Monday, August 26, 2013

Tagasi löömameeste juurde

Jim Ashilevi



I

Pööra pilk aardelt,
mis lasub su mälul.
Vaata tagasi sinna,
kus sündis vägivald
ja pimestav raev.

Mine tagasi hirmu juurde,
mis kasvatas su lukku,
tagasi põlguse juurde,
mis tõotas hukku.

Ma tahaksin kodus olla,
kui rusikad välguvad.

Sa valmistusid surmaks
nagu valmistutakse
ülikooliks.
Neelates kujutluses omaenese verd,
pühitsedes oma murduvat keha.
Istusid jõuluajal elutoa laua taga
vaadates oma läikivaid soolikaid
kuusepuul
haakristse jõulutähe all.

Tagasi tunde juurde, mis tegi lapsest mehe.

Ära ole mingi kuradi puudel
missivõistlusel.
Pane jope selga, astu tänavale
ja tõmba maailmale kilekott pähe.

Ära kunagi näita välja
õrnust,
ära looda midagi
ega anna lootust.
Kanna päikseprille ka öösel.
Nii saab sinustki kord löömamees.


II

Pööra pilk aardelt,
mis lasub su mälul.
Vaata tagasi sinna,
kus sündis vägivald
ja pimestav armastus.

Ära kahtle ähvarduses, mis sind käivitas.
Tilk musta piima
löömamehe kärnas nisast
õlitas hammasrattad õrnroosas lihas
ja lõi lõkkele tunded, mida sus varem polnud
ja kõik, mis on olnud
sest peale, kui sind nuumatud marjana
nuki otsast nopiti, on mõrv, mida kunagi
ei tulnud,
on mõrv, millesse kunagi
ei surnud,
millesse ärkasid
uuesti ja
uuesti.

Vägivald kasvas sinusse nagu seen,
ajas niidistiku üle keha laiali.
Lihast läbi kasvanud viha
väsis unenägudesse,
et raugete laugude all
välkudes taas
raevule ärgata.

Istuta lihasse õrnust,
kisu juuripidi välja
umbrohi, suudpidi välja
võigas fantaasia,
mis külma kange veena
rabasügavusest pinnale tulles
söestab meeled ja
lihvib naeratusest kihvad.

Alati on kusagil keegi,
kellele turpi sõita.
Alati võiks üks moll olla
verisem.

Löömamehe süda peksab vastu ribitrelle
põletatud loomana kisendades.

Igaüks oskab rääkida
viipekeeles -
aja käed rusikasse
ja hakka aga suhtlema.

Rusikas tabab molli kiiremini
kui e-mail Gmaili.
Sõnum jõuab kohale leviaukudeta
kui see otse
makku virutada

Tagasi hoobi juurde, mis tegi lapsest mehe.


III

Pööra pilk aardelt,
mis lasub su mälul.
Vaata tagasi
juurte juurde.

Tagasi koju
kollasesse õhtupäiksesse
läbi elutoa akna,
madratsitesse peidetud ööde
ja monitoride kahvatus sinas
valendavale
virvendavale unenäo-
maastikule läbipaistvate laugude all
läbipaistmatute võimaluste taga.

Tagasi kooli,
pimeda hommiku udust läbi
sõitvasse bussi täis
luidraid vaime
ja kummitusi
hallides mantlites.

Tagasi ilguse, jälestuse
ja palavate pusade
ja higiste t-särkide juurde
ja tolmuse koolikoti
ja pastakast
määritud käte juurde.

Tagasi räpi juurde,
öiste seinte juurde,
kuhu jätsime
oma väljamõeldud nimed.
Tagasi trummi ja bassi juurde,
mis tõi CDdel sõnumeid
tulevikust.
Tagasi trip-hopi juurde,
sügava kumeda tumeda
õudselt melanhoolse
lootusetuse juurde.
Lõputiitrite muusika juurde.

Muusika ja rusikad -
kaks keelt, mida mõistetakse
kõikjal.
Kaks keelt, mis ei tunne
riigipiire
kultuuripiire
motivatsioonipiire
inspiratsioonipiire
ja leiavad otsetee
südamesse.

Tagasi löömameeste juurde.


IV

Pööra pilk aardelt,
mis lasub su mälul.
Vaata tagasi sinna,
kus sündis vägivald
ja pimestav üksildus.

Mine tagasi uste juurde,
mis iial ei avane,
isegi kui koputada
südamega.
Ja kanguta need lahti.

Kui mõtled ajuta
mäletad mäluta
laulad suuta
vaatad silmadeta
seisad selgroota
tantsid jalgadeta
armastad südameta
räägid hääleta
suudled huulteta
hingad kopsudeta
maitsed keeleta
kujutled kujutluseta
kuulad kõrvadeta
võitled võimetuna võimatuga
kanguta käteta lahti uksed, mis sinu ees suletuks jäid.

Nüüd sisene tuppa.
Sa näed akent.

Lükka kardinad eest
ja vaata.


V

Kui ootad halbu uudiseid, pead teadma
täpselt, mis on tulemas.
Kui kiri saabub,
tunned ümbrikut avamata
sõnade maitset
kuivas suus.
(à la Robert Pinget)

Oota akna peal postiljoni,
kelle kott on täis kirju
täis väävlit,
kelle vööl ja hõlma all ripuvad
lubadused nugadena,
terad helisemas,
anudes hälinal
su verd.

Tagasi raevu juurde,
mis tegi lapsest
paranoilise sitavarese.
Päevade juurde täis alandust ja väikseid rõõme.

Tagasi irveid täis öistesse tunnelitesse
ja koridoridesse,
kus paremad päevad
magavad kui lapsed sõimes reas
und, mis on sügavam, kui mälu.
Magavad päikesed, mis pole veel tõusnud,
õnnistused, mida hakatakse jagama
varsti
juba homme
või ülehomme.
Aga sina seda ei tea.

Akna peal
uudiseid oodates
kirjuta laubale sõnad:
KAOTA KÕIK.

Kirjuta luuletus,
mis kataks su seinad.
Kirjuta luuletus,
mis kataks su leinad
pimedas toas
valges toas
kinnises
lukustatud suus
keelega hambaid lugedes,
oodates uudiseid.

Oodates, millal saaks kord tagasi
juurte juurde?
Millal saaks kord tagasi
päritolu juurde?
Kujurite juurde,
kelle rusikate all olid pehme savi.
Millal saaks kord tagasi sinna, kust tulid, millal saaks kord
tagasi hirmu valda
jõhkruse valda
vägivalda.

Põlenud loom ulub ribipuuris.
Lase ta vabaks, ta juhatab sind
tagasi aarde juurde,
mis maetud
mälumulda.

Möirgav loom
kaevab mälusopist välja
sinna ammu unustatud laeka
ja närib luku puruks.

Ava laegas
ja näe -

vaene loom keerab end
tühja kirstu kerra
ja palub sind,
väsimusest oimetuna anub sind
vaadata aaret, mis kerkib su mälult
kui veri valgub silmist,
ja loom jääb tasaselt hingates magama.

See unustatud aare:
võimalus.
Sul on võimalus.

Monday, August 19, 2013

Lõplik hullumeelsus

Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik


Kui ma olin tol teisipäeval oma järjekordselt teraapiasessioonilt koju jõudnud, endal alateadvus nagu kellegi praetaldrikust läbi käinud, ei suutnud ma end oma teadvustamatusesse enam kokku pakkida. See oli päev, mil ravi alles tegelikult alguse sai. Keegi mu lähedastest ütles mulle kunagi, et sõprade ja psühholoogide vahe ongi see, et sõbrad kuulavad su lõpuni, kui vaja, aga psühholoogid avavad su haava ja jätavad selle lahti. Nende aeg liigub teises kategoorias ja ma austan seda - hea on teha koostööd inimesega, kes suhtub oma töösse professionaalselt, sest nii on kasutegur mõlemapoolselt maksimaalne. Hästi loogiline ju, ma usun, et selliseid asju õpetatakse juba keskkooli majandusõpetuses (milles mina istusin eespingis ja mida ma täie pasaga vihkasin, sest majandusest rääkimine võrdus kapitalismi soodustavana ja ma vihkasin vihkasin vihkasin kogu seda rahamajandust). Seega ei süüdista ma järgneva juhtumises mitte kuidagi oma arsti. Üldse mitte kedagi ei taha selles süüdistada ja samuti ei kahetse ma midagi, mida tol hetkel tegema pidin. Mida sügavamale porri inimene oma elus langeb, seda kõrgemale saab ta taeva poole tõusta. Idee kõlab küll nagu odav klišee, millel on kena kõla, aga ma räägin ikkagi ainult asjadest, millest ma midagi tean.

Tõsiasja, et ma pole kunagi viitsinud valetada, saavad kinnitada ainult need, kes on minuga kunagi kokku puutunud. Esmamuljetega on, nagu on - need kalduvad ühest äärmusest teiseni ega anna seetõttu eriti adekvaatset tervikpilti, kui me räägime mingi abstraktse keskmise inimese seisukohast. Nii minul teistest kui teistel minust on olnud väärettekujutusi, seega ei saa ma praegu hakata rääkima kolmandadimensioonilisest äratundmisefektist, mis, muide, ühena vähestest kindlatest asjadest, on võimalik. Aga kõigest järgemööda. Sel õhtul otsustasin ma seega sellest reaalsusest veendunult lahkuda. Ma otsustasin järgi anda oma deemonitele, sõltuvustele, kaifilaksudele, ükskõiksusele, tundetusele. Ma teadsin, et tõsiasja, mida ma endaga terve elu olen kaasas kandnud, ei saa ma mitte kunagi endast välja monteerida. Sundmõtteid, nagu väljendas ka mu psühholoog, ei saa tagasi saata ega tühistada. Saab moondada ja mikroanalüüsida kontekste, milliseks muutub mu käitumine, mis on sundmõtetest tingitud, ent algset seemet, asjade põhilist idu me muuta ei saa. Aga me saame muuta seda, mille kohta öeldakse depressioon, panna enda kasuks tööle. See on kõik puhtalt valikute küsimus.

See algas tsüklina ja koosnes järgnevatest komponentidest: antidepressandid (mida olin selleks hetkeks võtnud 4-5 kuud, arst ütles, et see on kõige lebom antideprekas üldse ja kui mul peale teist kuud neist mingit kasu polnud, ütles, et võta topelt ja kurjustas, et kuidas ma üldse kavatsen terveks saada, kui ma mingit muud narkot vahepeal panen (mis ei ole ka mingi tühine argument, aga..)); unerohud (mida olin althõlma juba eelnevad pool aastat ema käest jt saanud); kanep ja viin. Mul on selline keskmiselt väike keha, kaalun umbes 57 kg ja võtsin 100 g sertraliini päevas. Ma tunnistan, et ilmselt oli patt võtta oma armukesega hotellis tänavalt saadud imelikku valget pulbrit, mida me isegi tuvastada ei suutnud (aga mõjus pigem nagu koka kui amf, mida me tegelt otsisime), aga kui me räägime sundkäitumisest ja-mõtlemisest, siis esmalt tuleb alustada VAIMUST, mitte kehast. Tänitamine mu üldse nii kaugele ongi toonud, et ma surmaga mängima olen hakanud. Nii mu vanematel, arstidel kui õpetajatel on alati olnud midagi ette heita, selle asemel, et täie rahuga läheneda ja koos paremat lahendust leida. Ikka süüdistused ja "kuidas sa ise aru ei saa!" jne. Palun vabandust, aga ma elan ka esimest korda.

Niiet ma ostsin kohe kanepit, kui ma sealt Raja tänavalt ära tulin. Edasi läheb mul pilt suht uduseks. See oli küll vaid mõned nädalad tagasi, aga kuna ma tegin (algse poole asemel) juba 2-3 unerohtu päevas ja suitsetasin nii palju kui suutsin, siis erilisi mälestusi mul sellest praeguseks pole. Unerohuga on see võluv asi, et ta rahustab su maha, veits nagu rahustigi (seda keeldus arst mulle kirjutamast, kuna see on nii sõltuvusttekitav (nagu unerohi oleks vähem!)), aga samas tal on veits seda extasy värki ka, sest ma tundsin end fucking geeniusena iga kord, kui ma seda tegin. Suurem osa mu viimaste kuude luuletustest on selle mõju või võõrutusnähtude all kirjutatud. Viin lisandus komplekti teisel või kolmandal päeval pärast seda saatuslikku teraapiat. See ei olnd mingi täiesti mõistusetu tegevus kusjuures, sest mul jäi väga hästi meelde, et ma jätsin ukse lukust lahti ja võtsin pesukausi voodi kõrvale. Okse sisse oleks kuidagi ilgelt vääritu surra. Õhtud enne seda, kui ma viina polnud peale joonud, aga ikkagi palju unerohte söönud, lootsin iga kord, et see uni on lõplik. Ma tahtsin õnnelikult magama minna ja mitte kunagi ärgata. Aga varem või hiljem ma muidugi ärkasin ikkagi üles. Pettumusega. Ja kohe wake and bake muidugi. Sellest kujunes veel omaette rutiin, sest ma läksin alati oma joindi ja kohvitassiga teise korruse rõdule, panin päikseprillid ette ja laadisin 15 minutit päikest, antideprekaid, jointi ja kohvi. Mu mõtted olid hämmastavalt selged. Oot, aga ma ei mäleta, kas see selgus oli juba siis või tuli see koos võõrutusnähtudega, pärast kuuepäevast hardcore ajukeemia segikammimist. Mingi hetk ma igatahes andsin need kuradi rohud lihtsalt kellegi kätte ära. Aga ma ei tea täpselt jälle..

Suuremate ja väiksemate tagasilöökidega olen ma igal juhul siiani elus. Üks viimatisi maalkäimisi, mis sisaldas endas vist ka 5-6 päeva selles hullumeelses keskkonnas olemist (keegi teine vist ei saakski sellest aru, ühesõnaga keegi pole veel väga uskunud, et mu vanematel kammib, sest meil on kõik nii ilus ja korras ja mida iganes) kammis mul ilma nende rohtudetagi jälle nii pahaks, et ma-ei-tea-kust, aga ma sain kaks unerohtu kätte. Olin eelnevalt kõige hullematest võõrutusnähtudest üle saamas ja siis littisin veel kaks sisse. Järgmine päev tulin vanematega Tallinnasse ja hoidsin oma rõvedustunnet väga kammitsetult enda teada (sest kui ma oleks seal väga avameelitsema hakanud, oleks teadagi mis ja ma oleks teadagi kes jne). Olin vennaga Kadrioru pargis, vaatasime kahte musta luike ja ma lasin pool veel peale, sest no lihtsalt sure ära kui rets see on: kõik kohad valutavad, söögi-isu on 0, keha on ülinõrk ja higistab koguaeg, peavalu, raha pole, millegipärast on jälle KONTSAD ALL(?), käin oma autistist vennaga mööda parki ringi ja üritan käituda nagu normaalne inimene. Fear and loathing Estonian style. Aga ma ei jäänud kellelegi vahele. Keegi ei saanud jälle mitte midagi teada, kuni ma end Pääskülas lõpuks vabaks sain lasta. Nüüd tuleb ka meelde, et ajaliselt enne olin ma suutnud ka veel päeva pealt ära armuda, niiet see oli veel üks tont, mis mind selle kõige juures kummitas. Ja Triin Tasuja ei armu ju mitte kunagi meestesse, kes oleksid vallalised. Miks mitte? 



Igal juhul on see hullumeelne armastuse suvi, millist ma oma elus veel kunagi tundnud pole, mind tänaseks toonud uuele vaimsele värskusele, milles mul pole enam paanikahooge, metsikut ärevust, õõvastavat häbi oma olemuse pärast, surmahirmu ega peale surutud kartust väljendada armastust, millest mul puudu on olnud. Ma tunnistan endale oma patte, aga ma tunnistan endale ka oma andeid. Hing on laps, mis juhib maist keha selles näilises reaalsuses, kus sa seda teksti loed. Tunnete- ja tajuväline elu on on illusioon, milles manipuleeritakse su vaimu, kui sa ise oma elu kontrollida pole mõistnud. Ja kui on üks asi, mida ma surnud olemise soovist (see pole sama, mis enesetapp) õppinud olen, siis on see tõsiasi, et mitte keegi ei saa enam mitte kunagi mu elu juhtida peale mu enese. Kõik kannatused ja rõõmud tekitan ma endale ise, sest ma valitsen ja valin seda, mis minuga juhtub. See teadmine on minu kalju, mille otsa ronimine on üks suuremaid saavutusi üldse.

Tõde on individuaalne väärtustepagas subjektiivsete komponentidega. Me valime omale tõe, millega me vaikime, sest seda ei pea mitte kellelegi teisele tõestama, kui sa ise oma tões kindel oled. Mitte miski ei tööta minu puhul paremini, kui eemaldumine ja mõtisklus, mille harjumuse saavutasin ma oma suurimate füüsiliste piinadega - ja tõesti - nagu Jeesus Kristus. Või Buddha reversed: enne räme kannatus ja siis paradiis. Uue kogu toimetajagi ütles, et võiks lambist panna kogule ka nimeks "Läbi põrgu ja puhastustule pead minema paradiisi". No ja ta on antropoloogilise vaatlejana täiesti kõrvaline inimene mu elus, vähemalt praegu veel. Vähemalt nüüd, kus ta pole minuga samas ruumis. Vähemalt nüüd, kui ta on kusagil Euroopas turneel. Aga homme..



..ma enam selles nii kindel ei oleks. Kui sa oled 20ndate alguses noor naine Eesti riigis, siis üldist pilti vaadates (ma räägin enda taustast lähtudes) oleks sul justkui ainult kaks varianti: lased enne või pärast 20ndaid omale tite taha teha või lõpetad oma kolkakeskkooli ja lähed ülikooli. Ja lased siis endale tite taha teha. Noh, mina pole neist kumbagi varianti kasutanud. Aga ma ei mõista hukka neid inimesi, kellega nii on juhtunud. Laste saamise ja ülikooliga on mul omad kanad kitkuda, see on minu probleem. Samamoodi nagu on minu probleem ka tõsiasi, et ma olen varaküps ja tunnen end 24selt nagu 32-aastane, kelle munasarjad moodustavad ülepäeviti orkestri, mis mängib hümni nimega "Palun viljasta end ruttu" mida on võimatu vaigistada. Ja see üldine NOH, MEHELE KA LÄHED VÕI vaimsus - puha minu probleem. Ja ma tegelen sellega, usu mind, ma tegelen. 

Friday, August 16, 2013

Mure


























Balti Laevaremonditehases on lõppenud järjekordne väsitav töönädal. Kell näitab juba 30 minutit kuue peale ja väsinud ning higised mehed suunduvad riietusruumi.

Kui 46aastane vanemkeevitaja Vassiili kolmekohalisse duširuumi astub, märkab ta oma pahameeleks, et noorem kolleeg, 41aastane rasvunud habemik Rein, on hõivanud parima kolmest dušist.  See on ainus, kust vett mitte ei nirise, vaid voolab.

Kirudes mõttes pekist ametivenda ning oma aeglasi koibi, asub Vassiili end mõnuledes seebitava kolleegi kõrvale, kuna järjekorras esimesest dušist immitseva nire all enda puhtaks nühkimine võtaks aastaid. Vajutades seinal asetseva vedelseebi dispenceri klahvile, tabab Vassiilit uus tagasilöök. Seep on otsas. Seep netu.

„Mine vittu!!!“ röögatab vuntsidega titaan, „türa, seepi ei ole nahui, pede, raisk!!!“

„Aga sa, Vasja, aja siis lihtsalt sitt seljas veega laiali,“ soovitab abivalmis kolleeg usinalt oma kaht lihavat kannikat seebitades. Tal on seepi. Seep est.

„Hauka vittu, pederast!“  mühatab Vassiili peaaegu sõbralikult ja küünitab kolleegi kõrval, täpsemalt tolle taga asuva dispencer'i poole. Esimesse pole mõtet vaadata, sel pole põhjagi.

„Türa, mida sa pedereerid, pede? Näed ju, et ma pesen siin!“ käratab seebine rasvamagu ärritunult.

„Ära nussi, nahui! Anna seepi! Türa, ega see sinu taskust ei tule.“

Pikakasvuline Vassiili küünitab uuesti vedelseebi järele ja kolleeg astub pool sammu tagasi, et mees saaks käe tema kubemepuhma ja kraani vahel läbi, dispencer’ini sirutada. Vassiili vajutab klahvile ja dispencer’ist nõrgub karedale peopesale valge 1sendise mündi suurune vedelseebitilk.

„Türa, türa, türa, türa!!!“ kirub juba loomupoolest närviline keevitaja seda naeruväärset loiku nähes.

„Türa, pederast, mida sa kohmitsed seal mu munni juures?“ nähvab Suur Pekk vähimagi empaatiaraasuta.

„Näri munni, paks siga!“ põrutab Vassiili vastu ja asub pumpama. Üks, kaks, kolm, neli...kuusteist, seitseteist, kakskümmend korda ja ikka veel ei täida magusa lõhnaga valge ollus poolt peopesagi.

„Türa mis putside puts! Ma ei saa aru, mida munni? Türa, kas siit tuleb ka üldse midagi või?“

„Türa, sul on manuaali vaja või?“ irvitab seebivahust valge kolleeg hoolikalt munandeid küürides.

Vassiili lepib veerandi peotäie seebiga ja keerab Reinule vihaga selja. Ent vaevalt jõuab ta oma turris juuksed sisse seebitada, kui pihk ongi tühi.

„Vittu, mul on juurde vaja!“

„Vittu, pederaator, mida nüüd?“

„Türa, seepi nahui, jobikas!“

„Vaata ja õppi, homorast,“ sõnab paksmagu ja kangutab dispencerilt kaane pealt. Vorstitaolised rasvased sõrmed kaovad heleda plastikkorpuse sisse ja ilmuvad hetke pärast taas nähtavalt koos väärtusliku valge ainega.

„Säh, piider, laku terviseks!“ hüüab Rein ja lennutab pihutäie kolleegi poole.

Vedelseep tabab Vassiilit keset nägu ja niriseb otse vuntside vahele.

„Mine munni!!!“ röögatab koljat nii, et auru täis duširuumi seinad värisevad, „ma sul teen piidrit!!!“

Vassiili lendab õlg ees pekisele kolleegile sisse, nii et too vastu duširuumi seina paiskub ja istuli libiseb ning hakkab elu eest dispencerist seepi välja pumpama. He’s a slow learner. Kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend vajutust ja juba lendabki pihutäis valget ollust paksmao musta habemesse ja tilgub sealt tünnjale rinnale.

„Türa, nikunägu, pede, vitt, pedepedepede!!!“ röögib Rein ja hüppab kolleegile põlvedesse. Hiiglane lööb vankuma ja haarab tuge otsides kahe tüübliga seina kinnitatud dispencerist. Vana kahhelplaat annab järele ja nüüd, kui Vassiili valju lärtsatusega libedalt põrandale perseli kukub, on ta juba relvastatud. Vaevalt jõuab end püsti ajada üritava pekitünni lai lõust tema vaatevälja kerkida, kui keevitaja, mõlemad käed valget kulda täis, rünnakule asub. Ta hõõrub seepi habemiku laia näkku ja röögib: „kes nüüd piider on, pedetsiid?!!! Türa, kes on piider, huiabella?!!!“

Seebist pimestatud paks habemik haarab vihase vuntsi meeleheitliku kaitsereaktsiooni ajendil oma karukallistusse ja mehed vajuvad seebistena hingeldades ja rüseledes põrandale.

Äkki kerkib duširuumi udust nähtavale Vana-Eediku habras siluett.

„Kurat, mehed,“ põrutab vanamees, „teie jaoks on see kõik üks suur nali, aga minu poiss sai päriselt pederastia.“

Duširuumi täidab hetkeks rusuv vaikust ja nõukaaegsetel kahhelplaatidel kisklevad mehed tarduvad paigale.

„Putsi,“ pomiseb Vassiili kaastundlikult.

„Kuidas siis nii?“ on ka Rein murelik. „Kust ta siis selle külge sai?“

Vana-Eedik sülitab mornilt seebisele põrandale, „jõusaalis ühe sõbra käest vist sai.“

„Vitt lugu... Kui juba sellise kangisaalihundi maha murdis nagu sinu Joonase...“

„Türa, ausalt... ei julge enam välja minnagi, ei tea kust võib külge jääda“.

„Ettevaatlik tuleb olla, mitte siin niimoodi duši all pedereerida, nagu teie teete.“

Kohmetunud keevitajad ajavad end põrandalt püsti ja lasevad Vana-Eediku sõnatult kolmanda duši alla.

Ülejäänud dušisessioon möödub rusuvas vaikuses ja kui Rein hiljem värava juures lahku minnes Vassiilile sõbralikult „pederastia maailmameister!“ järele hüüab, pole sel enam endist lustakat kõla.

Kõigi südameisse on pugenud mure.

Tuesday, August 13, 2013

Dima Tenochtitlan (live!)

Okei, okei, mul on ka üks. See on russo-asteegi poplaulja Dima Tenochtitlan - üheaegselt nii meelas kui hirmus.

Kui ta palja ülakeha ja vene lipu värvilise sulgedest krooni ja linnupealuust kõristajaga Linnahalli lavale astub, teatab Dima Tenochtitlan kohe enne esimest lugu, et kohtus just linnapea Edgar Savisaarega ja talle väga meeldis, aus ja lahke mees oli.

Pärast ka meie kohalikes eesti raadiojaamades RusPower ja BlastRus kõlanud eurovisioonilaulu "Tebja ljublju" teeb Dima Tenochtitlan sellise veidi grimy'ma, veidi sexy'ma tantsualbumi nimega "CHIXCLUB".

(He doesn't always announce who he met just minutes before he stepped on stage, but when he does, it's Edgar Savisaar or that girl Sasha he wants to do.)

(CHIXLCLUBI kaanel on valge-sini-punase-vöödilised astmikpüramiidid, kust kiiskab ööklubi tulesid välja and shit.)

Selline veidi poleemilisem, võib-olla isegi poliitilisem album:


Monday, August 5, 2013

Kriitilist kriitikat pärgadega pärjatule

REIN RAUD. REKONSTRUKTSIOON. Mustvalge, Tallinn, 2012. 264 lk.
Arvustus on ilmunud originaalkujul Vikerkaares.

On ju olemas selline asi nagu homogeniseeritud piim? Seal on rasvamolekulid sellisteks lühemateks juppideks lõigatud, et nad muu piimaga hästi segamini läheks, et oleks kergem pakendamisel hoida ühtlast rasvaprotsenti, ja ma ei tea, võib-olla see teeb seedimise ka kuidagi ladusamaks. Rein Raua auhinnaline romaan on umbes niimoodi kirjutatud. Lause on lihtne, sõna lühike, stiiliks on “minavormis minevikujutustus”. Need, kes eelistavad lugu stiilile, ütlevad selliste kohta “stiil ei jää ette”. See jääb mulle ette, see ettejäämatu stiil. See jääb ka romaani enese ideele ette. Nimelt, kui teos üritab muude asjade hulgas sulle mõista anda, et parem on elada maailmas kui end ära tappa, siis peaks ka see maailm ise midagi olema. Nii et tunduks, et on vahet. Tekst moodustab terviku, suletud maailma, atmosfääriga on loole võimalik anda seesmist esteetilist väärtust, mis mõjutab lugeja osavõtlikkust ning otsuseid seal kujutatud sündmuste suhtes. Kui inimene kirjutab ülipoeetilise luuletuse enesetapust ja maailma raskusest, siis paneb see ütlema – vaata kui ilus on, see ei peaks ju mitte olemata olema. Teistviisi jälle, kui kirjutatakse kellegi igapäevastest toimetustest viisil, kus tundub, et inimene on neist võõrandunud, et teda ei huvita see, mida ta teeb, ega miski muugi liialt, tekib õigustatud küsimus: miks ta teeb seda ja miks ma peaks selle kohta teada tahtma?

Raamatu dialoogid üritavad jäljendada tänapäevast kõnekeelt – ning ehkki inimkõne edasiandmine sellisena, nagu ta päriselt on, oleks kaunikesti loetamatu või arusaamatu ning ilukirjandus on juba oma olemuse poolest kompressioon ja viide, paneb “Rekonstruktsioonis” nihe selle vahel, kuidas asjad tõepoolest on ja kuidas neid esitatakse, dialoogi enamasti ebaehtsana mõjuma. Vaid ühes või paaris kohas on tunne, nagu stseen tegelikult juhtuks ja sõnu tõepoolest öeldaks. Parim tõdemus, milleni antud raamatut lugedes jõudsin, on see, et Mats Traadi “Üksi rändan” on tegelikult jumala hästi kirjutatud. Võib muidugi väita, et “Rekonstruktsioon” on kontseptuaalne romaan, mille kontseptsioon on, et see on minategelase kirjutatud, ehk siis – Raud on meelega kirjutanud justkui inimene, kes ei oska tegelikult raamatut kirjutada.

“Rekonstruktsioon” on lugu ühest aeglaselt surevast mehest, vähihaigest Enn Padrikust, kes uurib oma viis aastat tagasi religioosses massisuitsiidis hukka saanud tütre surmani viinud asjaolusid. Selgub, et tütar Anni oli Pariisis õppides kirjutanud uurimistööd prostituutidest, veetnud nendega koos aega ning ühel päeval leidsid purjus prostituudid, et ta ikka ei saa aru, mis elu see on, kui ta seda ainult kõrvalt vaatab. Anni soostus end prostituudiks rõivastama ja tänavale minema. Seal sattus ta kohemaid mingi eri rämeda kliendi otsa ning tema peal tarvitati seksuaalset vägivalda. Antud kogemus pani Anni pettuma sotsioloogias, poliitikas ja filosoofias ning tekitas tas tunde, et igasugused maailmaparandamise katsed on naeruväärsed ja abitud. Hiljem naasis Anni Eestisse ning hakkas mööda esoteerikakallakuga ökotalusid hulkuma. Ühes sellises kohtus ta Androidiga, üksikuvõitu gootiliku karakteriga, kelle kohalolek oli tähelepanuväärselt võimas, ning keda tajuti teatud ringkondades autoriteedina. Android jutlustas “vabastavat hüpet tundmatusse” ja “endakssaamist tõelise teo läbi”. Anni ja Androidi vahel toimus tahete võitlus, mille Android kaotas ja lahkus, ent Anni oli Androidi ideoloogia mingis tõlgenduses omaks võtnud. Käputäis inimesi jäi new-age-talusse ka talveks, nad hakkasid maailma ajaloost kokku varastatud riitusi jäljendama, saades üheks oma teadvuse madalamate tasemetega, ning lõpetasid selle kuuekuise riituse kollektiivse enesetapuga vingu, tule ning mürgi abil. Jutustus jõuab meieni läbi mitmete erinevate vaatenurkade.

Enn leiab, et kogu tema elukäik, kui selle jooksul aset leidnud kaks suurt katastroofi välja arvata – tütre surm ja teade surmavast vähktõvest –, ei ole kandnud mingit sügavamat mõtet. Ning et ta on sellega sellisena üsna rahul ka. Juba raamatu alguses deklareerib Enn Padrik, et ei ole nii, et kõik inimesed on erilised – täiesti tavalised on! Ja jätkab siis, et selles ei ole tema meelest midagi halba. See on väga leige suhtumine inimesesse, see üldistab üle, nagu Spinoza filosoofia: “Elu on suremine, vahepeal juhtuvad asjad, aga lõpuks on surm ikka üle kõige.” See jätab ütlemata, ei pööra tähelepanu asjadele, mis inimese jaoks võiks tähtsad olla, see mõistab vaid kaotust. Olgugi et Enn Padrik on midagi muud kui Rein Raud, on siin ometi mu meelest käest lastud võimalus tõesti midagi erilisuse ja tavalisuse populaarsete kategooriate kohta öelda. Inimene on selline koht, kus universaalne ja partikulaarne langevad kokku. Ja erilisus ei ole kvaliteedikategooria, ehkki ta on olemas, ta tekib asjade võrdluses, kindlas olukorras ja paigas, nagu on õlekarva juuksed erilised kogu maailma lõikes ja kirjaoskus on eriline läinud sajandi alguse Venemaal. On olemas halvasti tehtud erilist (värdjas), ja on ka hästi tehtud tavalist (mis oleks siis viga, kui kõik oleksid sellised!). Rein Raua, kes ei ole maiste mõõdupuude järgi siiski mitte tavaline, vaid kõrgestisündinu, kujutlus “tavalisest inimesest” – see solvab mu meelest tavalist, nagu ta raamat solvab ülepea paljut, nii et loodetavasti ei solvu keegi, kui ma teda veidi vastu solvan, seda enam et kiitust on talle juba kuhjaga jagatud. Igatahes, siia vahele passib lugu Gennadist.

Kohtasin teda tänaval. Ta pühkis seda. Gennadil oli ainult paar hammast suus, ja need olid jõletuma pikaks veninud. Ta küsis suitsu, ma andsin talle. Mul oli barett peas, ta eeldas, et ma olen kunstnik, see ei olnud vähemalt täiesti vale. Gennadi ütles, et ta on Gennadi, ja rääkis värvika pantomiimi saatel, kuidas ta oli noorena Vilniuse galeriis käinud ja arvanud, et pilt on päris tüdruk. Ütles, et tema arust on anne jumalast antud ja et ta austab kõiki andekaid inimesi hoolimata rahvusest. Et ta on spordis venelaste poolt, sest ta on venelane, aga muidu hindab ikka selle järgi, mis inimene on. Hea pool tundi rääkis oma juttu, ega mul talle muud vastu kosta polnudki, kui et saan aru ja kiidan heaks. Vaat see on üks tavaline, mis on tavaline!

Aga Enn möönab, et selles ebarahuldavas elus ja ebarahuldavas maailmas oli vaevalt midagi, mida tal usulisele joovastusele vastu seada oleks olnud (kuigi vahest oleks sellestki abi olnud, kui ta oma ihuvilja tegemistel silma peal oleks hoidnud?). Ta võtab süü omaks, ent ometi ei võta seda omaks, ta uurib edasi – ehk leiab enne vähisurma mingi tõe, mis justkui lepitaks.

Mis on siis selle raamatu tõde? Nad ütlevad, et see pole pelk ateismipropaganda, ehkki see toimib siiski ka sellena – antud žanr traditsioonilisel kujul ammendas ennast ilmselt kuskil valgustusajastu paiku. Isegi Ühendriikides ei ole sel viljakat tulevikku näha. Religioossed konservatiivid ja ateistlikud liberaalid moodustavad sama probleemi kaks poolust, mille tulemuseks on pidev keskendumine ühiselu vähem tähtsatele detailidele. Siinmail satuvad organiseeritud sektide rüppe peamiselt inimesed, kellel muud lootust ei ole. Tullakse neile ukse taha, öeldakse: tulge meiega kaasa, vahest iga viiesajas tulebki, ja lõppkokkuvõttes, tuleb välja, on see suisa majanduslikult kasulik. Muidu seda ei toimuks. Igal juhul nõuavad religiooni ja ateismi teemad äärmiselt kõrgetasemelist lähenemisviisi, et meie ajal intellektuaalselt või praktiliselt huvitavad olla.

Parema hoiatusloo saab, kui mõista nii: mitte religioon kui selline pole vale, vaid manihheistlik maailmaeitamine, olgu vulgaarmaterialistlik ning väärtusteta reaalsus küll jõle, kuid seda ei lahenda see, kui sa oma pilgu sissepoole pöörad. Psühhologism oma erinevates vormides on ammugi kapitalismi orgaaniline osa, selle põhiloosungiks on “ole sina ise!”.

Tegemist on mõistagi kallutatud loosungiga, selle vaikivaks eelduseks on, et “sa ei ole sina ise”, et “ise” on midagi, milleni pürgida. Tegelikult ei ole kuidagi võimalik saada ei rohkem iseendaks ega ka rohkem kellekski teiseks. Teine samalaadne loosung on “ole õnnelik!”, mis mõistagi tähendab “süvene oma psühholoogilisse seisundisse”. Mis peamiseks elujuhendiks ülendatuna on rabavalt individualistlik.

Psühhologismi takerdub ka romaani “peapaha”, keda hüütakse Androidiks. Ta näeb välja nagu noor Severus Snape “Harry Potterist” ning on raamatu kõige paeluvam tegelane. Keset kogu seda leigust on tema see üks, kellel on midagi öelda, see kõlab küll nagu tõe paroodia – ehk üks või paar märksõna lähevad täkkesse, aga tõe teel käimisel ja tõest loobumisel on oluline vahe, tõele saab lähemale vaid teda otsides, ning sel on ka otsene mõju. Enn ei julge Androidi jutluse lindistust lõpuni kuulata, sest see jõuab ta enese mõtetele ohtlikult lähedale, mis peaks vihjama, et vähemalt tema jaoks oli tegu tõega – tõega, mis oli liiga julm kuulata. Android paneb inimestel suud kinni ja hävitab arvamuste paljususe. Ja selle eest satub ta põlu alla. Teda süüdistatakse samaaegu nii selles, et enesetapud ülepea toimusid, ehkki ta ei olnud seal juures ega mahitanud nende toimumist, kui ka selles, et “ta ei olnud see, kellena ta end esitas”, ehk siis “see on ainuüksi jutt, sa ise ei julgeks kunagi midagi teha”. Samas kui Android ei jätnud mitte toonitamata, et ei ole hea mõte talle ega üldse kellelegi pimedalt kuuletuda. Ilmselt oli ta üks neist, kes otsib sõpru, aga suudab leida ainult jüngreid. Traagiline kangelane ühesõnaga, aga samas ka üks, kelle jaoks tundub olevat kõige rohkem lootust. Raamatu tegelased langetasid üsna ühise otsuse: jutt justkui oleks õige, aga tüüp ise ei vea välja. Mina jälle ütleks, et jutul on kõvasti arenguruumi, aga tüüp oli vähemalt aus. Aga ma ei saa sugugi kindel olla, kas Raud teda sellisena plaanis, või oli tegu lihtsalt hoiatusega totalitarismitondi eest. Pigem ikka viimast.

Ära tuleb märkida ka üsna stereotüüpne prostitutsiooni ja vägistamise käsitlus, millelaadne ei tule ühiskondlikus plaanis reaalsetele prostituutidele ja vägistamisohvritele sugugi kasuks. Prostitutsioon on problemaatiline eluvaldkond – ei ole ju hea, kui majanduslik reaalsus paneb seksuaalteenuseid pakkuma inimesi, kes ei taha raha eest seksuaalteenuseid pakkuda –, kuid ei ole objektiivselt ega moraalselt õige jätta muljet, nagu kõik antud elutee valinud inimesed oleksid hukule määratud eluheidikud või midagi orjalaadset, kelle peale põlguse ja süütunde segus vaatama peab. Ja kontseptsioon vägistamisest kui “ülimast, saatanlikust kuriteost, mis hinge sisse haavu lööb parandamatuid”, võikamast kui tapmine ja sandistamine, on minu arvates tingitud väikekodanlikust seksifetišist ning suurendab ühelt poolt huvi vägistamise vastu ja teisalt võimendab ohvrite kannatusi – kas ei ütle mitte meediaruum meile tihtilugu ette, mida me ühes või teises olukorras tundma peaksime? Minu arvates oleks tervitatavam, kui üldsus käsitleks vägistamist peaasjalikult nõmeda kuriteona.

Romaani lõppjäreldusel, mis on raamatu lõpus kenasti must valgel kirjas ning mida on otsustatud ka muidu kilbile tõsta, õnnestub samaaegselt olla täiesti tähendusetu ning solvav kogu Lääne mõtteloo arengule. Siit ta tuleb, heitkem pilk auhinnaväärilisele sügavmõttele: “Mu meelest ei ole oluline, kas see, mida me usume, on tingimata tõsi. … Oluline on see, milliseks see meid teeb.” Hiljem räägib Padrik veel mõne sõna sellest, kuidas tema arust on kahtlased kõik uued asjad, mille taga halastamatus ja põlgus pead tõstavad.
Et siis, eikusagilt tuletatud viisakus on kõvem kui tõde. Kindlasti subtiilsem viis öelda, et kogu Lääne mõttelugu on pelgalt meelelahutus, kui seda on Mihkel Kunnuse õõvastav materialistlik determinism. See ei tule ka otse üllatusena. Enn Padrik ja inimesed tema ümber tarbivad meeleldi kultuuri, ent seda kultuuri ei ole nende mõtteis ja tegemistes näha. “Kirglik teatrikülastaja” ei oma suuremat märgilist tähendust kui “kirglik veinisõber”, kultuur on taandatud kombetalituseks. Sümptomaatiline kuidagi. Ainult antikangelane on kultuuri suhtes kirglik. Üldiselt on tõega see lugu, et selle tagaajamine on toonud meid siia. See on üks paremaid asju mida me teha oskame ja seda ei saa põõsasse visata. Kindlasti ei saa sellele käega lüüa. Kui täpsemaks minna, siis see, millesse me usume, ei saa olla ei tõsi ega mitte-tõsi, ent see ei ole ka suhteline, ning kindlasti ei ole töe kõige olulisem aspekt see, kas see teeb meid toredaks.

Halastamatuse ja põlguse puhul tuleb aga tähele panna, et see on tihtilugu vaataja pilgus või vastastikune. Kas on vähe neid, kes tunnevad end alandatuna, kui keegi teine saab needsamad õigused, mida nad ise naudivad? Või ehk siis, kui keegi teab vahest sõnu, mida teine ei tea – kas tunnetatud alaväärsus ei muutu tihti ülbusetajuks? Nii või teisiti, halastamatust ja põlgust on täitsa küllalt ka selles, mis meil juba on ja toimub. See ei ole miski, mida peaks tingimata uutes ilmingutes kartma. Mis teeb raamatu peamõtte läbini konservatiivseks: keeldumine uutest tõdedest. Kajar soovitas mul tutvuda näiteks Dostojevski “Sortsidega”, et paremini kirjanduslike ristviidete peenesse maailma süveneda. Kahjuks suutsin ma seda teha ainuüksi Wikipedia vahendusel. Jäi mulje, et Dostojevski romaanis on põnevam sündmustik ja huvitavamad karakterid ning et Dostojevski suur plaan Venemaa jaoks nägi kahtlaselt välja nagu islamikalifaat, ainult et islami asemel on vene õigeusk. Mis on veel rabavamalt utopistlik, kui vene nihilistide uljad plaanid.  Raua poliitilise utoopia võiks vahest kokku võtta sõnadega “nii, nagu praegu on, ainult et mitte vastik”. Totalitarismikriitikad jätavad tähelepanuta selle, et meid valitseb alati mingisugune totaalsus – praegusel hetkel on tegu majandussüsteemi totaalsusega. See valitseb meid ning meie ei valitse seda, me oleme parimal juhul selle funktsionäärid (vaata ka Steinbecki “Vihakobaraid”: kohati peab pank tegema otsuseid, millega ükski panga töötaja isiklikult ei nõustu, sest selline on kapitali loogika). Ja üks selline totaalsus ei asendu mitte zen-budistliku vaakumiga, vaid mingi muu totaalsusega. Alati on olnud ressursid ja nende majandamine, kauba vahetamine kauba vastu, ent teps mitte kõigil olnud või kujuteldavail ajaperioodidel ei ole see olnud de facto kõige tähtsam asi maailmas.

"Young Severus Snape" by woshibbdou

Niisiis kui “Rekonstruktsioon” ei saanud Kultuurkapitali aastapreemiat stiili eest (paljud usaldusväärsed inimesed on mulle öelnud, et tal puudub see, ehkki mees tõlgib kuldselt) ega sisu eest (ebarelevantne/ kultuurivaenulik), siis ta sai selle poliitilistel põhjustel. Selle eest, et ta ütles “moraalsed värdjad” ja muu juurdekuuluva, täpsemalt. Mis, tuleb tunnistada, on üsna kahepalgeline nähtus ning peaks tegema nukraks. Väga head muljet ei jää ka Rein Rauast, kes ütleb, et ta ei plaani poliitikasse minna, kuna ta leiab, et on Eestile muul moel kasulikum. Ma kujutan ette, et see tähendab, et ta sihib vaimurüütli kohta. Paljud tahavad seda olla, see on särav ja puhas asi, avaliku intellektuaali kõrgeim arenguvorm, ideaalide kandja, tükike rahvuse hingest, selline, kelle veendumused innustavad inimesi. Sageli jäävad nad tõepoolest paremini meelde kui poliitikud, võib ka olla, et nende asi on tähtsam. Nagu Ruhollah Homeini revolutsioonieelsel perioodil, või Jean-Paul Sartre prantsuse vasakpoolsete jaoks, või Eestist vaadates vahest nagu Meri või Masing. Aga selle juures on see asi, et selleks ei saa niisama hakata, seda ei saa projekti korras teha. On võimalik hakata teadlaseks, aga mitte Newtoniks. Poleks Newton hakanud teadlaseks, siis ei oleks tast muidugi saanudki Newtonit, vaimurüütel ei lange ühte geeniusemüüdiga, kus kõik vaevata tuleb, ent ometi, selliste asjade sünd nõuab erilisi olusid ja erilist indiviidi.

Rein Raud ei küüni antud ülesande kõrguseni. Ma tean tinglikult sama poliitpooluse pealt hulka lennukamaid mõtlejaid, samuti eeldab antud positsioon suuremat karismat ja paremat proosa kvaliteeti. Ent poliitika jaoks võiks ta olla progressiivne küllaga. Veel enam, rahvas tahab poliitikasse uusi inimesi, eestlastele meeldivad intellektuaalid poliitikas. Kui üks astuks sammu ette, teised järgneks. Ilmsesti saaks ta parteijagu rahvast probleemideta kokku. Tõesti, lisaks sellistele protestidele, mis hüüavad, et üks või teine peaks astuma tagasi, võiks olla ka selliseid, mis nõuavad kellegi poliitikasse minemist. Sama kehtib kogu Harta 12 bande kohta. Kurblik, kui vaevaga kokku korjatud poliitiline kapital väljale mädanema jääb, sest keegi ei viitsi seda kokku korjama minna.

Raamat on tähelepanuväärselt hästi küljendatud ja kujundatud, ainult kaane materjal on kahtlane.