Monday, September 23, 2013

Mait kutsus seda oma Jussikeseks


Mul oli Mait Vaigu proosadebüüdi suhtes suur huvi, ja oli ka hirm. Nagu meie omad siin kirja on pannud, tuleb Vaigu seest kaht tüüpi meelelaadi või tunnetust välja. Üks neist on universaalne, selline, millega me kõik võime nõustuda. Teine on sihuke maakirikuõpetajalik. Me kõik sellega nõustuda ei saa. Ja raamatu sissejuhatus, mis teenib ka tutvustava tekstina, kas peaaegu või päriselt ütleski "maakirikuõpetaja". Mitte, et teose väärtust vähendaks selle ideoloogiline kõverus, ei, kindlasti mitte, aga ma pean tunnistama: mind huvitas kõige enam selle raamatu juures kuidas saab kõlama jutuvestja hääl. Niimoodi on siin maal, kui keegi on nagu võõras sõber.

See ei saanud kindlasti olema seda, mis ma kartsin. Tegelikult sai see õige mitmeti üllatama. Algul oli tunne, et Mait on kirjutanud midagi, mis on nagu Vahtramäe Emil tänapäevas või Beavis ja Butt-head Eestis - kaks teismelist maapoissi jõlguvad oma kollanokast vennaga ringi ja hävitavad süüdimatult oma isa vara või muud mis ette jääb, ent selles puudub vana-aja mahapillatud moosipurgi või katkiläinud piimakruusi traagika, sest nende isa on sihandne kohalik korruptant ja riigivaras ning ümbritsevast kontingendist nii mitu pügalat rikkam, et poiste tekitatud muljetavaldavad purustused ei registreeru absoluutskaalal. Need asjad on väärtusetud, sest need ei tulnud tegelikust tööst, ja tegelik töö ei ole midagi väärt, sellepärast, et et seda tehakse, säilitamaks muljet, et pere rikkus on ausa tööga teenitud. Aeg-ajalt jagatakse väiksemale vennale heldelt kasvatuslikke tohlakaid. Ning alul sa näed kõike läbi keskmise venna asise pilgu, nii et Jussi tunded ja suhtumine jäävad tahaplaanile, ent ka need on alati seal. Ning nii kui raamat tõsisematele radadele pöörab, saad sa aru, et need on seal ka alati olnud.Nii et ühe vaatepunkti sees on vaatepunktide paljusus.

See kõlab nagu sotsiaalkriitika, aga see on juba mu lahtikirjutuse viga. Mait on selle nii kirjutanud, et see tuleb argise tõigana läbi poiste pilgu, ning lisaks veel nõnda, et sa näed ja mõistad: autor ei pea oma tegelaste üle kohut, nad lihtsalt on, nagu nad on, neile ei panda seda süüks. Ning seda pean ma suurejooneliseks saavutuseks.Sellega võib nõustuda.

Samuti on "Juss ja vennad" üks üle tüki aja ehtne noorteromaan. Neist, mida ma näinud olen, muidugi. Muidu näib, et teismeliseromaan on üle võtnud. Ühe ja teise vahet formuleeriksin ma nii: noorel on põhimõtteliselt õigus, hoolimata oma puudujääkidest ja eksimustest ja on tunne, et ta läheb maailma võitma. Teismeline seevastu eksib ja kaotab maailmale, hoolimata sellest, kui aus tema võetud positsioon olla võib. Ka keeles võid sa nende terminite juures märgata, et üldiselt peetakse heaks asjaks, kui sa jääd mingis mõttes nooreks, ent samas  puberteet võiks pigem siiski läbi saada. Ma arvan, et sellest saaks  terve kultuuriteoreetilise artikli. Jah, muu hulgas ka sellest, kuidas meretagused kolonistid on oma hiiliva ideoloogiaga suure jupi rahvuse noorust pistuutsi lasknud. On üsna meeliülendav, kui tarkade ja analüüsivõimelistena Vaik oma noori kangelasi kujutab. Jussi vast eriti, aga teisigi. On näha, et nad saavad vanemast põlvkonnast märkimisväärselt paremini maailmast aru. Ja mul on hea meel, et see nii on.

Romaani aeg ja stiil ei ole tänapäev. Aga see ei ole ka vale - (ega ma ei tea ka, kuidas "tegelikult" on) -, see on nagu kellegi kujutlus tänapäevast, natuke nagu viimased nelikümmend aastat oleks kokku kondenseeritud ja mingi imelik valgus paistaks selle peale. Ja sellisena tundub ta mulle õigem, kui mingi "tõetruum" tänapäev. Võiks öelda, et oluline on ekstrahheeritud ja pandud kuube, kus ta vastu ei hakka. See on nagu raamat, kus nii vanal kui noorel on võimalik end ära tunda, ma arvan.

Raamatu põhiliseks nõrkuseks on tema rabedad, venima kippuvad laused. Need on õigustatavad, kuna need on kõik tegelikult nagu poisi mõttekõne, eksju. Aga siiski on mul tunne, et teksti oleks olnud võimalik viimistleda. Tahaks ise selle raamatu toimetaja olla.

Raamatu kaas meeldib mulle nüüd rohkem, kui ta meeldis enne. Enne oli ka okei, aga nüüd ma taipan ka vaadata, et see võib olla noore inimese kena teos, selle asemel ei olla vanema inimese vilets teos. See ütleb üht-teist asjade üldise seisu kohta, kui need kaks asja sega mini võib minna. Või selle kriitiku üldise seisu kohta, kui soovite.Küljendus jällegi oli üheselt kohutav.

Tuesday, September 17, 2013

Armastus ja surm - "Puhastatud" ja "4.48 psühhoos"

Mul paluti tulla vaatama Von Krahli teatri selle sügise trumpässa – Sarah Kane kaksiklavastust Juhan Ulfsaki seades. Ja võimaluse ning soovi korral mingid mõtted selle kohta üles tähendada. Aga, pagan, see ei ole kergete killast töö. Sest näidendid on täis säärast angsti, mis lööb allapoole vööd ja veel kuhugi ja üldiselt oleks mugavam oma pea sees nihukeste asjade peale mitte mõelda. Ja õigupoolest ainuke lähtepunkt, kust ma saan astuma hakata on see, et miks ma ei taha sellest rääkida.

Lihtne. Kes tahaks, saaks ja oskaks rääkida armastusest? Armastusest, mis on kuri jõud, inimese lõhkuja, tema jaoks liiga suur, liiga tugev tunne. Kust on ülepea pärit kujutlus, et säärast afekti peaks armastuseks nimetama?

Samal ajal hakkasid mind külastama ebameeldivad unenäod. Solgitoru lekkis, mina aga lamasin porisel maapinnal, millele sadas peenikest valget pihulund ja armatsesin mingi tüübiga, väljas kondas rääbakas valge kass, ukse taga oli kimp külmavõetud tulpe. Järgmises näidati mulle haiglat, määratusuurt, mitmekordset, laiade ees- ja kitsaste tagatreppidega, sadade klaasuste reaga, öötuledega koridoris, arstide arusaamatu jutuga, ja ma olin suutnud ennast riietada nii, et rinnahoidja käis aluspükstest läbi, ma ei saanud ennast sellest kombinatsioonist kuidagi lahti rõivastatud, siplesin nagu sitikas liival. Siis nägin kolmandas painajas, kuidas mu maja ümber ehitati hästi lähedale ja hästi kõrge puust plank, selline nagu vangla, mõistate? Müüriti kinni, pandi plangu taha. Taustaks jooksis laste värvipliiatsiga joonistatud pilte, aga neil oli veider sümboolika, ütleme siis et seksuaalse alatooniga.

Ptüi-ptüi, sülitasin ärgates üle õla. Pole vaja, pole vaja mõelda nii keeruliste asjade peale. Valeraha on see teie armastus. „Nad“ nõuavad endale kõiki sinu tundeid, headust, andestust, mõistmist, kaastunnet, lahkust, kannatlikkust, ja vastu pakuvad ainult armastust. Armastust, mida neil on rohkem kui kellelgi teisel. „Mitte keegi“, teatavad nad dramaatiliselt „ei hakka sind kunagi niipalju armastama“. „Kuidas sa saad mulle niimoodi teha? Ma armastan sind.“ ja läbisegamini – „ma ei süüdista sind“ ( mis tähendab - ma süüdistan sind), „ma ei süüdista kedagi“ (mis tähendab - ma süüdistan kõiki), ja lõplikult, kokkuvõtvalt - „sa süüdistad , süüdistad, süüdistad mind, miks sa teed mulle nii, sa ju tead, et ma armastan ainult sind?“ Siis tuleb ka tingimata, et „sa oled õel, valelik petis“

Vilets, väga vilets valuuta. Sellistel kroonilistel armastajatel on võime tunda ainult enda kannatusi, enda ebameelivaid emotsioone ja nad oskavad oi-kui-hästi tekitada pineva, mürgise kannatajaõhkkonna, milles igasugused head kavatsused lämbuvad. Armastuse ohver ja põhjustaja, kui ta on hea inimene, aga enamasti ju on, muidu ta ei püüaks mõista, andestada ja mitte süüdistada, muidu ta ei laseks ennast niimoodi katki armastada (ta pole selles ise süüdi, ta on a) haige, b) ajutiselt rivist väljas, c) tahab mulle ainult head, aga ei oska, d) ma ei saa talle niimoodi teha jne jne jne).

Siin. Praegu. Koos. Ei. Reeda. Kunagi? Miks peaks siin ja praegu sisaldama endas lubadust igavikuks? Miks peaks üks inimene teist tükkis naha ja karvadega niiväga omale tahtma? Mis ta peale hakkab selle inimesega? Armastab teda? Vilets, vilets vahetuskaup, anda ära oma hing mingitel ebamäärastel altruistlikel ajenditel. Parem juba „reetmine“.

Niimoodi, tuleme tagasi näidendi juurde, minu näited on veel leebed, nii leebed võrreldes saalis toimuvaga. Ma ei hakka selle kirjatüki raames arutlema lavastuse täpsuse või tõlgenduse õigsuse üle, ega ammugi mitte näitlejameisterlikkuse üle, aga kindlasti ma annan au inimestele, kes on kuid oma elust kulutanud negatiivsete emotsioonidega toimetulekuks. Sest mis juhtub saalis? Vaataja saab kolm tundi täitsa oma raha eest ebameeldivust tunda. Lasin silmi üle parteri, nad olid kõik nii tõsised. Kui mõni ka püüdis muiata, siis õige pea sai ta aru, et siit naeruteraapiat ei saa. Lisage kramplikule füüsilisele ja vaimsele kiindumusele narkootikumid, võõrutusravi, igasooliste igasugustes kombinatsioonides vaimselt ja füüsiliselt vägivaldsed suhted, selle naturalistlik kujutamine, teatrirööge ( ma olen ise ka loomuldasa häält tõstev inimene ja vahel ma lausa karjun, aga selle kolme tunni jooksul kostis teatrirööget rohkem, kui mina produtseerin kümne aastaga, väga ekstrahheeritud värk, nagu teatris ikka).

Ja nõnda me jõuamegi näidendi teise poolde, sinna kuhu jõuavad kõik maniakaalse armastuse osalised, need keda "reedeti" ja need kes "reetsid", kes ei suuda oma saatusega elada - vaimuhaiglasse, kus ravimid peksavad niigi piinatud keha, turgutavad ja suigutavad, stimuleerivad ja rahustavad, kus haiglased mõttevood vahelduvad stuuporiga, kus valesti on kõik - kogu taju.

Taavi Eelmaa hääl loeb numbreid – 48, 62, 17, 54, 32 ja ainus, mis mu peas sellega seostub – on see, kuidas ma oma vanemale sugulasele aeglaselt ja selgekõlaliselt telefonis bingo loto numbreid ette loen – kui ta on unustanud teleka ees istuda. Ja teine arutu uitmõte on see, et kas siis ka  loto numbrid on su elunumbrid, elu-aastate numbrid ühest seitsmekümne kaheni?

Ma püüan mõista, aga ma ei suuda. Kuidas on võimalik, et kellegi elu on läinud nii sitasti, objektiivselt või subjektiivselt, lihtsalt et kellelgi on nii halb? Ja et seda nii halba peab ilma mingi kaunistava katarsiseta, uhkuse või ülluseta presenteerima? Ma arvan, et ma pigem vihkan neid inimesi. Kes arvavad, et nende valu, nende tunded ja nende kannatus on nii mõõtmatud, nii mõttetud, nii lunastuseta. Et ainult armastus võib neid päästa. Miks peaks nende keha, nende hing kellelegi kallis olema? Miks peaks kellegi keha ja hing olema lõpmatu naudingu ja kannatuse allikas? Mind ei huvita, kas see on haigus, halb lastetuba või mõnda muud sorti psühhopaatia. Mina, kes ma tahan ellu jääda, kardan selliseid. Parim kaitse on ükskõiksus ja sellepärast on nii uskumatult ebameeldiv seda lavalt vaadata ja ma tõesõna ei saa aru, kuhu mind kui vaatajat tahetakse selle näitamisega viia. Ma kuulsin omal ajal Theatrumi-koolis tüdimuseni teatrimantrat – mille nimel? Ja vastust ei ole.

Ma ei tea kas see on "nii üheksakümnendad" või "tänapäeva ühiskond". Ma tean, et nii on, nii tõepoolest on. 
Isegi veel hullemini on, vähem verd, rohkem aastaid, pikem masendus, suuremad haavad, vähem lootust.

Ma soovitan olla üks tervik ilma teisepooleta, ilma painava vajaduseta saada üheks kellegagi, millegi pärast.
Ma ei keela armastamast. Aga armastuses hoolid sa teisest, kui sa hoolid teisest, pead hoolima ka iseendast ja kui sul on tunne, et sa oled õnnetu koos selle teisega, siis ole parem üksinda õnnetu. Sest halvim, mida teevad meiega halvad suhted, on see, et me ise muutume halvaks ja inetuks. Ja just selle pärast, et säilitada oma hinge võime ilus ja hea olla, peab oskama vabaks lasta, lahkuda, loobuda. Parem muidugi, kui oleks terav skalpell, lõige kiire ja puhas, kuigi enamasti käib see mingi nüri esemega niikaua saagides, kuni tagajärjeks on 4.48 psühhoos.


Vaoshoitum ja arukam lugemisvara kui need vastumeelsusest kantud mõttepudemed asub Müürilehes


Tuesday, September 10, 2013

Enneolevik

Odilon Redon Liblikad
Ma püüan sõnadega üles joonistada mälestusi oma lapsepõlvest, aga see on üsna raske. Miski ei taha püsida koos, kõik pildid on ainult kui virvendus veel, nad ei seo ennast looks, neil pole muud tähendust kui see, et nad on olemas. Kuid ma näen, et õhk väreleb ja värvid on eredad, seal pole midagi mudast ega porikarva, või rasket ja rõhuvat. Ma saan seal sees ringi kõndida, ma saan puudutada ja näha seda maailma, aga ainult mingeid kohti, mitte kõike. Ega mälestustel ei ole ju tegelikku reaalsust, see on üks maailmade võimalikkusest, ja seal pole suurt vahet, kas ma mõtlesin selle välja enne, ehk pärast seda, kui see kunagi oli.

Mul oli suurt kasvu klassiõde Signe, kelle vanematel oli kolmetoaline korter, kus ma vahetevahel külas käisin. Sest tal oli oma hamster ja muidu ka oli tore. Hamster elas purgi sees ja ta põsed olid hästi paksud. Signel oli selline kirjutuslaud, millist mina omale väga oleks tahtnud, selle peal oli roheline klaasiga kaetud vatman. Minu kirjutuslaud oli hulga magedam, aus raskest puust elukas, enne polüestri ja saepuruplaadi ajastut toodetud. Ema oli seal peal igat sorti värvimist katsetanud, lõpuks oli ta mitte just õnnestunud pruuni tooni, valgete plastnuppudega. Sahtlid käisid raskelt ja mul kästi neid muudkui koristada.

Selle Signega me käisime talvistel õhtutel liugu laskmas, tänavatel olid pikad peegelsiledad jääst liuribad, mida vist ka hoolsad kojamehed laste rõõmuks ära ei liivatanud. Mäletan üsna selgesti, kuidas lumi öösel sädeles, külm näpistas ja meie vaatasime tähti ja rääkisime millestki, mis tundus tähtis. Ja mulle näis, et see sädelus ei ole mitte lume sädelus, vaid miski muu, mis sätendab, midagi salapärast ja kauget, sama kauget kui tähed üleval. Kodus sain pahandada, et olin jälle oma villaste labakute otsad katki närinud, see kuidagi ikka juhtus, märkamata, sest kindaots jäätas nii toredasti ära, kui olid sellega lumes soperdanud, üldse meeldis mulle kinnaste küljest lund lakkuda, aga seda muidugi teha ei tohtinud. Kindapuudust meil küll ei olnud ilmaski, maal olid lambad ja kudujad vanainimesed. Ükskord viidi mind suvel vaatama ühte mulle arusaamatu sugulusastmega vanatädi, kes oli täitsa pime, lamas voodis, väljas õitsesid murtudsüdamed, tema aga kudus valgest peenikesest villasest lõngast pitsilisi sõrmkindaid. Nii jäi mulle mulje, et pime olla tähendab seda, et sul on kogu aeg talv.

Kui ma nüüd niimoodi mõtlen, siis tundus talv palju ilusam kui suvi, või kevad, või sügis, selles külmas valges sädeluses oli mingi selline rahu ja mõõtmatus, mida ma nüüd enam kunagi ei adu. See on õieti imelik, aga ma arvan, et on olemas mingid päeva arhetüübid, midagi, mida sa tunned vahel harva ära mõnes järgmises hetkes, aga väga harva, see läbistab sind nagu valuvihk, ilmutus. Niisama on see ühe vihmase päevaga kevadises sulametsas keset pajuurbasid, niisket uduvihma sajab, jalas on punased kummikud. See hetk on päris, kõik teised vaid tema jäljendid. Ja suvi on tolmune umbrohupuhmas värava kõrval, selle lõhn ja valgus, ja sa ei tea kunagi täpselt, kas see oligi sinuga, sinu elust või tuleb see lihtsalt kui tõde.

Kevade algust tähistasid esimesed paiselehed ja pikk retk sinilillemetsa. Sinna viis alguses tee läbi väikelinna eramajade rajooni, tõrvapapiga majad, sekka mõni kirjudest tellistest, eks nad tegid sellest, mida kätte said. Siis tuli lihakombinaat, ja ma ei valeta, selle kombinaadi ees oli bassein kolme purskkaevuga, kust purskas verist vett. Võib-olla ma nüüd liialdan, võib-olla oli see vesi ikkagi õiget värvi, aga päris kindlasti voolas veidi maad eemal jõkke punakaspruun oja ja lehkas vere ning roiskumise järele. Aga ma ei hoolinud sellest sugugi, see oli lihtsalt nii, üks osa olevikust, kevadekuulutaja, nii nagu ringrajale sõitvate motikate kiunumine, linnulaul või päikesekiir.

Natuke maad edasi tuli sild üle jõe ja selle silla peal ma seisin alati tükk aega ja lasin end sõidutada, sest kui sa küllalt kaua voolavat vett vaatad tekib tunne, et mitte vesi ei voola, vaid sina sõidad kiiresti-kiiresti edasi ja lainjad vesikasvud su all on paigal. Jões oli kaane ja puruvanakesi ja vesi oli seal selge, see sillaalune asus ülevalpool reoveeoja. Veel veidi kõndida ja algaski sinilillemets, enne kui rada metsa pööras, seisis pesueht talu, pärlkanadega nagu vanade hollandlaste maalidel. Need olid imeilusad kanad, pruunid, sinakalt küütlevate kaeltega ja üleni valgeid pärlitäppe täis.

Metsaalune oli veel lumelaikudes ja sinilillepoegi tuli sambla seest otsida, enamasti läksid alati liiga vara ja nad olid veel nii väikesed, et kimpu korjata ei saanud, siis võtsid neid nupse koos samblaga, et nad kodus suureks kasvaksid. Kevade edenedes tuli matkata teisele poole, minna maja tagust kruusateed mööda garaažibokside juurde, seal kõrval oli kasevõsa ja palju palju pääsusilmi, jõeäärsel luhal sealt veel edasi aga kasvas kullerkuppe. See oligi mu lemmik jalutamise koht, ma käisin seal oma koera treenimas, õpetasin teda üle oksa hüppama ja painutasin talle pajuvitstest sellised kaared, mille alt ta läbi roomata saaks, rohi oli seal niiskel jõeäärsel lodul tihe, metsik ja kõrge, aga mingi rada oli tallatud jõeäärt pidi ja see läks päris kaugele... ma ei tea kui kaugele ja kuhu, sest ma ei kõndinud iialgi selle lõppu. Kui rajad ülepea lõppevad. Nad lihtsalt kustuvad, kui neid enam ei kõnnita. Niimoodi kadus see rada, mida mööda me maakoju läksime, see läks okastraatide vahelt ja läbi kadakaste karjamaade ja läbi metssigade songermaa ja läbi vana Sonni talukoha, kus kasvas ikka ohtralt maasikaid, kuni keeras meie külavahe savitee peale välja. Õhtuhämaruses lendasid läikivad juuskullid, kihutasin nende eest minema, sest vananaiste jutu järgi lendavad need juustesse kinni nagu nahkhiired. Ei ole enam neidki radu, mida mööda mindi mere äärde lehmi otsima, kui nad kuumal päeval ennast vette jahutama olid läinud, ei vii enam ükski tee Mehekarele, Põdrakarele, üksiku puu ja allikakoha juurde kivikangrus.

Ja nii näen ma oma vaimusilmas imelikke amööbikujulisi geograafilisi laike, ülaltvaates, kuhumaani mu mõtete rajad võivad minna ja kust edasi neil pole enam mingit pidet, nende amööbide küljes on nagu nööbid need kohad, mis on paigalolevad maamärgid - kodu, see koht kus ma kaua seisin, või mõni pood või ajaleheputka.

Ükskord kõndisin mööda rajatut teed, sumpasin läbi pilliroo ja seal, kõrges roos, päris küla lähedal, aga leidmatult, valendas hiiglaslik täiesti valgeks pleekinud lehma luukere. Kui ma sellest rääkisin, siis keegi ei uskunud ja hakati arutama, millal, kus, kelle lehm, keegi ei teadnud. Rohkem ma sinnakanti uitama ei läinud, aga võib kindel olla, et ta on seal nüüd ja saja aasta pärast ja veel kauemgi. Kui ma ülalt vaatan, siis ma näen teda.

Ja nagu õrna hariliku pliiatsiga vean ma oma peas tänavate ja teede niite kodulinnas, Juhkentali tänav, kus oli Salduse pood, sest me olime selle Läti linna sõpruslinn, sealt sai osta hea vedamise korral plastmasskarbis india pähkleid šokolaadis ja kasemahla kolmeliitrises purgis, kasemahl oli nagu mingi võluvesi, vaatad klaasi, seal on tavaline vesi, aga kui jood, on see magus ja natuke hapu ja hea; ja teine tänav, mille nime ma enam ei mäleta, kus olid spordikaubad, sealt ma ostsin sulgpallireketid ja puldantelgi ja jalgrattapumba ja nahast palli ja seal müüdi ka õngesid ja konkse ja värvilisi kalakujulisi lante ja plastmassist kärbseid, mida sai toidu sisse sokutada.Või mäealune tänav raamatukogu ja kunstiringi hoonega, mis oli üks väheseid uhkeid ehitisi linnas, endine tütarlastegümnaasium, laiade treppide, kõrgete lagede ja kipsstukist kaunistustega.

Oma kodumaja näen ma tihtipeale unes. Mingi seletamatul põhjusel on temaga muidu kõik korras, alles on mustad raudpostid, mis hoiavad paraadna kohal olevat varikatust, uks, puust postkastid, halli-valgega laudadest rõdud, aga treppidega on kogu aeg midagi korrast ära. Kas neid pole ülepea või on seal mingid ajutised ehitamiseaegsed ebakindlad moodustised, või on muist korrusevahedest treppe puudu, igatahes on ohtlik ja raske pääseda koduukseni või siis vastupidi, ülevalt alla.

Õuepealne oli piiratud kolmest küljest majadega, nurkapidi meie viiekordsele oli külge ehitatud üks MEK-i kolmekordne, seal elasid igasugu bossid, vastas aga oli seitsmekordne, nukeline ja suur ja sellel omakorda oli tiib, niiet tegelikult moodustus peaaegu igast küljest suletud hoov. Hoovis olid tavalised asjad, vaibakloppimispuud, karussell, liivakast, paar turnimispuud tittedele. Mitte rohkem kui paar autot, need olid enamasti garaažides peidus ja kellel ja milleks ülepea mingi auto. Aga see auto mis oli, see oli kena must Pobeda ja too kuuulus meie tuttavatele, me käisime sellega marjul ja seenel, keldris seisid vaarikakompotid ja pohlad vee sees piimapudelites ja seenepurgid ja Visu suusad ning kelder ise oli labürint, need pinnulistest laudadest kuurid keerlesid ja hargnesid, seal oli ootamatuid soppe ja tühikuid, ülepea oli see natuke imelik, õudne ja teistmoodi lõhnav koht, lõhnas mulla ja lubja ja puidu järele.

Õues oli tavaliselt üks Regina nimeline lapsuke, kes alailma viskas ennast selili maha, siputas jalgadega ja kisas vihaselt ja üks väike must koer, kes jooksis haukudes kõikide autode järele. Seal olid ka teised lapsed, kes mängisid keksu või koera, keerukuju või kapsapead või värve ja vahel ka nõia maja.

Nõia maja oli selline mäng, kus asfaldile joonistati kriidiga suur spiraal, nagu teokoda. Sinna sisse joonistati kapid ja lauad ja toolid ja lambid ja kingad ja igasugused asjad. Ukse ette tehti uksekell ja ennäe! seal seisiski nõid ja helistas till-till-till... siis sa pidid kiiruga minema ja peitma ennast mõne kinga või kapi sisse. Reegleid ma enam ei mäleta, aga noh, selge on see, et kelle nõid kord kätte sai, sellest sai järgmine nõid.

Ja nüüd ma näen, kuidas ma peidan ennast oma akna-alusesse tooli, kuidas see on mu viimane ja ainus pelgupaik, sinna tahan ma, istuda kohvi ja suitsuga, selg vastu seina, küünarnukk köögiletil, koerad sööki nurudes vahtimas. Kas võib olla, et kollane naine on juba sinu linnas, sinu tänavas?

Eluaeg olen tundnud hirmu, kaua läks aega aru saamaks, et see mida ma tunnen, on tavaline, lihtne hirm ja ei midagi peenemat. Ma kardan aega, haigusi, viletsust, kohustuste üüratut survet, talve, oma halbu harjumusi, igapäevast söögitegemist, teisi inimesi, nimetut kurjust, jõuetut väsimust ja igasugu muud tühja-tähja. Ainus asi, mille pärast enam ei pea kartma, on minevik ja nõnda see möödunud aeg on nagu kahtpidi kantav kangas, ühel pool head mälestused ja teisel pool halvad. Mu mõistlikust, arukast mälust sirutuvad pinnale pildid, millest saab kududa ainult ilusat mustrit. Ma ei oska seda seletada, aga näib et halb, või igav, või tavaline, see nagu kaoks, lahustuks, seal on sellised ämblikuvõrgu moodi alad, või täitsa tühjus, koiaugud tegelikkuse koes. Millegi puudumine. Mitteolemasolek. Unustus. Ja see on neile halbadele asjadele paras.

Oma toas, mida ma jõudumööda ilusa hoidsin, kus sinisel villasel voodikattel olid oranžid lilleõie aplikatsioonid ja millele sekundeeris suur kollane siniste laikudega täispuhutav alligaator põrandal, oma pruuni valgete nuppudega kirjutuslaua taga, kus enamasti tuli teha koolitöid, aga nagu ikka topiti homsed asjad lihtsalt kotti – kas sul on asjad pakitud? Jaa! Kas sa kooliriided vahetasid ära? Jaa! Seal taga ma joonistasin ja kirjutasin, ja kuulasin une-eeli raadiot – pane nüüd raadio kinni – kostus ema hääl teisest toast. Siis ma panin raadio kinni ja unistasin. Need unistused olid pikad lood, nad kestsid nädalast nädalasse kuni nad mind ära tüütasid ja tuli mõni uus süžee. Igasugustest kleitidest, mustritest, värvidest ja tegumoodidest ja sellest kui ilus ma neis olen, kosmosest, igavikust, mustadest aukudest, indiaanlastest, filmide, raamatute ja iseenese järgi väljamõeldud asjadest. Aga kunagi ei unistanud ma lotovõidust või suurest rahast või välismaast.

Mul oli mõnus ja soe oma unistustega, oma koeraga, oma tepitud vatitekiga, mille küljes olid nööbid, et lina paigal seisaks, see oli ühelt poolt salatiroheline ja teiselt poolt meresinine, Meeli-tädi õmmeldud. Ma unistasin sellest, kuidas ma dresseerin oma koera maailma kõige vahvamaks, oma unistuste täitumiseks maalisin ühe köögiriiuli õlivärvidega lilleliseks, see pidi olema see laud, mis rulli peal seisab ja edasi-tagasi kiigub, kui mu koer tasakaalutrikke teeb. Ka heegeldasin ma talle taevassinised valgeträhnilised sussid, nagu pilvetupsud, tagumiste jalgade jaoks sellised pikemad, mis käisid kannakondi taha ja paeltega seoti nad jalga. Ma käsin temaga niimoodi õues ka. Selga toppisin talle oma titepõlviseid kleidikesi, mida ema ühes kohvris tallel hoidis. Samuti ei saanud rahu koera kohev karvane saba ja puhvis kintsukarvad – voodile laotati käterätik, kõik majapidamise kammid ja käärid otsiti kokku ja algas frisuur.

Meil oli kodus mõni üksik grammofoniplaat, Ruja laulud, paar Alla Pugatšovat, Ununenud meloodiaid ja filmimuusika plaat Mustlaslaager läheb taevasse. Mänguasjapoes nägin müügil mustlas-nukku, suurte kuldsete kõrvarõngaste, lilla satsilise atlasseeliku ja musta juuksepahmakaga. Ma pidin päris hulga aega taskupõhjadest kopikaid koguma, et see kätte saada. Aga oma unistuste suuremeelsuses ei ostnud ma seda endale. Sellest pidi saama näärikingitus emale, ja mitte lihtsalt mustlastüdruk,vaid mustlastüdruk koos karavaniga – pappkastist meisterdasin vankri, mille sisemus oli vooderdatud vanast kleidist lõigatud riidega ja tillukeste kirjude patjadega. Suures õhinas olin tükkideks lõiganud ka ema ülikooli lõpukleidi, see talle sugugi rõõmu ei valmistanud. Aga mina olin õnnelik oma meistritöö üle!

Sel ajal maksis veel isetehtud kingituste maksiim, ise tehtud asi on kõige parem. Ja ma tegin. Ma heegeldasin nelinurksetest motiividest inetud sinepikarva sussid, peal hiiglaslikud tutid. Ma liimisin kokku erimõõdulised keraamilised kausid, see oli lilleseade jaoks, tekkinud rõngasse panin sammalt ja käbisid ja pohlavarsi. Harutasin kohvilaualinikutele narmaid, katsin vanu pehmeid mänguasju uue riidega, ühele vanale kulunud karvaga jänesele sai uus kasukas hallist siidisest riidest, ja valge linane rinnaesine, mis andis kaunis kentsaka tulemuse, karvasest jänesest sai midagi läikiva hülge taolist.

Kõikidest unistustest ei saanud pärismaailmas tegusid. Aga kui neid mõtteid nüüd proovida mäletada siis...

Kõige tähtsam oli taevas. Niipalju kui seda aknast paistis, taevas, see oli suur, lõpmatu ruum, küll ma murdsin pead, kuidas saab miski olla lõpmatu ja veel vähem sai seletada lõplikkust, sest mis siis pärast seda tuleb. Taevast olid mu unenäod, head ja halvad, teise ja kolmanda astme kontaktid, mõni neist kippus korduma, üks eriti ebameeldiv oli selline – näen unes akna taga taevas kolme ähvardavat sõna, mille lõpus on kolm punkti...ma ei mäleta mis sõnad need on, aga nad on kirjutatud poolviltu üle taeva ja nad tähendavad halba. Ma ärkan üles, lähen teise tuppa ema juurde voodisse ja räägin talle, et ma nägin halba und – ja siis näen ma et ema lamab täiesti vaikselt, silmad pärani ja üle ta näo on poolviltu kirjutatud kolm sõna...

Kui sa ennast lõpuks suudad pinnale rabelda, päriselt ärgata, jalgu ja käsi liigutada, siis on pärast tüki aega veel paha olla.

Võib-olla ei peagi mäletama ega meeles pidama, aga mis ma sinna parata saan? Sest neid asju, mis jäävad kadunuks, kaovad päriselt, neid on niigi mõõtmatult rohkem. Vahel ma loodan, et vanaks saamine, see on niimoodi, et need lihtsad inimeste asjad, need kõige tavalisemad, ei tähenda enam mitte midagi, jäävad järjest kaugemale... läheb kuidagi valgemaks ja selgemaks...vähem unenäoliseks, rohkem päriseks.