnud selle taga mitte midagi. Pärast me tantsisime nagu mees ja naine - mees juhib paari, hoiab naisel korralikult ümbert kinni ja laseb tal vahepeal keerutada - edasi ja tagasi. Ja kui naisel sellest metsikust keerlemisest peaks pea ringi käima ja jalust nõrgaks võtma, siis mees hoiab teda, aga ei jäta tantsu katki, vaid tantsitab väärikalt lõpuni. Vana kooli värk, see näitab austust nii selle kohta, kes sellel moel käitub, kui selle suhtes, kellega niimoodi käitutakse. Pean seda elementaarseks, mitte üüratuks komplimendiks, seega leian, et paar head trumpi on välja käidud ning tekib uudishimu, kas neid on veel. Kuni see uudishimu vaheldub millegi muuga, nagu järgmine inimene oma näo ja sõnade ja nende ütlemise ja ütlematajätmisega. Mu halb vereringe ei kao kuhugi, aga mehed, kes mu käsi ja jalgu soojendaksid, kaovad küll. No kaua sa ikka viitsid. Ma ka ei viitsiks kellegi jäseme otsas tolkneda, kui just mingit hullu fetišit pole. Aga milline on mu järgmine tegevusplaan?



Passin feisbuki."Tra sa istud seal feisbukis jälle. Vaatad Officit jälle? Kas sul midagi paremat pole teha?" Ei ole jah. Mulle meeldib seal, sest seal on kõik huvitavad inimesed, keda kammida ja provotseerida. Sest ma olen provokatsioonimootor, mul on kogu aeg kütet vaja, mis mind käigus hoiab. Mis see sinu asi on, et mul juba kuues hooaeg Officit peal on, nad on nagu tuttavad mulle, mulle meeldib nende seltskonda jälgida. Eriti sellepärast meeldib, et ma ei pea selles osalema. Vaatan lihtsalt, kuidas see neil käib. Mul on lemmikkarakterid ja ma tahan näha nende arengut. Areng on tähtis, ükskõik, kust otsast seda vaadata. Näita mulle lolli, kes sellele vastu vaidleks. Näita, ja ma teen ta tümaks, kui tal vähegi näib olevat potentsiaali kuhugi areneda.
Aga kell on palju. Kell hakkab pool üks öösel saama ja homme on koolipäev. Ma olen väsinud, mu silmad ei seisa lahti. Poen teki alla, üritan magada. Aga und ei tule. Issand, ma olen ju ometigi nii väsinud päevasest sebimisest, miks nüüüd und ei tule, ma tahan homme  seda kõike uuesti teha ja mul on selleks jaksu vaja. Okei, persse, ma ei viitsi oma pead taas mingitest sotsiaalfantaasiatest, unelmate armumistest ja karakterianalüüsidest segi kammida, viskan teki pealt ja võtan jälle unerohtu. Alles üleeile võtsin juba. Palju ma pean seda sööma? Ma tean küll, et see pole õige. Mõnikord ma seda ainult sellepärast vist teengi... Vähemalt võtan alati pool tabletti. Õnneks on mu vastuvõttlikus veel väike.
Suures plaanis ei muuda see midagi. Või muudab? See lahendab ju vähemalt probleemi. Kivikesed langevad oma õigesse kohta ja müür seisab püsti. Töötab ju.

Niikaua, kuni ma ootan, et rohi mõjuma hakkaks, teen köögis siibri ja ahjuukse lahti ning panen suitsu põlema. Kirjutan luuletuse poisist, kes mulle seekord meeldib. See poiss ei loe seda luuletust kunagi. Ja kui loeb, siis ta ei saa aru (loll), et see on temast. Kõik need mehed on idioodid, kes ei saa aru, et ma olen romantik. Kus on žestid, kus on armastuskirjad? Kas ma pean  kõike elu lõpuni üksi tegema, nagu Muhv või? No okei, siis üks vahepeal saab millestki aru. Ta joob end purju, me istume baaris, vibe on cool ja mingi muu jutu sees ta ütleb, et  armastab mind. Ikkagi. "Oma naisele ütlesin ka, et ma armastan sind. Alati armastan." Ja... mis nüüd siis saab? Mida ma selle infoga peaksin peale hakkama? Räägime suvalist juttu edasi. "Vahepeal hirmutad hoopis sina mind." Aastaid tagasi ütles ta sellepeale, kui küsisin, miks me üldse ei suhelnud, et ta hakkas mind kartma. No ei heida ette, olen ka põhjust andnud.  See hüsteeria, mis tunnetega kaasas käib, ei pruugigi kõigile inimestele jõukohane olla. Kedagi pole süüdistada ka. Või mind - on või? Ma ei tea, kust see piir läheb.
Mina ka ei oska käituda, aga ma tean mootoreid enda sees, mis on käivitumisvõimelised. Näiteks vali hääletoon, otsekohene lähenemine, lakoonilised roppused väljendamaks eesti keele universaalset tõerääkimismeetodit, mida mõistab nii mats kui intelligent. Ma oskan rääkida küll. Hääl on ainult liiga vali, sest katus sõidab ühest äärmusest teise. Kui me oleme peol ja seal on poiss, kes mulle meeldib, keda ma tean eelnevalt ainult põgusalt, aga ta hullult millegipärast (come on, millepärast siis?) meeldib, siis ma küll peale ei lenda. Siis saab minust uuriv ajakirjanik. "Mida sa temast tead? Räägi mulle kõik, mida sa temast tead ja mis ta täna õhtul teeb?" No nii, läheb lahti. Nüüd olen häbelik tüdruk. Purjus,  aga täiesti kuse-end-täis häbelik. Kas peaksime sellepeale narkootikume tarvitama? "Jah, muidugi!!" Ikka ei tööta. Joome veel kaks rummikokteili. Nüüd ma enam küll häbelik ei tohiks olla. Läheme kambaga tema juurde. Ja siis - keegi reedab mind! Ütleb mu nime, nagu nimme, just minu nime, nagu see oleks minu idee!! Kuigi.. võib-olla oli ka. Ehmatan korraks. Patsutan teda õlale. Ta ütleb, et ta hakkab nüüd ära minema, õigemini, see tüdruk ta selja taga ütleb, et nad peaksid nüüd minema hakkama. On piinlik vaikus. Kogu sellest tarvitamisest ja mu häbelikkusest tundub, nagu kõik teaksid, mis mu peas toimub. Midagi rohkemat ei juhtu ja ta lähebki ära. Nägemist. 

Järgmisel päeval on iseenda ees piinlik. Piinlik sellepärast, et ma ei sõidagi mitte kunagi oma kurvidest välja ega üritagi autoõnnetust korraldada. Kuulan edasi neid jutte, mis lähevad kohati aina õudsemaks. Tuleb purjus kirjanik, kes sõna lausumata lihtsalt läheneb ja hakkab mind suudlema. Mida kuradit praegu toimub? Eemaldun. See on jäle, ta on nii kuradi purjus, mida ta endale lubab? Mul on nii pohhui ja ma olen samuti purjus, ma ju võin temaga vähemalt suhelda. Ega mina talle ju peale ei sõitnud, ise ta tuli ilastama - parem üritagu see olukord lahendada siis. Pakub, et teeksime suitsu. No pohui, teeme pealegi. Ja siis, kui arvan, et enam hullemaks küll minna ei saa,  ja lähen istun sihilikult järgmise mehe kõrvale, kelle suhtes  mul  on ülim respekt, tuleb purjus kirjanik järele ja istub mu kõrvale. Ruumi on normaalselt. Tuleb vist ikka natuke liiga lähedale, aga no suva sellega, ju ta ongi üks neist vanadest pervodest. Ma ei allu provokatsioonile ja istun sealsamas edasi.
"Sa minuga keppi ei tahaks teha?" - "Ei taha, ma ei taha sinuga keppi teha. Ma ei taha kellegagi keppi teha. Ma ei tee keppi." - "No tasus vähemalt küsida. Ma tean sind küll. Oota... sa oled see... mis su nimi oligi?" Õnneks mängis parasjagu hea lugu, ma tõusin püsti ja tegin suitsuruumis mõned liigutused. Ülimalt respekteeritav mees vaatas mind mu äkilise liigutuse peale korraks. Ma ei näidanud välja, aga mõtlesin ikka - huvitav, mis ta mõtleb. Ja käigu pealt, suur kehakeele lugeja proff olen, ta oli chill. Temasugune mees peab olema selliste asjadega harjunud. Ma ei mõelnud rohkem enam midagi. Mulle meeldis see lugu päriselt. Ma olin piisavalt purjus ja ma tean, et ma oskan tantsida. Siin pole midagi häbeneda, ka seda teadsin. Aga võimalik, et ma provotseerisin jälle tühjal ja valel kohal, sest tuli impulss ja ma järgnesin sellele mõtlemata kõigele, mis eelnevalt oli juhtunud. Nüüd ma olin sunnitud purjus kirjanikuga edasi hängima. Tahtsin veel juua. Kirjanik tahtis ka.



No ja mis sellest, et see on ilmselge eskapism. Milleski tasub ju vähemalt meister olla. Helistab lihane onu ja muretseb mu rahaseisu pärast. Ta on järjekordselt purjus, aga see ei ärrita mind. Tema puhul mitte - ta on oma, üks neist, kelle allakäiku olen terve elu näinud. Õigemini seisab ta päris hästi vee peal, isegi kui ta viinas ujub. Iseloom on loomulikult nagu pussnuga: kui see vales kohas rakendub, võib ära tappa. Aga õiges kohas on hädavajalik. Temasugused inimesed on kontsentraadid üleüldisele iseloomupuudusele ja järjekordseks tõestuseks sellele, et ka looduse kõige haruldasem ja väärtuslikum tulem võib olla  võrdselt nii mürgine kui raviv. Ja muidugi võib karakter olla nagu nafta -  hea ära kasutada, aga kui kord lõppeb, siis taastumatult. Kui ainult seda alateadlikku jätkamise kihku poleks... sest isegi kui sa otsustad ära, et sa ei saa lapsi, siis pole ikkagi välistatud võimalus, et äkki sa kirjutad, maalid või musitseerid end kogemata surematuks. Ja kui on suurem jälg kui vaja, siis järelikult on ka  isiklik mõju suurem kui vaja. Mõjutamine omakorda on karma sitt. Karma sitt toob sind ellu tagasi. Elu on põrgu ja pääsu ei ole.

"Ei, raha ei ole kunagi. Aga ma võtsin laenu, ta on mu lähedane sõber.." - "Kuradi plika, miks sa nii tegid? Miks sa mulle ei helistanud? Lepime nüüd kokku.. " ja siis ta ei lõpetagi ära seda juttu, kuidas veri on paksem kui vesi. "Mina ei usalda kedagi," ütleb ta "võlgu pole vaja koguda" - "Aga mul pole vahet, kelle käest ma raha saan, võlgu olen niikuinii."  Tema nii ei arva, aga ma ju tean, et olen hoor ja nüüd veel süüdimatum kui kunagi varem. Enese lohutuseks mõtlen muidugi, et ah, vähemalt mina kepin elu mitte ei lase elul mind keppida, aga vaevalt see mind lunastab. Mõistan nüüd suurepäraselt, et kõiki oma omadusi tuleb ellujäämiseks  maksimaalselt rakendada. Isegi kui selleks on pelgalt välimus, tuleb seda samasuguse trumbina kasutada nagu puuduste voorusteks muutmistki. Tuhkatriinust saab alati lõpuks kuninganna, vähemaga ma ei lepi. Isegi kui ma oma kuningriiki üksi jään valitsema, on asjad vähemalt kontrolli all. Gun under the pillow, God under control. 

Raha olen siiani võlgu. Ta ütles, et intress on sada. Vastasin, et "Sellise intressiga ei maksa ma sulle midagi tagasi," kuid lisas siis pärast ".. aga võid vabalt üle ka lasta." Ma tean küll, et ta tuleb seda natuuras tagasi nõudma, aga see ei hirmuta mind sugugi. Pigem vastupidi. Ma võtaksin talt miljoneid võlgu, kui ainult Forexis oma suguelunditega euro langust ei peaks võluma. See kõik on suur saladus ja ma ei tohi sellest rääkida. Me oleme hingesugulased ja ma ei tohi sellest rääkida. Ma lähen hulluks ja ma ei tohi sellest rääkida. Ma ei saa mitte midagi öelda ja need tunded on torm mu sees, mis käib mööda mu keha nagu tornaado mööda maakera. Kunagi ei tea täpselt, kui hullult ja millal täpselt see aju segi peksab. Enne kui ma isegi sellest aru sain, et minuga kõik korras pole, suutsin ma haiget teha kõigile oma lähedastele, suutmata tunnistada või andestada vigu, mida olen teinud või mida mulle on tehtud. Aastaid kestnud viha ja mõistmatus istuvad mu sees ainult mu rumalast suutmatusest mõista tagamaid, miks mind tabavad need ookeanipõhjas lamades surnud olemise tunnid. Tabletid on siin õnnis lohutus, alkohol tilk vett basseinis, suitsetamine igapäevane säde põrgutules. Ja kuigi mu ümber on tarku, lolle, mõistvaid ja mõistmatuid, heasüdamlikke ja jõhkardeid, kellel kõigil on õigus ja kes ei saa midagi aru, siis kokkuvõttes ei suuda nad mind ikkagi päästa, kui ma kukun. Aga iga kord aitavad nad mul üles tõusta, mõni rohkem, mõni vähem, minusse uuesti uskudes. Ja kui kõik, kellest sa arvasid, et su hülgavad, reedavad ja sinust nii palju eemalduvad et te enam mitte sõbrad pole vaid võõrasteks olete saanud, siis tema on see, kes jääb. Tema oma fantaasiates, piinades, kõleduses ja paratamatus armastuses - kõik asjad on  tal samutigi kui minul.

Sunday, May 19, 2013

Vii lapsed Kunstihoone galeriisse!

Seal on Kristi Kongi ja Raoul Kurvitza eredavärviline näitus suureformaadilistest töödest. Läbi akna pole õieti näha, mis sees toimub. Külalisteraamatu viimane sissekanne ütles lapse käega „MINU LEMMIK OLI VIKERKAARETUBA“. Vikerkaaretuba oli vägev küll. Galerii akna ette olid seatud maast laeni klaastahvlid kõigis vikerkaarevärvides ning ka lage ning seinu oli modifitseeritud, et paremaid tulemusi saada. Samuti pakub ruum huvitavaid fotovõimalusi. Lasin ühe pildi teha, kus mu pruunide kingade ninadel vikerkaarevärvilised diskoveiklused mängivad. Seal on huvitav ringi vaadata. Raoul oli jälle teinud sellise koopa või onni, nii kõrge kui ruum võimaldab, mille seest kostub Raouli šamaaniundamist ja veikleb selline valgusmäng. See ajab pea ringi käima ja palav on seal ka, ma arvan, et va projitseerimisaparaadid kütavad telgi palavaks, veel mõned kuud tagasi oleks sellel oluline lisaväärtus olnud. Mumeelest jättis telk kõige parema mulje, kui seista otse sissekäigu ees ja siis pea sisse pista. Kogu näitus oli õige palav, aga too päev oli väljas ka palav päev, ning peapööritus oli leitmotiiviks. Galerii tagumises otsas oli Kongi teinud suure lapseliku seinalaiuse maali, mis koosnes rõõmsatest värvilaikudest, ja Kurvitz oli suured kangast köied pannud laest alla tiirlema. Need ajasid põrandal valge liiva sisse ringe. Liivaringi juures oli midagi maalitaolist veel ja miskine mehhanismus.

Näitus ühes külalisteraamatu sissekandega pani mõtlema. Pani mõtlema, et seda näitust oleks õige äge vaadata, kui olla kolm korda lühem, kui ma olen. Mis viib loogiliselt edasi sinna, et kui näitus oleks kolm korda suurem, kui ta on, siis oleks minulgi ägedam. Kuigi on tehtud nii suur, kui mahub, on näha: näitus ise tahaks ka suurem olla!

Võtame selle Raoul Kurvitza. Ta on nii viiskümmend kopikatega. Praegusel hetkel, võib öelda, on ta oma karjääri laineharjal. Ta on viimase paari aasta jooksul teinud väga suuri näitusi. Pea et kõige suuremates kohtades, mis meil pakkuda on. Mis edasi? Samamoodi jätkamine – kas see ei langeks mitte kordusesse – näitus, näitus, näitus ja kahekümne-kolmekümne aasta pärast jälle mingi kokkuvõtlik näitus? Ma näen parema meelega talle mingit teistsugust saatust. Ma arvan, et Kurvitz peaks meile, ning neile, kes me järel tulevad, mingi permanentse hiigelkonstruktsiooni püstitama. See oleks antud inimressursi õige kasutus. Hiigelkonstruktsioonid, need teevad ajalugu. Armastame ajalugu ju palavalt? Ja mitte ainult odapeade ajalugu ja kahekümnes sajand ei ole tähtsad, selle varal ei tasu liialt kaua liugu lasta. Nii mõneski mõttes on tänane ja homne tähtsamadki. Neid me saame muuta. Sellisteks, et neidki mäletataks. Ja ajaloos on hiigelkonstruktsioonid väga olulisel kohal. Minu meelest on siin just ka see koht, kus liberalism ennast kuningate ja totaalsuste kõrval veel piisavalt tõestanud pole. Kasumi teenimisse ei maksa kinni jääda, see on tööriist, see ei ole vabadus, vabadus on teada, mida sa tahad teha ja seda teha. Kui me ainult efektiivsust au sees peame, siis võiksime sama hästi ka laiali minna. Vabariigi kandev idee on alati olnud see, et ilma kuningata oleme me kõik nagu kuningad. Hea aeg seda tegema õppida.

Pikemas perspektiivis võiks vähemalt ettegi kujutada, et me ehitame siia, kahe langenud impeeriumi varemetele, midagi, mis neid ületab. Võimsamaid asju kui Tallinna vanalinn, Linnahall ja Lasnamäe kanal. Aga ma pakun, et juba veerandi miljoni eest saaks täitsa korralikult kunsti ehitada. Keskmiselt opulentseid elumaju ehitatakse sellise raha eest igal aastal nii sadakond, tähendab, selliseid rahasid liigub. Monumentaalsust saaks sarnase raha eest ilmselt kõvasti rohkem. Ja oleks rohkem vaja ka. Elumaju on niigi kõik kohad täis ja muist seisab veel tühjalt.

Monday, May 13, 2013

Valgekusi - Kes segi ei joo, see segi ei saa


From the mind that brought you some rightwing extremist views on manhood, a somewhat pathetic essay on finding ones „me“ through profession, a guide to a life of a bicycle rider and a fun episode from the annals of class war, now comes an introductory chapter to an epic novel. In production since I was seventeen, this is a mind blowing story of five average men on an average night of their average lives, drunk on vodka and some life. Nothing will ever be the same again.

„Ebainspireeriv ja vaimutühi.“
- Autori sõbra isa

„Ma ei saa aru, kas see peaks nagu mingi nali olema?“
- Mees taarapunkti eest

„Habras sõnakõlksutamine. Ei viitsinud lõpuni lugeda.“
- Eelmise mehe sõber taarapunkti eest

„Kuule, ära tule siia oma nilbet juttu ette lugema!“
- Naised saunast

„Immense, immediate, immortal.“
- Autor ise

Valgekusi – kes segi ei joo, see segi ei saa.


Esimene peatükk: Kõik hullud jälle koos.


Arbo Rumm - The Origins
Ühe Mustamäe viiekordse paneelmaja esimese korruse korteri köögilaua taga istuvad viinapitside taga kaks keskealist meesterahvast. Tilluke köök on nii täissuitsetatud, et meestel on raskusi üksteise näojoonte eristamisega. Laua taga napsitavate meeste juttu saadab kassettmakist pisut liiga valjusti mängiv Võssotski. Käes on detsembri teise nädala neljapäev ning kell läheneb poole seitsmele.
Need kaks meest on samas majad elavad vanad sõbrad Arbo Rumm ja Kulno Särg. Täna alustasid mehed tinutamist juba õige varakult. Vaevalt oli Kulno abikaasa sinine Opel Astra hommikul maja eest lahkunud, kui kõrvalparaadnas elav Rumm juba Särgede uksekella helistas.
„Noh, oled valmis vä?“ pärib Rumm ilmselgelt pohmeluses vaevleva ja hommikumantlis uksele tulnud Kulno käest.
- „Misasja?“
„Täna on koosolek.“
- „Mis koosolek?“ ei saa hädisevõitu Kulno kohe aru.
„Hehehe, sa oled ikka täis veel vä? Ühistu koosolek noh. Praznik!“
- „Ah õige jah, see on täna või? No siis peab vist kärsa likku panema.“
„Ma pole leost ära võtnudki. Eilsest jäi veel kaks pullot „Solki“ ja viinapõhi. Nii, kui silmad lahti lõin, keerasin endale äratuseks mõnusa õlleviinasegu kokku, see lõi lõõrid kenasti lahti“.
- „Peaks ka sarve sooja panema“.
„Paneme, paneme, kõike jõuab,“ sõnab lõbusas meeleolus Rumm ukselävel tudisevast Kulnost mööda trügides.
„Nii, värk on nüüd sedasi, ma annan sulle sada krooni, sina lippad poodi, tood seitsmesajase „Ema“ ja kaks pakki „Surma“, ma pean ise siva ühe kõne tegema,“ ütleb Rumm ja libistab ümbrikumõõtmetega võidunud rahakotist välja sinise Koidula.
„Hea küll, ma lükkan käimad jalga, käin käbe ära,“ elavneb Kulno.
Samal ajal, kui korteriuks kalossidesse ja hommikumantlisse rõivastunud peremehe seljataga kinni lärtsatab, valib Rumm juba lauatelefonil ülemuse telefoninumbrit.
„Tere, Rain!“
- „Arbo, kurat, kell saab üheksa kohe, miks sa veel objektil ei ole?“
„Vaata, päälik, selline nõme lugu nüüd...“
- „Türa, mis lugu? Sa jälle oled lakku täis või?“
„ Ei ole päälik, ma enam nädala sees ei joo ja...“
- „Türa, Arbo, raisk! Vea ennast kohale, siis räägid.“
„ Mul läks soojaveetoru hommikul kodus lõhki, kõik kohad on vett täis ja torumees tuleb paari tunni...“
- „Türa, kas sa arvad, et ma olen eile sündinud vä? Sa siga võtsid eile avanssi  ja nüüd lakud, jah?!“
„Ei, ausõna peremees, mul vannituba on kõik solgivett täis, tikub kõik parketi alla, raibe.“
- „Solgivett?!!! Kust see solgivesi sul... Kuula nüüd, mees, sa oled meil niikuinii ausõna peal. Kui sa praegu sellise sita keerad, siis ära homme enam tööle tule! Meil on järjekord ukse taga, seitsesada CV-d ja sina keerad sellist paska! Sul on pool tundi aega, et objektile jõuda, muidu võid selle töö ära unustada!“.
„ Ma jätan naabrinaisele võtme, siis laseb torumehe...“
- „Pool tundi, Rumm, pool fucking tundi!“
Telefonitorust hakkab kostma kinnist tooni ja Rumm virutab toru raevukalt hargile.
„Pederast, täielik pederast“, pomiseb ta mõrult.

*       *       *


Kui üdini läbi külmunud Kulno veerand tunni pärast tagasi jõuab, on Rumm köögilauale sakuskaks lahti lõiganud pereema hinnalise gurmee-suitsuvorsti ning garneerinud seda pisukese sigaretituhaga. Terves korteris on kirbe suitsuhais ja Võssotski möirgab kaugelt liiga kõvasti.
Viin leiab Kulno tudiseva käe läbi tee temale ja Tiinale 10. pulmaaastapäevaks kingitud hõbepitsidesse ja mehed löövad kokku.
„Proosit, Kulnu!“
- „Terviseks, jah!“
Mehed viskavad pead kuklasse ja haljas vedelik sööstab kahe karmi kõri kaudu verre.
„Tead, Kulns,“ ütleb Rumm nägu krimpsutades, „Ukrainas on kombeks esimesele kohe teine peale võtta, et tollel igav ei jõuaks hakata.“
- „No kui nii on kombeks...“ vastab juba reipamaks muutunud Kulno ja täidab pitsid uuesti.
„Meeste terviseks!“ hüüab Rumm Kulnol peaaegu pitsi käest lüües.
Järgmiste tundide jooksul segab meeste pidumeeleolu vaid Rummu tüütu järjepidevusega helisev mobiiltelefon. Helistajaks on Rain, vastamata kõnesid juba üksteist.
„Jälle see pede helistab...nahui, ma ei saa vastu võtta,“ kirub Rumm.
- „Aga äkki lasevadki lahti,“ muretseb kamraad.
„Ah, mis nad sitad lasevad,“ ei tee Rumm asjast suurt numbrit, „neil pole kedagi asemele võtta“.
Mõnes mõttes on see tõsi. Asi pole selles, et 42aastane üldehitaja Arbo Rumm oleks teab mis asendamatu meistrimees. Ole normaalne, muidugi mitte. Asi on selles, et Rumm on valmis töötama peaaegu olematu palga eest ja tegema objektidel neid kõige mustemaid töid.
Tegelikult peaksid ülemused Rummu joomatuuridega juba harjunud olema. Ehitusfirmas Ukulele Ehitus OÜ on Rumm töötanud juba peaaegu aasta. Selle aja jooksul on ta kuuel korral vallandatud ja siis paari nädala jooksul tagasi tööle kutsutud. Olude sunnil.
Seda arvesse võttes ei olegi ehk eriti imelik, et elust ja viinast joobunud Arbo Rumm ülemuse pealekäivate kõnede pärast eriti ei muretse.
„Reedel redutan veel siin sinu juures,“ ütleb Rumm Kulnole, kes nüüd juba otse pudelist joob, „eks esmaspäeval vaatab, mis saama hakkab. Küll ma selle asja ära räägin.“
-„Tiinal on vaba päev homme.“
„No siis lööme Valka juurde paariks päevaks laagri üles.“ 
-„Selle peale võtame!“
„Muidugi võtame, peab võtma!“
Meeste pead käivad jälle nobeda liigutusega kuklasse ja pudelisuust voolab Kulno hommikumantliesisele jäme viinanire.
„No kuramus, ära raiska viina! Lõug laseb läbi vä?“
- „Põsed lekivad.“
Nad purskavad lõbustatult naerma.
„Ei no nali naljaks, aga see kesvamärjuke saab kohe otsa,“ märgib Rumm, „midagi peab välja mõtlema. Mul on veel mingi kakskend krontsi.“
-„Mul pole sentigi,“ on Kulno nukker, „Tiina ei anna mulle enam, ütleb, et lakun maha...“
„Mitte maha, vaid pähe,“ parandab Rumm.
- „Aga oota, mul tuli üks mõte...“
Kui Kulno täissuitsetatud köögist elutuppa kaob, hiilib tema järel lahtijäetud köögiukse vahelt kõikjale korterisse sinine suitsumassiiv.
Tagasi kööki jõudes on Kulnol käes kolmeliitrine sente peaaegu täis klaaspurk sildiga „reis“. See on Särgede Mündipurk.
„Siit võib veidi võtta. Aga mitte palju, ja näha ei tohi jääda.“
Paraku, kui mehed on Mündipurki ligikaudu üheksakümne krooni võrra kergendanud, on seda siiski üsna selgelt näha. Enne peaaegu täis purk on nüüd pooltühi, või pooltäis, kui asja optimistlikult vaadata.
„Oi! Sellest saab küll aru, et on võetud!“ 
-„No vähemaga ei tule lihtsalt kaks pullot välja.“
„Ei tea, mul tuleb jama sellest.“
- „Ei tule mingit jama, ma toon pärast kodust makroflexi, laseme suure känkra keskele ja katame müntidega ära, siis tundub sama täis kui ennegi,“ rahustab Rumm sõpra.
„Hea mõte!“ rõõmustab Kulno.
Tänu sellele heale mõttele leiabki kell pool seitse töölt saabunud Tiina lõbusas tujus joobnud mehed ikka veel oma täissuitsetatud köögist. Võssotski on endiselt liiga kõvasti ning kraanikausis kõrgub veider klaasikildudest, makroflexist ja sentidest skulptuur. Muidu päris omapärane, kahju ainult, et äravoolu ummistab.
Naise lõõmav raev paneb lustlikule olengule otsustavalt punkti ja vaid mõni minut hiljem klõpsatab korteri snepperlukk koridoris seisvate vahvate vabatmeeste seljataga kinni.
„Vaata, et sa enne tagasi ei tule, kui kaineks saad, siga!“ kõlab veel läbi ukse Tiina hääl.
„Aga mul pole ju võtmeid,“ kurdab hommikumantli ja kalosside väel Kulno hädiselt.
- „Pohui, ära pabla! Viinad ja suitsud rabasin kaasa, paar ööd võime külapeal ka passida, “ei lase Rumm end sõbra hädast heidutada. „Õhtul on ikkagi etendus, küll seal mõne vanderselliga trehvab“.
„Aga mis me niikaua teeme?“
- „Naljavend!!! Mis me teeme?! Viina joome muidugi. Sa Kulnu oled küll vahel loll nagu saabas,“ irvitab Rumm.
„Aga kuskohas? Väljas on juba kümme miinust.“
- „Lähme viimasele korrusele, seal on ainult mingid vanamutid, neil on pohui, kui mingi tunnikese seal trepi peal istume.“
„Okei, lähme, aga teeme enne ühed kläud, reispassiks noh.“
-„Teesooja peaks enne minekut võtma jah.“
Sõbrad teevad peaaegu tühjale viinapudelile paari mehise sõõmuga otsa peale ja hakkavad läidetud sigaretid näpu vahel treppi mööda üles viiendale korrusele vantsima.

*       *       *

52aastane kunstnikuhingega keevitaja Valentin Tsernevski, sõpradele Valka, rüüpab pruunikast klaaspudelist kanget heledat õlut ja jälgib tülpinud ilmel trolliaknast, kuidas nooruke naistrollijuht sarvi tagasi liinile sättida üritab. Õllepudelil on meeliülendav silt „Solk – sitt nagu sinagi“ ja alkoholiprotsendi tähise ees seisab number üheksa. Kuigi kellaaeg on parasjagu nii palju, et inimesed naasevad töölt koju magalarajooni ja trollibuss on rahvast võrdlemisi täis, on Valentini kõrval asuv istekoht tühi. Raske öelda, kas kaassõitjaid hoiab sinna maha istumas Valentini näpu otsas kõlkuv lahtine õllepudel, mehe käsi ja kaela katvad sinakad dessantväelase tätoveeringud või tõik, et tema koljati mõõtu kere võtab enda alla poolteist istekohta, aga tühjana püsib see iste sõidu lõpuni. Vähemalt Valka sõidu lõpuni. Nimelt peatavad kolme ristmiku kaugusel Valentini kodupeatusest trollibussi kinni munitsipaalpolitsei patrullid.
„Tere, oleme munitsipaalpolitseist. Tulime pileteid kontrollima.“ teatab rohelistesse pseudomilitaarsetesse tunkedesse rõivastunud vanem prillidega meesterahvas.
„Esitage palun sõiduõigust tõendav dokument!“ pöördub ta tagaukse kõrval istuva paksu koolipoisi poole.
Märgates, kuidas tagareas istuv tätoveeritud koljat palituhõlmaga õllepudelit varjata püüdes ainiti aknast välja vaatab, pöördub esimesena kõnelenud  munnpollar, nimesildi järgi Kaido Kaan, Valentini poole: „Härra, teie ka. Esitage palun sõiduõigust tõendav dokument!“
Valka surub oma massiivsed lõuapärad tugevamini kokku ja vahib trolliaknast paistvat „R-Alko“ neoonsilti, nagu sõltuks sellest ta elu.
„Vabandust! Vabandage, härra! Kuulge, ma räägin teiega!“ hakkab munitsipaalpolitseinik juba kergelt ärrituma, „Ühistranspordis on alkohoolsete jookide tarvitamine keelatud, selle eest võib üpriski soolase trahvi määrata“.
„Sammas mustast marmorist,“ kordab Valka mõttes tuttavaid laulusõnu, „...seisab nagu sammas mustast marmorist“.
Nüüd katkeb kontrolöri kannatus ja ta koputab Valentini pudelit varjavale käsivarrele, „Kui teil piletit ei ole, peate trollist maha tulema. Teeme protokoll...“
„Türa, mida sa kisud mind ah?!!!“ käratab otsekui vedrust püsti visatud hiiglane ehmunud kontrollile näkku, „panen ära vä? Ah?! Panen sulle sisse ära või?!!!“.
Ehmatusest oma seljataga istuvale rasvunud koolipoisile sülle tagurdanud munnpollar Kaan korrutab kerge hüsteerianoodiga hääles hõlma küljes rippuvasse raadiosaatjasse: „Punane kuus, punane kuus, tulge ruttu trolli taha otsa!!!“.
Kogu viieliikmeline, suuresti üle keskealistest inimestest koosnev ekipaaž valgub üllatavalt kiiresti täistuubitud trollibussi tagaossa ja piirab Valentini sisse.
„Tuled rahumeelselt kaasa või peame päris politsei patrulli välja kutsuma?“ uriseb keemiliste lokkidega vanem naisterahvas Valka suunas.
Sõna „päris“ peale tabavad teda hetkeks kolleegide halvakspanevad pilgud.
„Hea küll, lähme maha või peame sind vedama?“ nõuab nüüd kaaslaste lähedusest julgust saanud Kaido Valentinilt.
„Ei ole vaja lihtsalt kiskuda,“ ütleb Valka alistunult. „Lähme siis maha, ma tulen ise.“
Detsembrikuu lumepudrusele tänavale astudes mõtleb Valka korraks ärajooksmise peale, ent teab, et tema 35 aastat suitsetajastaaži annaksid tagaajajatele ebaõiglase eelise. Oleks sarv veidi soojem, võiks nad kõik laiali lüüa, nagu kanakarja kargav rebane, aga paraku pole „Solk“ veel korralikult tööle hakanud. Valentin sülitab rohelise „kitsekäru“ eesmisele poritiivale kollaka rögaläraka ja istub siis alistunult sisse.
Järgnevat 15 minutit on ta oma elus juba nii palju läbi elanud, et võiks seda unepealt monoteatri formaadis ette kanda.
„Kuidas nimi on?“
- „Valka“.
„Mis Valka? Päris nimi. Öelge oma ees- ja perekonnanimi!“
- „Valentin Tsernevski.“
„Kas olete varem ka piletitta sõidu eest trahvi saanud?“
- „Ei ole.“
„Arvuti näitab, et olete peaaegu iga nädal trahvi saanud. Krooniline jänes“.
- „...“
„Kuna te olete veel joobes ka ja solvasite ametiisikut, siis teeme sel korral hoiatuseks maksimumi.“
-„...“
„Niimoodi ei saa lihtsalt karistamatult jada-jada-bla-bla-bla...“ Edasine sõnadevool muutub Valka jaoks ühtlaseks suminaks. Umbes kümne minuti pärast välja kargesse detsembriõhtusse astudes käkerdab ta kollase protokolli enamvähem ümmarguseks keraks ja lennutab selle kauge kaarega prügikasti kõrvale maha. Vähemalt ei märganud ootamatust vihapurskest jahmunud ametnikud talt õllepudelit ära võtta või seda maha kallama sundida. Väike võit, aga asi seegi, rõõmustab Valka „Solgist“ vägevat sõõmu võttes.
Kuna kodu pole kaugel, ei hakka Valentin uut trolli ootama, vaid suundub kanget sigaretti suitsetades, pudel näpus omal jalal maja nr 158 suunas. Enne ühistu koosolekut peaks veel poest ühe viina võtma, mõtleb ta, silmitsedes algava lumesaju esimesi helbeid.

*       *       *

Peep Lõoke kohendab esikus maast laeni ulatuva peegli ees roosat lipsu ja üritab samal ajal oma vasakul käel seisvale kasutütrele Ingridile lineaarvõrrandi peensusi selgitada. Peep või Pede-Peep, nagu sõbrad teda kutsuvad, on nimelt gümnaasiumi matemaatikaõpetaja. Ka toosama roheliste kaantega ülesannete kogu, mis 13aastasele Ingridile praegu peavalu valmistab, on tema koostatud.
„Vii nüüd tundmatu ühele ja vabaliikmed teisele poole võrdusmärki,“ õpetab Peep samal ajal oma peegelpildile kelmikalt silma tehes. Mees on endale vastu vaatava pildiga rahul. Õigupoolest on Peep oma välimusega alati rahul olnud, aga täna õhtul harmoneeruvad ploomililla sametpintsak, roosa lips ja veidikene kotitava persega tumepruunid viigipüksid kuidagi eriliselt hästi. Šikk on see sõna, mida ta otsib. Šikk.
„Issand, sa oled jälle peegli ees?!“ on Peebu läbi esiku köögi poole suunduv elukaaslane Viivi jahmunud. „Ausõna, ma ei tea ühtki teist nii edevat meest, kui sina, Peep. See on ühistu koosolek, inimesed tulevad sinna otse töölt. Keegi ei hakka ennast selle jaoks üles lööma."
- „Ega hea ja hoolitsetud välimus mõni kuritegu pole, et selle pärast mehe kallal võtma peab, madame,“ vastab Peep teeseldud haavumisega. „Ingrid, jaga nüüd mõlemad pooled kuuega läbi,“ pöördub ta korraks tüdrukunääpsu poole ja jätkab siis, „šikilt rõivastunud mees jääb igas olukorras šikiks“.
- „Peep, me mõlemad teame, mis seisukorras sa tavaliselt „maja asju ajamast“ tagasi tuled. Kas täis kustud viigipüksid on sinu meelest kuidagi šikimad kui täiskustud teksad?“
„Kuule, mis sa nüüd lapse ees hakkad seda vana episoodi meelde tuletama...“
- „Episoode,“ parandab elukaaslane teda kärmelt.
Peep heidab naisele pika haavunud pilgu ja jääb siis rahuloleval pilgul peeglist oma kiilast pealage ja seda ümbritsevat mungaranti silmitsema. Ta on sellist soengutüüpi varemgi näinud. Koolimaastikul on see üsna levinud. Õigupoolest võiksid nad selle „meesõpetajaks“ nimetada. Aga kui enamasti saadab selline soeng kandja kohta välja nohiklikku, kuiva ja olgem ausad, kusist, signaali, siis vaadates ümber oma läikiva pealae kaarduvat hõredatest juustest poolringi, kerkivad Peebu kujutlusse pildid lindprii mootorratturitest, vanadest samuraidest ja eluaegsetest vangidest. See soeng on ohtlik. Peep on selle soenguga ohtlik. „Ära mängi tulega,“ ütleb Peegli-Peebu altkulmu põrnitsev pilk puhmas monokulmu alt.
„Kas sa kuulsid, mida ma ütlesin?“ nõuab Viivi nüüd juba üsna teravas toonis. 
- „Jah, ma...“
„... uppusid oma silmade sügavusse. Peep, ma räägin tõsiselt. Kui sa õhtul lõhnadega tulla mõtled, siis mine parem maga oma ema kušetil.“
- „Ei, ega see, kui teised võtavad ei tähenda, et mina võtma peaksin. Mina olen ju niigi lõbus.“
„Ma väga loodan seda, Peep.“
- „No kuidas siis muidu.“
„Nii nagu alati...“
- „Ära palun hakka jälle peale“ ütleb Peep vuntsikammi käest pannes ja naisele anuvat pilku heites.
„Ingrid, kutsu õde ka sööma ja lähme kööki,“ pöördub Viivi nüüd oma noorema tütre poole ja jätab Peebu peegli ette laupa puuderdama.

*       *       *

Kui odeokolonn „Saša“ järgi lõhnav kriidise kottis püksitagumiku ja mustade sametkingadega Peep ettevaatlikult astmeid vahele jätmata neljandalt korruselt teisele jõudnud on, hakkab tema kõrvu kostma mingisugune vali lärm. Esimesele korrusele jõudes on hääl muutunud nii palju teravamaks, et on selge, et sellise tugevuse ja sagedusega heli võib tekitada ainult väga vihane inimene.
Ja tõesti, kui Peep paraadnaukse lahti lükkab, saab selgeks, et heli allikaks on valge maika väel esimese korruse aknast välja kummarduv naabrimees Valter Meheperse.
„Juba minu isal ja tema isal enne teda oli väike munn, minul on väike munn, su vendadel on väiksed munnid ja ära sa, pojuke, arva, et sinu munn suurem tuleb,“ röögib raevu pärast näost tulipunane Valter Meheperse aknast oma neljateistaastasele pojale järele. „Tema mõtleb, et õpetab isa nikkuma! Ma sul nikun! Ah, et sina ütled mulle, millal mina, Valter Meheperse, külmarohtu võtta võin?!!!“
Mõnes teises ajas ja kohas tekitaks säärane valjuhäälne väljapurse ehk suuremat furoori, aga Mehepersete perepea meheau kasinad mõõtmed ei ole 158. maja elanikele enam ammu uudiseks. 45aastane Mulgimaalt pärit taksojuht Valter Meheperse ei ole oma nigelast varustusest kunagi saladust teinud, otse vastupidi, he’s fiercely proud of it. Iga 158. majas vähemalt pool aastat elanud mees, naine ja laps on ühel või teiselt hetkel, pikemas või lühemas versioonis, koos demonstratsiooniga või ilma selleta, saanud osa loost, kuidas loodus Mehepersete vereliinile kolm põlvkonda tagasi väikese vimka mängis.
 Õigupoolest algaski Peebu tutvus naabrimehega ühel igakuisel korteriühistu poolt korraldatud ühissaunaõhtul, kus Meheperse talle saunalaval otse kerise kõrval magusamat kohta hoidis ning teatas siis omamehelikult õlale patsutades, „Meie, väikeste munnidega mehed, peame kokku hoidma“. Mõne aasta eest üritas Valter Meheperse korteriühistu haruprojektina käivitada lausa Meheperse Väikeste Munnide Klubi,  aga kui kolme kuu jooksul toimunud kuuele koosolekule ilmusid kohale vaid Valter Meheperse ise, tema kaks vanemat poega, Mait ja Anti Meheperse ning kolmandas paraadnas teisel korrusel elav Poola immigrant Jacus, kes ilmselgelt arvas, et tegemist on mingit sorti gay-fetish klubiga, lõi Mehepersete perepea ise käega ning uhked ilma varrukateta T-särgid kirjaga „Mul on väike munn“ rändasid riidekappi põhja.

Meheperse Väikeste Munnide Klubil ei olnud muide seksuaalsusega mingit pistmist. Sama hästi oleks see võinud olla Meheperse Suurte Kõrvade või Meheperse Rangis Jalgade klubi. Ja Jacuse suureks pettumuseks osutusid nii Mehepersed kui ka Peep Lõoke radikaalseteks paadunud vanakooli heteroseksuaalideks. „Ma olen nii veendunud heteroseksuaal, et vaatan põhimõtteliselt ainult lesbopornot,“ teatas Peep. „Munnid ajavad mind oksele,“ lisas Meheperse  järgi.
Ihulikud iseärasused, ei ole muide ainus asi, mille üle Valter Meheperse uhkust tunneb.

Mõned head aastad tagasi hakkas Valter Meheperse oma Eesti mõistes veidi ebatavalise perekonnanime päritolu vastu huvi tundma ning paarist põgusast arhiivikülastusest ja sugulastega veedetud meenutusõhtust kasvas välja ajamahukas hobi. Praegu katab Mehepersete kolmetoalise korteri elutoaseina fototapeedile prinditud tohutu sugupuu, mille võrast võib leida Valter Meheperse enda, tema abikaasa Katariina-Viktoria Nikolajeva Meheperse ning nende kolm poega Anti, Mait ja Allan Meheperse. Kui aga hargnevaid oksi mööda piisavalt kaua allapoole liikuda, jõuame välja Karolingide dünastiani ning veelgi madalamal, kaheraudse seinakontakti kohal, ilutseb uhkes üksinduses lakooniline nimi Mooses. Ei, mitte Mooses Meheperse, lihtsalt Mooses. Piiblist.
Aga ammu enne seda, kui Valter Meheperse ligi üksteist aastat kestnud ja vahel üsna julgeid järeldusi tegev vaimutöö paljastas Mehepersete pärinemise legendaarsest Vana-Testamendi prohvetist ja kulmineerus fototapeedile prinditud röögatu puuga, avastas  Valter Meheperse midagi, mis muutis teda jäädavalt. 
See oli viie aasta eest, laupäeva öösel, kui Valter Meheperse veeris silmadega palavikuliselt ridu neelates vanalt räbaldunud ürikult üksikuid säilinud saksakeelseid lausekatkeid, mis kõlasid tõlkes umbes niimoodi: „...paruniherra Hindrik von Klukenbergi käsul...tõsta aadlimehe seisusesse Perve talu perepea Perve Mehis...anda temale...ja aadlimehe nimetuseks  Mehe Perse... seda tiitlit kandma... ja tema järeltulijad... määrata neile ülesandeks... igavesest ajast igavesti“. Tema, Valter Meheperse, oli aadlimees. Ja mitte lihtsalt tühine aadlimees, vaid selline, kelle esiisadele oli usaldatud mingi missioon. Mis see täpselt oli, ei olnud üriku armetu seisukorra tõttu võimalik kindlaks teha, aga rüütel Meheperse oli veendunud, et see oli midagi äärmiselt tähtsat.

Aga praegu on pulbitseb raev toonud Valter Meheperse infarkti veerele, sest Mehepersete perekonna noorim võsuke, Allan Meheperse on oma kange isa autoriteedi taas kahtluse alla seadnud.
„Paps, oled kindel, et liitrisest ikka piisab, see on ju ikkagi ühistu koosolek?“ küsib Allan iroonilise muigega isalt, kes üritab esikuhämaruses palitute vahel toruteibiga oma vaskaku sääremarja külge, trukkidega dressipükste alla kilost „Vabaduse viina“ kleepida. See jääb näha. Väga.
- „Emale sellest mitte sõnagi,“ ütleb vanim Mehepersetest teolt tabatud inimese hetkelise ebakindlusega.
„Sa arvad, et ema ei näinud, kui sa selle ajalehtede vahel autost sisse smuugeldasid või? Väga osav, paps. Osav ja leidlik.“
- „Oota, sina väike sunnik...!!!“ röögatab Valter Meheperse üle pimeda esiku ja lisab kohe häält tasandades, „see on sul juba teine hoiatus“.
„Ja-jah, sunnik, reo, sindrinahk, tuleb veel midagi? Kurat, paps, sa hakkasid vist juba töölt koju sõites trimpama, jõhker viinamõõk käib suust välja.“
Valter Meheperse on vaoshoitud raevust peaaegu lämbumas, kuigi ta tõesti hakkas juba oma taksoga kodu poole sõites „sooja tegema“.
„Sa lähed kohe praegu...!
- „... sõbra juurde, isa. Ma lähen ööseks sõbra juurde. Võib-olla tulen homme, võib-olla ei tule. Eks näis.“
Valter Meheperse silme ette vajub punane udu. Tukslev veresoon tema vasakul meelekohal paisub jämedaks nagu täismehe käsivars, või vähemalt tundub see nii esikuuksele astunud Katarina-Viktoria Nikolajeva Mehepersele.
„Valter, rahune ometi,“ püüab ta meest tagasi maa peale tuua, „arst ju keelas sul niimoodi endast välja minna“.
Aga arsti juures saadud näpunäited kõrge vererõhuga toime tulemiseks on viimane asi, mis karusärgi selga ajanud Valter Mehepersel praegu meeles mõlguvad. Nüüd valab see maailmade hävitaja oma neljateistaastase poja suunas välja kogu kibeduse, mille hetkeks kõikuma löödud autoriteet temas tekitas. Teiselt poolt korteriust kuulates võib üldisest kisas eristada valjemini väljajoonistuvaid lausekatkendeid nagu „Minu oma poeg...sellist asja pole veel näinud...ennekuulmatu häbematus...kuradi väike sitaratas...kui mina tahan viina võtta...kütan sul kere kuumaks... neliteist aastat kasvatanud...“ ja muidugi väga, väga palju Mehepersete perekonnanime. „Mitte ükski Meheperse pole kunagi... Et mõni Meheperse oleks ealeski... See ei ole Meheperselik.... Meheperse, Mehepersed, Mehepersetel“ ja „sina Mehepersena peaksid teadma...“.

Nüüd, kui Valter Meheperse on end aknapeal pleierit kuulates eemale kõmpivad poja selja suunas põhjalikult tühjaks röökinud, pöördub ta trepil seisva naabrimehe poole.
„Näed sa, millega ma tegelema pean? Täiesti ülekäte läinud,“ lausub ja sigaretti süüdates ja jaheda talveõhu mõjul õlgu võdistades.
- „Tänapäeval on nad kõik sellised“ vastab Peep. „Küll mina juba tean, ma ju ainult selliseid õpetangi.“
„Mina käisin neljateistaastasena saekaatris tööl, raisk. Kahekümnetunnised tööpäevad. Kuus päeva nädalas. Õhtuti võtsime vanamehega napsu ja mitte üks siga ka ei kobisenud“.
- „Nojah, ajad olid teised. Ma olin ju ise ka juba kaheteistkümneselt söekaevanduses. Kaks nädalat maa all, kaks päeva pinnal ja siis jälle maa alla. Ega see lihtne ei olnud, aga tuli teha, tuli teha...“
Peep ei töötanud kaheteistaastasena söekaevanduses. Peep ei ole mitte kunagi ei söekaevanduses ega ühelgi füüsilist ponnistust nõudval ametikohal töötanud.
Tõele au andes ei töötanud ka 14aastane Valter Meheperse saekaatris, aga seal töötas tema isa, Ahti Meheperse, kellele ta tõepoolest kuuel päeval nädalas lõunat viimas käis. Aga aeg teeb mäluga imelikke asju ja õigupoolest ei ole ju see kui sa midagi valesti mäletad otseselt valetamine.
Samal ajal kui naabrimehed, üks aknal ja teine majatrepil, möödunud aegade raske töö, palkide parvetamise, kiviraiumise ja tööjuures veepudelist valge viina joomise teemal heietavad, avaneb kõrvalparaadna uks ning välja astuvad laia näo, musta nahkjopi ja hallide viikideta viigipükstega Arbo Rumm ning tema najale toetuv hommikumantlis ja kalossides Kulno Särg. Mõlemad mehed on ilmselgelt juba parajalt leilis.
„Rumm, raisk! Ja Kulns!“ hüüab Valter Meheperse rõõmsalt.
- „Perse ja Pede-Peep!“ lehvitab sõprade nägemise üle ilmset rõõmu tundev Arbo Rumm meestele. Ka Kulno üritab oma Klaasistunud pilku naaberparaadna trepil ja selle kõrval aknal asuvatele meestele fikseerida.
„Kulns on end ikka päris soodaks võtnud,“ mainib Peep sapiselt, „mõni mees lihtsalt ei oska juua.“
„Paar kõvemat kläud haljast ja ta on jonksus tagasi,“ on Rumm optimistlik.
Samal hetkel kostab maja nurga poolt luust ja lihast läbi lõikav vile. Ja kui neli pead üheaegselt sinnasuunas vaatama pöörduvad, näevad nad tänavavalgustuslaterna valguses seisva laiaõlgse hiiu teravat kontuuri.
„Noh, kalkod, mis passite?!“ hüüab vasakus käes liitrist viinapudelit hüpitav Valentin Tsernevski sõbralikult. „Pittu minek.“
„Rohkem nagu...“ hakkab joomase peaga alati nilbeks muutuv Kulno midagi ütlema, aga Rumm karjub tast üle, „Praznik!!!“.
„Valka, tule aita Kulnsi tassida. Ta ikka pump, mis pump,“ palub Peep.
- „Kõige kõvemaks kujunevadki tavaliselt need peod, kus Kulnik juba alguses täitsa sangas on.“
 Laiaõlge vuntsidega hiiglane ja jässakas lühemapoolne Rumm võtavad kidura hommikumantlis Kulno enda vahele ja talutavad ta viienda paraadna ette, kuhu on kogunenud juba kenake inimsumm. Ka Valter Meheperse on endale dressipluuse peale tõmmanud ja astub Peebu kõrval, viinapudeli raskuse all vasakut jalga longates koosolekuruumi suunas.
„Kurat, mehed, see saab nii kõva olema,“ viskab Rumm üle õla Mehepersele ja Peebule.
Mehed noogutavad vastuseks heakskiitvalt. Keegi ei kahtle, et see korteriühistu koosolek saab olema legendaarne.



To be continued...

Saturday, May 11, 2013

Valentina

The Omnipresence. Madli Lippuri foto.
Valentinast ei tea ma tegelikult mitte midagi, ma pole teda kunagi näinud. Aga ma olen näinud tema asju. Sest pärast suurejoonelist tsaarikorterit asustati meid ümber Valentina korterisse, mis oli üks pisikene tavaline kahetoaline viiekordse paneelmaja korter Pelgurannas. Seal oli miniköök, vannituba, tilluke esik, kus pidi enam-vähem külg ees liikuma ja läbi maja planeeringuga kaks tuba, üks suurem, rõduga ja peaaegu normaalsete proportsioonidega, teine pikk ja kitsas nagu kirst. Need toad olid maast laeni jubedat vanainimese pahna täis, mis kõik tuli välja rookida.

Tollel professorihärral, kellel oli neli last, auto ja koer ja palju saksikuid asju, oli olnud esmalt venelannast abikaasa Olga. Olga olevat olnud väga kaunis. Neil oli kaks tütart, Valentina ja Kiira, nad elasid mõlemad üle üheksakümne aasta vanaks. Üks elas vanaks siinsamas Eestimaal, teine aga läks mehele Leningradi, sai seal omakorda tütre ja tema tütar, kui aeg käes, sai samuti tütre.

Valentina mehele ei läinud ja lapsi tal ei olnud. Oli eluaeg vene keele õpetaja eesti koolis. Tema kodus ei olnud mitte ühtegi ilusat, vana asja, vaid kõik oma tavaari pidi ta õpetajapalga eest endale ise soetama, ja teinud oli ta seda nii umbes seitsmekümnendatel. Sest kõik, mis seal korteris oli, oli heledast polüestrist, vilets, kulunud, iluta. Erinevateks juubeliteks oli ta saanud ARSi nahkkarpe, kus kullaga sisekaanel pühendus „armsale õpetajale“ või „teenelisele õpetajale tema 75.juubeliks“. Vanadusest kollastes ja imelikult käkras kilekottides, mis enam õieti läbigi ei paistnud, oli palju õmblustööde jääke, paelu, niite, igasugu lahtiharutatud või pooleli tegemisega riideasju. Nimelt ei olnud temal õmblusmasinat, vaid kõik asjad oli ta õmmelnud käsitsi. Jaa-jaa, käsitsi. Voodilinad olid kahest kitsast riidesiilust keskelt imetiheda traagelpistega kokku aetud, kõiksugu tumesinised ja tumerohelised villased jakid ja kleidid, käsitsi kokku nidrutud, mitte kõige osavamalt aga ilmatu hoolsalt. Riietekapp oli täis tumesiniseid, tumepruune, tumerohelisi ja täitsa musti enamasti pakse villaseid vatte, mantleid, jakke, undrukuid. Valentina oli hästi pisikest kasvu, mitte kõhn, mitte liiga paks, aga jah, kes oskaks ainult riiete järgi öelda, milline oli nende kandja. Natuke küürus vist ja haigete jalgadega. Kui me esimest korda sinna korterisse läksime, siis vaatasime kurva lootusetusega seda naftaliini, üksinduse ja viletsuse järgi lõhnavat elamist. Aga millegipärast ma panin täitsa juhuslikult käe ühe kapis rippuva talvepalitu taskusse. Ja taskus oli viissada krooni!!!

See oli tollal nagu varandus leida, kuu aja elamise jagu.

Igasugu aukirju oli, hea töö eest, ma arvan ta õpetas koolis veel üle kaheksakümnesena. Aga mitte midagi muud ei olnud. Ei olnud raamatuid. Ei olnud raadiot. Ega televiisorit. Ei olnud midagi peale paari tassi-taldriku ja poti ja ühe üsna uue Hoover külmkapi, selle oli ta hiljuti ostnud, sest natuke andis tark advokaat igaühele, kellele raha õlle jaoks, kellele külmkapi jaoks. Ja kõik ülejäänud maine vara oligi kappide viisi kolletanud sitsikangaid voodipesumustriga ja villaseid kostüümiriideid. Ja sukakotte nõelutud sukkadega, veidi vanu kottasid, mõni käekott, kotike karusnaharibadega, peotäis postkaarte, prillid, vanad arstirohud. Kõik kohad olid täis kaktusi ja toanurgas konutas mehekõrgune kuivanud aaloe.

Kõik kanti prügikasti, ainult üks väikeste roheliste lilledega pemberg seisab praegu minu kohvris, üle elanud veel viis kolimist ja ootab, millal järgmised põlved tema saatuse üle otsustavad.

Nagu kõigis kohtades, kus iganes ma elama olen pidanud, hakkas sealgi pihta palavikuline kodukaunistamine. Laed said värvitud, seinad uued tapeedid, eestoas helekollane natuke Art Deco mustriga, tagumises toas kahte sorti beež ja keskel helesinise mustriga borde, olgu see mul esimest ja viimast korda bordega tapeeti panna! See on ju nagu ühte tuba k a k s korda tapetseerida, kohutavalt, kohutavalt tüütu, noh aga siis olid borded moes ja pealegi oli see oma aja kohta isegi küllalt maitsekas. Laenasin lihvimismasina tööriistalaenutusest ja lihvisin nagu hull esimeses toas puupõranda välja paksu pruuni värvikorra alt. Valged kõige tavalisemad ja vanemat sorti köögikapid kleepisin üle ajakirjadest rebitud väga  värviliste paberitükkidega, sihuke pabermosaiik, see oleks pidanud saama ka lakiga kaetud aga alati jääb midagi pooleli, ja nii nad siis uljalt õige varsti siit-sealt hakkasid ripendama ja lehvima kapi küljes. Mida veel saaks sellest kohast mäletada? Tundub tagantjärele kuidagi külm, tuuline ja päikseline korraga, nagu aprillipäev. Rõdul olid muidugi tuvid.

Aga ühel päeval tuli kuri, Jumalast neetud advokaat koos oma Georgi nimelise mehega, kes oli üleni riietatud musta nahka ja ütles, et me peame viie päeva jooksul välja kolima. Korter müüdavat maha. Valentina külmkapi kolisin Elleni garaaži ja siis helistas too advokaat mulle tööle, ütles et ma olen pätt ja varas ja et külmkapp polnud minu oma. See pagana kapp vedeleb mul praegu siin Pääskülas õue peal, roostes nagu kurivaim ja viie aasta tagust toitu täis, seda ust ei tohi avada, ma olen kindel et seal sees on arenenud uudne anaeroobne bakterioloogiline relv.

Hea kapp oli, inimesed kasutasid seda, kuigi ta sisemised riiulid unusid Elleni garaaži ja läksid koos tema majaga lammutamisele.


Saturday, May 4, 2013

Köler Prize võidab!

Jaanus Samma "Loož". J. Lepindi foto.
Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimub tähelepanuväärne sündmus. Sellel on harukordne võime muuta inimese arvamust kaasaegsest kunstist tervikuna. Seda ei ole võimalik saavutada ühe ega paari hea tööga; keerukatele süsteemidele nagu inimese ning inimhulkade mõistus on omane teatav inerts. Seda on võimalik saavutada ainult kontsentreeritud kvaliteedimassiiviga.

Enne võis olla veel teisiti, aga nüüd on nii:

1) Kaasaegne kunst on  arenguvõimeline.
2) Sellel on inimesele midagi pakkuda.
3) Hästi on siin riigis kaasaegse kunstiga. Oleks ilmselt hea aeg hakata selle üle uhke olema. Asju, mille üle uhke olla, ei ole kunagi liiga palju, lisaks oleks tegu stiilse uhkusega. Stiil aga, kallid sõbrad, on igavene.

Põhimõtteliselt, Anders Härm on võitnud.

Esimene töö, mida inimene näeb on sissejuhatav töö, pildirida pealkirjaga Ooper "Esimees". See valmistab ette teaterlikku meeleolu. Töö jaoks, mille nimi on „Loož“. See on ehe ooperiloož, punase sameti ja riidest tapeedi ja üles viiva trepiga, looži nurkades on väikesed kuldsed inglikesed ja küünlakujulised lambid põlevad, toolidel on mugav. Sa tahad olla seal. Ja looži sametise serva taga avaneb pimedus. Lambikesed pimestavad su parasjagu ära, et silmad ei harjuks. Ja pimeduse sees mängib klassikaline muusika. Mulle meeldiks arvata, et see on nimelt selle olukorra jaoks komponeeritud. Seda on seal ütlemata mõnus kuulata, harva on klassikaline muusika mu elus nii elamuslik olnud. Luksus kahele, selline. Mu kaaslane ütles, et ta tahaks seda endale koju. See teos kooskõlas sellega, mida kodumaine viiulivirtuoos mulle rääkis, sellest, kuidas läänesaksa kohtunikud eelistavad klounaadi tegevaid ning silma pilgutavaid viiulimängijaid, kelle muusika lõpetab laulmise, siis kui sa silmad suled, viis mind mõttele, et kogu see ooperimajade värviline butafooria, pasunate läige ja diiva õhtukleit, need tegelikult hajutavad tähelepanu, viivad selle muusikalt kõrvale. Pimedus on parem, ja lasta muusikal ruumi täita.

Kui eriti bad ass olla, võib looži äärele istuda, nii et su pea on otse pimeduse sees. Ka käe võib pimedusse sirutada.
See töö saab kunstilise saavutuse auhinna ja selle autor on Jaanus Samma. 

Välja ronides märkas, et „Esimehe“ töö juurde kuulub paar kõrvaklappe. Mu kaaslane proovis neid ja ütles, et see ei ole väga huvitav. Uskusin. Kunstnikud peaksid õppima ilma kõrvaklappideta läbi saama. Need on sellised ebaseksikad tilinad, ole ja passi nendega seina küljes kinni nagu pihkupeksja. Pealegi hakkas Kristina Normani dokk peale. Juba tükk aega tagasi on otsustatud: dokumentalistika on kunsti teema. Ilmselt sellepärast, et on otsustatud, et sotsiaalsus on kunsti teema. Olen nõus, et kunst võib minna ja võtta kõik, mis võtta on. Aga internetist võiks ikka kättesaadav olla. Valgus liigub kõige kiiremini mööda fiiberoptilisi kaableid. Mõtle, kui kurb oleks, kui Laurie Andersoni plaate oleks maailmas ainult kolm koopiat olemas, sellepärast, et see on „kunstniku muusika“.

Dokk ise oli kõrgetasemeline. See näitas midagi, mida muidu ei näeks, midagi, mis pole laialt teada, see näitas kusagil Eesti sügavuses metsade keskel asuvat maja. Seal elavad pagulased, sõjapõgenikud, nad ootavad Eesti riigi otsust – kas saab varjupaika, kas ei saa? Neile antakse kuu peale 80 eurot elatusraha, eesti keelt ja kultuuri neile keegi ei õpeta, neil on psühholoogilised probleemid, millega keegi ei tegele ja kohati käib vesi nädalaks ajaks ära (lund sulatada nad ei oska või ei julge, ennem saaksid nad kivist vett). Ja siis näidatakse meie oma pagulasi, neid, kes okupatsioonide eest Rootsi põgenesid. Loo idee on ilmne – nii, nagu meie, nii ka nemad. Võiks ju sellist empaatiat olla. Nunnud pagulased ja nunnud paralleelid. Ka eestlased olid Rootsis „rätipead“ - kandsid rätikuid peas, erinevalt rootsi naistest polnud eestlastel raha kübarat osta. Ja siinkohal juhtub see, mida tihti ei juhtu, nimelt see, et kuigi põhimõtteliselt ma arvasin ennem samamoodi, siis nüüd arvan ma niimoodi veel rohkem, sest seda on mulle paremini näidatud. Lõpp on ka väga ilus. Seal on kiirluup, kuu sõidab üle taeva ja valgeks läheb, ja siis me näeme lähisida meest mööda maanteed küla poole minemas, ta ütleb, et talle meeldib küla ja et inimesed elavad ja tuled on ja hakkab araabiakeelset laulukest laulma, sellist venivat, nagu nad on. Kuuskümmend kraadi külmemas kliimas, kui ta kodumaal.

Kristina Norman võidab eetilise paleuse auhinna. Oleks minu teha, ma annaks kõik riiklikud sotsiaalkampaaniad ta valitseda ning maailm oleks sellest parem koht. Piinlikult ta ei teeks.

J. Lepindi foto
Siis läheb välja, läheb üles, teisele korrusele. Karel Koplimetsa töö. „Suburbs of Fear“. Ma vaatan
projektsiooni, kaadrid vahelduvad, äärelinn. Ta teeb must turvamehe, sellise turvakaameraid passiva. Ja siis ma lähen nurga taha ja avastan, et mind on petetud. Minu meelest on see mustkunstiteemaline töö ja ma pean seda armsaks. Kogu näituse läbivaks teemaks on mu-meelest sellised peidetud asjad ja pimedus. Ja kergelt karnevaline, vaatemängulik minek, tore, aga natuke hirmus ka. Ja mitte ainsat konseteksti kuskil! Ma armastan teid palavalt ja suudlen hellalt, et te konsetekstid ära kaotasite. Nii on täpselt õige. Inimene suhestub maailmasse peamiselt läbi primitiivse antagonismi, kui sa seletad talle, et miski on tähtis ja keeruline, siis ta tahab sulle öelda, et see on vähem tähtis ja lihtne, kui sa ta oma vahenditega jätad, siis võib ta tõesõna mõtlema hakata ja kuhugi jõuda. See vaikimise ja peidetud elementide asi, see ütleb ka maailma kohta. See ütleb maailma kohta õigesti. (Ma julgen pakkuda, et kataloogi vahel, mille inimene endale osta saab, on siiski mingit tekstilist materjali, neile, kes seda hindavad.)

Koplimets saab nikerdamise auhinna. Seevastu Koplimetsa teine töö oli ainus antud näitusel, mida ma nimetaksin „läbuseks tööks“. See peegeldab mingis mõttes meediaspektaakli fenomeni ja moodsate ühiskondade elevust müütiliste asjade suhtes, see on veits nagu ajaleheväljalõikeid koguva, ühest loost seestunud tüübi tuba, ent peamiselt on see siiski narratiivjutustus, mida antakse edasi keerulisemalt, kui peaks. Mis tuletab mulle meelde ühe teise korra, kus informatsiooniga ülekülvamisega on paremini saadud. See oli Reginleif Trubetsky väljapanek ajast paar aastat tagasi, kus ta kajastas seda, kuidas demokraatliku ühiskonna meediaruum käitub, kui üks mees, tema isa, poliitilisse erakonda astub. Kui selle loo peale nüüd tagasi mõelda, oleks ka Tõnuga samasse erakonda pidanud astuma. Solidaarsusest. Ja teisi tüüpe ka kaasa võtma. Kujutlusvõime riigis oleks kümme tuhat Vennaskonna-fänni Keskerakonda astunud, sellepärast, et fuck it, Vennaskond. Selline asi oleks muide Tõnule mingi reaalse poliitilise võimu andnud. Anna andeks, Tõnu.

Ja siis läheb teisele poole selsamal korrusel ja seal on üles rivistatud hulk fotosid äärelinna majadega, ja neid näitab lähedalt ja kaugelt ja elatuna ja elamatuna ja nii, et nad tunduvad õdusad ja nii, et nad tunduvad läbused, ja nii, et on pooleli ja nii, et on valmis, ja need on väga profid arhitektuurifotod ja see on asjalik asi, mida pildistada ka. Põhimõtteliselt terve pisike näitus. Aga ma liiga julmalt ei viitsinud süveneda, sellepärast et mind oli hea asjaga juba ära hellitatud. Üks mu kaaslane arvas, et pildireas on narratiiv peidus ja kurtis, et ei saa aru, kumba pidi see läheb. Üks teine kaaslane ütles jälle, et need on kõik keskformaadile pildistatud ja et see oli pikaajaline nikerdamine olnud ja et palju lahedamat fotograafi väga ei leia. Ma olen kuradi kolm korda juba käinud seal näitusel.

A' selle mehe – ta nimi on Paul Kuimet -  põhitöö, see, ma ütlen, on laks. See saab fotoauhinna. Fotoauhind kõlab suvalisemana, kui on, see on tegelikult väga tähtis auhind ja seda on raske saada. Need on väga väärt pildid ja väga väärt viisil eksponeeritud ja ma tahaks, et mu sõbrad seda eksponeerimise viisi laenaksid ehk varastaksid. See toob foto fookusesse, sa suhestud sellega. Eriti 'ullud on need leinapuu oksad, mis ülaltpoolt vaate kohale ripuvad, selline tunne tekib, nagu sa oleks kusagil koopas, aga see on tänav ja seal on veidra kujuga loik, pisike lind ääre peal. Kui sa hooletu oled ja ei viitsi seina pealt lugeda, et fotosid on kaks tükki ega märka pisikest teibist noolt pimeda toa seinal, siis sa leiad ainult ühe üles ja paras sulle.

päris elus on valgus palju soojem ja aparaat kõriseb armsalt.
ennem slaidi vahetamist tekib selle ümber selline hõõguvatest
äärtest nelinurk. lepindi foto jälle.
Triin Tamm oli karusellitemaatikat teinud. See sidus näituse kenasti kokku. Teater, mustkunst, lõbustuspark. On see seesama maailm, kus sõjad ja pagulased on? Muidugi on, mitte ainult otseses, igavas mõttes, vaid ka ajalooliste ja kirjanduslike paralleelide omas, see on alati olnud seesama maailm, vaata näiteks „Sadat aastat üksildust“ või vaata mustlasi. Tamm eksponeerib oma väljapanekul kuulsaid karussell-slaidiaparaate, mis teevad nunnut häält ja vastupidiselt moodsale küberneetikale töötavad kogu aeg jumala korralikult. Slaidid on kena kujuga ja neid on igasuguseid erinevaid. Minu lemmik oli fotonegatiivis, selle peal olid inimese käed ja raamat pealkirjaga „Kas on olemas Looja, kes meist hoolib?“ Siiski saab Triin Tamm vaid normaalse auhinna. Normaalse auhind on pisim praegu välja jagatud auhindadest, ehkki mõnes muus kohas võiks ta olla ka parim või ainuke auhind. Imetilluke videoaken väikesest ehtsast karussellist EKKMi väravas, mis suuremat teost sisse juhatas, oli samuti südantsoojendav.

Ja nüüd on tarvis, et sina sinna läheks. Kui sa sinna ei lähe, siis sa ei saa teada, kuidas on nüüd ja käid veel tükk aega ringi, arvates, et nüüd on nagu ennem oli. Niimoodi võidakse sust ette jõuda. Seal käib juba jumala palju inimesi. Aega on veel pooleteist kuu jagu ja sisse saab ilma tasuta.  Aadressi nimi on Põhja puiestee 35 ja sinnasamasse vahetusse lähedusse jäävad sellised huviväärsused, nagu Linnahall (jaluta sellest üle, treppidest ronimine on istmikule hea, heida pilk merele), Stalkeri korsten ja uus Lugemiku raamatupood, kust saab osta säherdusi keni asju, nagu ingliskeelne kokkuvõte Kristina Normani hüperdokist „After War“ ja Jaak Tombergi „Kirjanduse lepitavat otstarvet“ ja muid huvitavaid raamatuid. Ja Statoil, see on seal ka. Nendele, kellel on kergem kuhugi minna, kui mitu põhjust on.

Friday, May 3, 2013

Miks seda kõike vaja oli?

Oudekki Loone
Antud arvustus ilmus mõneti muudetud kujul ajakirja  "Looming" viimases numbris.

Mihkel Kunnuse „Minu eugeenika saladuse“ lugemine on justkui Walmarti riiulite vahel tiirutamine. Laudid on täis mingit sätendavat ersatsi, kuhjade viisi kaupa, kuid kaasa võtta pole midagi. Härra Kunnus esitab hoolikalt tuntud kriitilisi küsimusi liberalismi ja õiguskeskse maailmavaate kohta: ajaloo ignoreerimine, arengu võimatus, õiguste ja moraali vahekord, universaalsete õiguste olemasolu probleem, kogukonnatunne ja soov tuttavat säilitada kui väärtus, tolerantsi elastsus jne, flirtides pisut ka relativismi ja tema piiridega. Kahjuks pole Mihkel Kunnus aga lugenud ei autoreid, kellega ta nõus ei ole (Lenin, Stalin ega isegi Marx, kelle olemasolust ta paistab vähemalt kuulnud olevat), ei autoreid, kellega ta võiks nõus olla (nt Robert Scruton või John Kekes, kelle olemasolust ta vist kuulnud ei ole) ega ka neid, kes samadele probleemidele natukene teisest nurgast lähenevad (nt Isaiah Berlin, Bhikhu Parekh, Giovanni Sartori või Michael Walzer). Veel enam, analoogilisi küsimusi on arutletud ka eestikeelses pluralistliku diskursuse filosoofias, viimaste argumentide käsitlemine oleks härra Kunnusele andnud vähemalt võimaluse osaleda kohalikus intellektuaalses arutelus ning selle kogumiku olemasolu mingil määral õigustanud.

Härra Kunnus heidab Eesti noortele ilukirjandusautoritele ette, et need ei püüagi Dostojevskini hüpata, kuid kahjuks ei tea ta isegi selle lati olemasolust, mille alt ta ise lihtlabaselt läbi jookseb. Ta ei tegele oma esseedes konservatiivse positsiooni õigustamisega või omaenda moraalieelduste üle arutlemisega vaid mõningate maksiimide esitamisega ülespuhtud vormis, pikitud justkui otsingumootori poolt kokkutassitud tsitaatide riviga, püüdes niiviisi koolikirjandi vormile gümnaasiumiseintevälist kasutust leida. Autor üritab saavutada võimu nende üle, kes talle tuttavat maailma hävitavad või reformida püüavad, üritades anda intellektuaalset vastulööki, ent relvad jäävad nadiks. Nii interpreteeribki Mihkel Kunnus sõnavabadust vabadusena solvata, haarab suvaliste vastikute väljendite (fašistlikud lehmad[1])või õlgmehikeste ehitamise järele (vasakpoolsed autorid ei tegele absoluutse tulemite võrdsusega, isegi Vene kommunistid ei tegelenud, Stalin nimetas kunagi võrdsust väikekodanlikuks ideaaliks). Rafineerimata jõhkrused paraku aga ei vihasta, vaid panevad haigutama ja lehte keerama, lootes, et ebaõnnestunud ärritamiskatse siiski mõnda mõttepoega varjab. Muide, ei varja.

Kroonilise alalugemuse tulemusena on esseed täis silte „kommunism“, „Kristlik maailmavallutus“, mille „ilusaimaks žestiks“ on „inimõigused“, kuid jääb ebaselgeks, mida nendega täpselt tähistatakse ja kuidas see kõik omavahel seotud on. Lugeja ei saa teada, kas ja miks maailm oleks teatrita parem paik, kuid talle taotakse läbi mitme essee pähe Richard Rorty tsitaat inimesele kestva valu tekitamise tõhusaima viisi kohta ning fraas humanist Settembrini norimisest proua Stöhri kallal. Odavale ersatskaubale kohaselt ei ole selge, kas härra Kunnus on tsiteeritud teoseid ka tegelikult lugenud või pärinevad fraasid mingist ülevaatekogumikust, viimast hüpoteesi kinnitab ka aus ülestunnistus leheküljel 179 „Paraku siinkirjutaja suurt rohkem Maughamist ei tea ning oletus Muti ja Maughami kirjanikutüüpide kokkulangevuse kohta on tehtud ühe 1982 aastal „Edasisse kirjutatud artikli põhjal, kus Mutt tutvustab Maughami tema „Miraaži“ tõlke ilmumise puhul“.

Tundmatuid argumente ja lugemata raamatuid on tõepoolest väga keeruline, kui mitte võimatu, sisukalt
analüüsida ning seejuures midagi uut pakkuda ning ilmselt seetõttu on otsetsitaatidest vaba ala täidetud kuulutuste ning seisukohavõttudega: Turovski on „erudeeritud, sõnaosav ja empaatiline“, Mikk Pärnits „siiras ja siiralt ennastimetlev“, Majakovski elulugu pakub „eeskujuliku näite peremudelist“, Maie Väli essee on „igati asjalik“, õigusi nõuavad „jalgadega trampivad lapsukesed“ (viidates siin tüüpilisele konservatiivsele arusaamale, et amorfsest inimmaterjalist kujundatakse läbi traditsioonide vastutusvõimeline täiskasvanu). Ratsionaalse kriitika esitamise vajadusest päästab ebasümpaatsete vaadete esindajate mõtete „loomulikult“ ebaloogiliseks kuulutamine: esseed otsivad lihtsalt emotsionaalset konsensust nendega, kellel on juba ette samad väärtused või kellele meeldib samu inimesi lüüa, näiteks naisi, juute ja seksuaalvähemusi. Autor ise seab ennast aga mugavalt tugitooli, kus ta saab (kujuteldavatel) jüngritel pead patsutada ning õpetussõnu jagada, kuidas tegelikult käituma peaks. Õiguste olemasolu muidugi annab teistele mingi oma privaatsfääri, kus nende autonoomia on kaitstud ning Mihkel Kunnuse dotseeriv hääl ja sõrmevibutused kohta ei oma. Seetõttu talle õigused ei meeldigi. Kui selle teose roosad kaaned oleksid lõhnastatud, võiks arvata, et härra Kunnus püüab võita mõne seesuguse daami südant, kes küll raamatuid armastab, aga neid eal kätte ei võta ning kes imetleb iga arvamust, mis Postimehe juhtkirjast teravam julgeb olla. Praegu aga jääb selle raamatu ilmumispõhjusena ehk ainult autori bariccolik soov täita koduse raamatukogu pikad riiulid omaenese väljaannete lugematute koopiatega.

[1]    Iroonilisel kombel on „fašistlike lehmade” argument on muidugi läbinisti liberaalne, Kunnust häirib, et feministid demonstreerivad, kui ebamugav on kui sind vaadeldakse vahendi, mitte eesmärgina)

Samal teemal: Martin Luiga revüü.