Monday, May 26, 2014

L - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

L


Läksin sõbra kutsel vaatama Luguteatri lavastuse “Ma mäletan” peaproovi Kama Houses.

See oli väga liigutav show, ma elasin kaasa ja sain osa intiimsest lähedusest, mida võib pakkuda inimene, kes jutustab sellest, kuidas vanasti oli. Neli täiskasvanud inimest, kelle igapäevaseks tegevuseks ei ole avalik esinemine, jutustasid eelnevalt kirja pandud mälukilde alates varasest lapsepõlvest. Nad tegid seda kaleidoskoobina, lühikeste jutuvalangutena läbisegi, illustreerides oma juttu abstraktse mängulise kehalise tegevusega nagu teeb laps muinasjuttu ümber jutustades. Need jutud olid sisult mõned naljakad, mõned hirmasad ja mõned väga kurvad nagu tugevalt juurdunud mälupildid ikka.

Selle mineviku paratamatusega võideldes kasutasid nad ainult üht habrast metoodikat – häbiga segunenud nalja. See tegi kohtumise teiste eludega väga õrnaks. Nähes inimest lühikese hetke jooksul tundmas häbi kellegi teise nukra mineviku üle, vallutas esinemispaiga harvakogetav kaastunne ja poolehoid. Mitte esinejatele, vaid neile, kelle elude vähem või rohkem keerulisi hetki meenutati. Ja see ei jäänud lihtsalt meenutuseks, sest seal tehti nende sündmustega midagi, mida teatris harva juhtub – need hetked lunastati, andestati ja neil lasti minna. Müsteerium oli oma lätete juures – väljuda lineaarse loo kammitsast ja tõusta metafüüsilise võrdpildini, mis peegeldab inimesele tema soovide ja unistuste vastandlikkust.

Lisaks sain ma aru, mis mulle professionaalse teatri juures jätkuvalt nii vastumeelne on. See on see hetk, kui näitleja peab astuma lavale ja imiteerima seda, et ta on juba enne seda jutuhoos kellegi kujuteldavaga. Tavaliselt on selle veidra vajaduse väljenduseks millekipärast anekdoodi lõpp ning näitleja astub naeru teeseldes aksi tagant lavale. Võib-olla kordab isegi puändi viimaseid sõnu, naerab veel pisut habemesse, käib maha ja seejärel tõsineb, teeskleb üllatust ning astub siis rahunemist imiteerides asjalikku dialoogi partneritega.

Vahel astutakse eesriide varjust selg ees ja viibatakse kellelegi kujuteldavale, kellest lahkutakse. Eriti innukas näitleja lisab võib-olla mõne krüptilise repliigi, nagu “jääb siis nii!” vms. Ma olen näinud Elmo Nüganeni tulemas lavale padi peas, nagu kolmnurkne Napoleoni kübar, andes mõista, et seal kust ta tuli, toimus midagi ülipõnevat, millest tahaks rohkem teada saada. Jah, see on humoorikas. Üllatus on alati kasulik, kuid pidev üllatamine on kurnav ja tekitab pealiskaudsuse frustreeriva eskalatsiooni. Mulle on see aga vastik vaadata.

Ma tean, et nii ei tehta pahatahtlikkusest, vaid selle pärast, et teisiti ei osata. Ma soovitaksin korra proovida nii, et hetkeks unustada oma valitud ameti halvasti mõjuvad omadused. Katsuda mitte teeselda igasuguste professionaalsete nippide ja nipikeste abil häbi või ärevuse puudumist avaliku esinemise ees. See on loomulik, kõigil on see! Kui astud lavale, siis ära mõtle – “mu sisemine tempo peab olema kõrge, intensiivne, kuna tulen tapmast oma vanaema ning kavatsen teeselda väliselt rahulikku, pisut naiivset naist a la Anu Lamp, kes on samas ka intelligentne.” Seda pole vaja, see teeb sinu peale vaatamise häbist raskeks. Tule lihtsalt lavale, las instinktiivne kohmetus käib mõne minuti jooksul meist mõlemast läbi – sinust, näitlejast ja minust, vaatajast. Usu, ma tunnen sama! Ühineme koos hetkeks ehmatav-häbelikus üllatuses, mõistame teineteise sarnasust. Ärme poe professionaalse nipitsemise taha, ärme räägi kohe lolli häälega, ärme kohe mõtle lolle mõtteid, nii vaataja kui vaadatava omi. Miks näitlejad, kes Stanislavski läbipõlemismeetodit austavad ja sisse tahavad elada, unustavad lihtsa tõe, et ka tegelaskuju võib tunda häbi avaliku esinemise ees? Miks Raskolnikov peaks lavale astuma juba kaugelt tulles ärritatud ja vihasena? Kas ta läks juba kodus vihaseks, enne kui ta teatrisse jõudis? Miks ta üldse enne lavale astumist peaks ärrituma? Vara ju… Pealegi, mulle tundub, et Raskolnikov on üpris kinnine, peagu autistlik karakter, kes häbeneb oma tugevaid tundeid üldse inimestele näidata. Minu seisukoht on, et Raskolnikov tunneb avaliku esinemise ees keskmisest suuremat häbi ja ta päris kindlasti ei astu sajatades rahva ette, kirves käes. Ärgem unustagem tõetunnet. Aga see on muidugi minu arvamus, ei muud.

Ärgu astugu Raskolnikov lavale mitte oma ebaloomulikkuses ehk professionaalselt harjutatud avaliku esinemise häbi kaotamise tehnikate vägivallas ja tavalise abitu teesklemise inetuses, vaid vabade valikute vabal territooriumil, laval.

Piisab sellest, et oma tüütut isikupära mitte liiga huvitavalt välja käia. Inimese saatuse vaikne ülemvõim teeb kõik katsed seda imiteerida tühiseks.



Monday, May 19, 2014

K – Ma nägin und! Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi eelmaa


K



Ma elasin 80-ndate aastate lõpu Detroidis ja minu nimi oli 001. Mul olid mõned kamraadid – 000, 002, 003, 004, 005 ja 006. Meil oli ühes garaažis teater, mille nimi oli Underground Resistance. Meie etendused olid alati ühesugused: me panime selga mustad pantrikostüümid, võtsime kätte pesapallikurikad ning peksime nendega sodiks mõne viimase seeria luksusauto. Me ei kasutanud muusikat, sest me tagusime täpselt neli neljandikku takti. Monotoonselt, naermata, veiderdamata. Higistades, vaikides ja rütmi metronoomi täpsusega lugedes. Inimesed, kes seda vaikides pealt vaatasid, õõtsusid jalalt jalale ja lugesid meiega rütmi mõttes kaasa. Mõned, eriti naised, hakkasid varem või hiljem leelotama ja tantsima.

Meie etendustel ei olnud pileteid. Inimesed jätsid alati kogu kaasasoleva raha ukse kõrvale tünni. Selle raha eest tegime neile inimestele süüa, sest etendused kestsid mõnikord terve päev. Sõime ka ise. Parandasime pantrikostüüme ja ostsime kurikaid. Autod ilmusid meie garaaži ette ise, me ei teadnud kust. Iga nädala esmaspäeval seisis igatahes meie garaaži ees mõni Mazerati või Lambo, uks kutsuvalt lahti. Me kutsusime end vahel nalja pärast Valutapjateks.

Ma ei küsinud kunagi 000-lt, miks me seda teeme, sest mul ei tulnud selline küsimus pähegi. Maailm töötas läbi minu. Läbi minu käteosavuse. Läbi minu rütmitaju. Minu lunastada oli kõikide nende inimeste raev, kes mulle löökide rütmis kaasa noogutasid. Ma pidin sööma, magama ja lööma. Ma võitlesin nende eest. Iga löögiga, kui oranži värvi lollus aeglaselt meie ees kuju muutis, sain ma aru, et mul on mõte, sisu ja eesmärk. Ja teistel nullidel samuti.

Millegipärast olid meil seal algelised mobiililevisegajad, vaskplekist seinte- ja laevooderdus, kilomeetri raadiuses ei töötanud ükski elektrooniline seade, eriti wifi. Meid ei olnud võimalik näha ei satelliidi ega drooni abil. Meid ei saanud filmida, pildistada, ega kaasa võtta. Meid ei saanud edastada ühelgi kanalil ega ühelgi ekraanil. Elektrit väntasime generaatoriga ja valgustasime võimaluse korral oma tegevust küünaldega.

Me teadsime, et selliseid autolõhkujaid on teisigi, aga millegipärast tuldi just meie juurde, jala muuseas. Teised heiastasid vahel oma lõhkumist tänavatele paigutatud hiigelekraanidele, kasutasid võimsaid prožektoreid, kalleid kostüüme. Nad lugesid vahel oma lõhkumise vahele peast reklaame. Nende naised võtsid ennast tihti alasti, sest see oli psühholoogiliselt ja seksuaalselt põhjendatud.

Asi oli narkootikumides. Neile maksti selle tegevuse eest puhta metamfetamiiniga. Vedelaga, et oleks lihtsam intravenoosselt manustada igal hetkel, kui tahtmine tuleb. See pani neid huvitavamalt lõhkuma kui meie – nad vahetasid tihti rütme, muutusid meloodiliseks, mõtlesid vaataja mugavuse peale – sinna oli toodud toole, kus vaataja võiks narkarite hullupanemist nautida ja irvitada, kui keegi täitsa segi läheb. Avalikult masturbeerima või Tom Stoppardit tsiteerima hakkab. Eriti oodati, kui mõni neist täiesti lolliks läks ja oma südant avama hakkas, vahel ka kirurgiliselt. See oli eriti põnev. Oli isegi moodustatud Detroidi Makse Maksva Moraalse Enamuse Narkokapital, mis andis neile tasuta narkootilisi aineid, et nad kaineks ei saaks ja kogu aeg rahul oleks endaga. Nad olid orjad. Narkokapitali orjad. Meil oli neist kahju. Meie jaoks olid nad sõltlased, me olime näinud neid nutmas. Me teadsime, et neil on sisimas väga valus ja me ei süüdistanud neid, et ennast süstisid.

Underground Resistance jõi ainult vett. Me ei tuimestanud oma valu. Teadsime, et kui võtame Narkokapitalilt midagi vastu, on meie utoopia rannik täis situtud. Me võitlesime mõttes ka nende eest, kes olid sõltuvuses. Sõltlast saab aidata, kui talle anda tagasi lootus. Meie tahtsime seda neile anda. Ja nii me tegime: klaas vett, nahkindad kätte, moblad välja, valupisar silma ja Lamborghini sisse. Üks-kaks-kolm-neli!

Kui ma üles ärkasin, ei saanud ma aru, mida see uni tähendab. Mis erinevus see ikkagi oli, mis Underground Resistance’i ja neid teisi autolõhkujaid eristas? Siis sain aru, et asi oli hoonetes. Nad lõhkusid lihtsalt liiga suurtes hoonetes, mida pidi kütma, valgustama ja kus oli liiga palju töötajaid-narkomaane, kes kõik nõudsid oma igapäevast laksu. Selleks pidigi Narkokapital tegema võimalikult palju tegelasi narkomaanideks, et neid kasutada lihtsalt kui töökäsi. Huvitavalt autosid lõhkuvaid roboteid, kasulikke idioote, kes laksu eest end paljaks võtsid.

Sel hetkel ma kohkusin. Mulle tuli pähe, et see on nii õudselt sarnane võrdpilt Eesti Kultuurkapitali ja suurte riigiteatritega, kes raiskavad inimesi lihtsalt selle pärast, et nende saal on nii suur ja majal mitu korrust või on ta arhitektuurimälestis. Siis tundus see uni mulle isegi natuke labane, selline näpuga näitav ja ma magasin edasi.

Nägin puhast kodumaist und:
Linnateater oli täis pandud heinu. Elmo Nüganen oli otsustanud teha kaasaegset teatrit ning viinud oma trupi tänavale, lihtrahva sekka. Ta oli moodustanud AS Suksutakso, mis viis soomlasi hobukaarikutega sadamast Estoria Hotelli, pulli pärast. Linnateatri näitlejatele oli selga pandud “Nimed Marmortahvlil” filmist pärit ajaloolised kostüümid, sest Linnateatri õhustikuga sobib ainult parim ja parim oli elada ikkagi kuldajas – Esimeses Vabariigis. Linnateatri toredad näitlejad välgutasid valgeid hambaid ja hüüdsid koolitatult “Nõõ!” ja “Ptruuu!”. Rahvas naeris ja plaksutas ja sendike kukkus! Ühtlasi langes ära ka Kultuurkapitali alatine kohustus Linnateatrit toetada. Heinaküüni toetamine ei ole rahvusliku teatrimõtte säilitamise prioriteet.

Eri totakas uni.

UR

PS: Tuli meelde üks vahva ütlus vanahärra Sigismund Von Krahli suust, mis käis küll Monsanto kohta aga sobib ka siia:“Kõik suur, mida kunstlikult elus hoitakse, on habras, seda ei pea hoidma!”

Friday, May 16, 2014

Kõigi maade surematud – ühinege!

Pühendatud Ivar Pikkerile


Inimese eluiga on ikka sigalühike. Võimalik ka et mul endal on lihtsalt pikad juhtmed. Mul ongi autistlikke kalduvusi. Aga lühike on ta ikka. Vaatad küll, et aega maa ja ilm ja 50a veel tuimalt edasi panna, aga kui 50a läbi, siis mõtled et raisk kuda see nii kähku läks. Mitte selle pärast ei mõtle nii, et aeg on läbi, vaid selle pärast, et sa pole veel kõike haaranud ja tundub jälle et juhtmed on lühikesed, pole päriselt asjad veel kohale jõudnud, vähemalt nii et ka kinnistuks.” I.Pikker, Facebook

Tahan rääkida ühest märkimisväärsest raamatust. Selle alapealkiri ütleb, et ta on metabioloogiline pentateuh. Raamat on teadagi pärit Elleni riiulist, välja  antud aastal 1931, mu meelest kordustrükki ei ole olnud. Aga ärge muretsege,  hea õnne ja vähese vaevanägemise peale võib väärt kirjandust soetada endale üsnagi soodsalt. Kõik need 487 lk, palun vaadake ise, kui hea hinnaga.


Lugesin Shaw Metuusalat esimest korda  õrnas teismeeas ja nüüd võiks öelda juba kestvalt küpsena lugesin taaskord. Ja olen endiselt kõrvuni sisse võetud sellest tükist. Tegemist on näidendiga, millise aspekti ma jätaksin hetkel vaatluse alt kõrvale, netis tuhlates leidis, et mõningad eestigi trupid on midagi üritanud sealt hammustada, enamasti ühe jupi viievaatuselisest koguteosest. Reaalselt on tegemist teosega, mis ühendab endas kõige orgaanilisemal kombel päevapoliitika, filosoofia ja ulmelise tulevikunägemuse.

Ja kuigi tollasest päevapoliitikast lahutab meid sadakond aastat, siis Shaw sõnastatud küsimus: “kas inimloom, nagu ta praegu on, suudab lahendada need ühiskondlikud ülesanded, mis on tekkinud tema enda kuhjumisest või, nagu ta ise ütleb, tsivilisatsioonist”, on täna täpselt samasugune ja ikka vastuseta.
Shaw kurikaval vastus on – elage kauem ja saage targemaks. Selleks polevat vaja muud kui ainult kõvasti tahta. Rohkem kui sada lehekülge pikas sissejuhatuses võetakse igakülgse arvustamise ning uurimise alla darvinism, lamarkism ja muud evolutsiooniteooriad – tollal nii moodsad ja õhinat tekitavad, tänaseks teadvuse äärealadel, nagu harjumus käsi pesta või peldikus vett tõmmata. Kuid mulle tundub, et tegelikult ei ole see vaidlus veel lõppenud ja seda vaieldakse veel pikki häid aastasadu. Kanduvad ju evolutsiooniteooriate siirded üle igasse ühiskonna valda:”Niipalju kui teame, pole ajaloos veel kunagi olnud sellist otsustavat, rikkalikult toetatud ja poliitiliselt organiseeritud katset inimesesugu veenda, et kõik edu, kõik kosumine, kõik lunastus, olgu isiklik või ühiskondlik, oleneb taltsutamatust võitlemisest toidu ja raha pärast, nõrkade rõhumisest ja hävitamisest tugevate poolt, vabakaubandusest, vabast võistlusest, Laisser-faire`ist, lühidalt, karistamatust “kaaslaste mahavirutamisest”, ja et igasugune organisatsioon peale politseilise, mis kaitseb seadusega lubatud pettust rusikaõiguse vastu, igasugune katse tulunduslikku ellu tuua inimlikku eesmärki, kavatsust ja ettemõtlemist, käib “tulundusteaduste seaduse vastu.””

Nii nagu üks üle keskmise arukas teadlasehing juhmi järjekindlusega lõikas ära rottide sabasid, et vaadata kas nende järglased sabata sünnivad ja kui seda ei sündinud, siis lõikas ära sabad ka nende lastel ja lastelastel ja ikka ei saanud sabata rotti, nii ei aita ka see kui pursuid ja kodanlased mättasse lüüa või nende varanduslikud sabad ära lõigata – järgmises põlves on uued kodanlased jälle platsis. Aitab ainult kui pursui oma sügavas sisimas tahab inimene olla.

AEGADE ALGUS

Esimene vaatuse esimeses aktis seatakse meid kohe silmisti surma saabumisega maailma. Me asume piibliloos, Eedeni aias ja esimene inimene Aadam on leidnud murtud kaelaga hirvevasika. See kohutab teda. Mõistusega, nagu nad on jumala armust, saavad nad peagi jälile, et mis juhtub ühega, võib väga kergesti juhtuda ka teisega, seega, mis juhtub, kui sureb üks inimene? Teine jääb üksi. Ja kui ka teine sureb, siis pole enam ühtegi inimest. Surmast ülesaamiseks tuleb sigida ja selle kavala mõtte paneb Eva pähe muidugi madu. Niipea kui mõeldi välja ja lahutati teineteisest elu ja surm, niipea ilmub lagedale ka tapmine, me kuuleme esimesest mõrtsukast Kainist, kellele tapmine on töö ja lõbu, kes põlluharija eluviisi on vahetanud küti oma vastu ja kes käib kangelase teed, ära sa märgi, juba on sõna üliinimenegi platsis!  Kellel jõud, sellel õigus. Juba peab Kain plaani, kuidas taltsutada inimesi nagu eesleid, et nad töötaksid tema jaoks. Kõik see võitjate põlvkond, mis on teie teod kaini omade kõrval! Kain oli esimene võitja! Julgeim julgete seas! Ja juba on hiilinud maailma tüdimus, vägevate hukutaja. Kui Kain ei võitle või ei pea jahti, siis on ta iseendast tüdinud. Ja oma tüdimuses kuuleb ta teist häält, mitte jumala häält, vaid sellist salalikku, mis sosistab talle, et surm pole tõeline surm vaid ainuüksi teise elu värav, elu, mis on ilma mulla ja labidata, nälja ja väsimuseta. Tema, see Kain, tema tõuseb mulla vastu. Tema tõuseb toidu vastu, elu madaluse ja ühetaolisuse vastu, selle loomasarnase oleskelu vastu, kus kõik käib aiva sigimiseks ja hinge seeshoidmiseks. Tema naised ei pea sigima vaid ainuüksi unistusi äratama. Loomanahku viib ta nende jalge ette. Mis mõtet on mitte tappa? Need, keda ta tapmata jätaks, sureksid ometigi. Kes leiutas surma? Aadamal on tema tuhat aastat, tema lapsed aga sigivad ja surevad ja õpivad oma lühikese ea kestel ainuüksi maad kaevama, tapma ja võitlema, rohkema mõistmiseks ei ole neil elupäevi. Inimene ei ela ainuüksi leivast, arvab Eva. On ka muud, kuigi meie ei tea veel mis see on. Kui me aga selle kord leiame, siis ei ole enam kaevamist ega ketramist, võitlust ega tapmist.

INIMESE ELUIGA TULEB TÕSTA KOLMESAJA AASTA PEALE

Eedeni aia väravad on kinni, eenokipojad ja nende poegade pojad on siginud ja neid on saanud palju. Mõned säärased (poolvillastes rõivastes) istuvad mugavas härrastemajas ja arutavad omakeskis inimea lühiduse üle. Vennad Franklyn ja Conrad Barnabas on hinnatud mehed, teadusemehed, ja kahe peale kirjutanud tähtsa raamatu, mis käsitleb väljavaateid, mis oleks inimkonna ees siis, kui nemad võiksid kauemini elada.  Mõistlikuks vanusepiiriks seatakse 300 aastat, mis on vähim, mille jooksul inimene jõuaks vaimselt küpseda. Ja juba tollal lehvivad salongides nn loomuliku eluviisi pooldajad – härra Conradi tütar on üks säärastest, vaba konvensionaalsustest, uhke ja metsik. Kuid mõtet sellest, et teenijatüdruk võiks 300 aastat elada, peab temagi naeruväärseks.

Lähenevate valimiste eel on Franklyn Barnabas hinnatud saak mistahes erakonnale, tähtsaid ja tarku mehi on alati vaja. Nii marsib võõrastetoast läbi terve plejaad vahvaid poliitikutüüpe, kellele vennased proovi mõttes, et vaadata kuidas tervemõistuseline maailm reageerib, oma uue evangeeliumi sisu lühidalt ette söödavad. Peale esimest jahmatust ollakse vaimustuses. Kuid kuidas…? Kas on nad tõesti leidnud nooruse eliksiiri? Kas on tarvis palju sidrunit süüa? Olen kuulnud ka hapupiima kasulikust mõjust…

Muuhulgas on koos paadunud põhimõttelage konservatiiv ja üks Lubini-nimeline poliitik, kes ütleb, et tema ei kavatse üleminekut sotsialismi mitte takistada. Sellepeale konservatiiv Burge puhiseb pahaselt ja ütleb et temagi on olnud vaene ning ise oma auklikke saapaid puhastanud.  “ Mina arvan, et teie langete väga hariliku eksitusse, oletades, et vaesus on see, mis loob proletariaadi, ja raha, mis loob härra. Teie eksite täiesti. Teie pole kunagi kuulunud rahva kilda, teie kuulute ainult nende sekka, kel pole raha. Rahatus ja katkised saapad on eduvaese keskklassi osa ning alaline nähtus algava elukutse võitluses ja nooremate poegade klassis. Mina eitan, et teie leiaksite Inglismaal talutöölise katkiste jalanõudega. Nimetage mõnda mehhaanikut vaeseks ja ta purustab teie pealuu,”  vastab talle Lubin teraselt.

Kuid mis puutub teie programm inimese eluea pikendamiseks poliitikasse, uurivad mõlemad vaenujalal olevad poliitikud üksmeelselt Barnabaste käest. Kõige otsesemalt, vastavad need. On kaljukindel, et neid poliitilisi ja ühiskondlikke küsimusi, mis tõusevad tsivilisatsiooni arengul, ei suuda lahendada üürikesed inimolendid, kes surevad enne kui saavad aimu tarkusest, mis kulub iseenestegi valitsemiseks, saati siis riikide ja rahvaste. Üheksa korda on inimkond pürginud õitseva arengu poole ja kõik need katsed on äpardunud, sest kodanikud ja riigimehed surid vanadusnõtrusesse ja liigsöömisesse enne kui tüdisid sigaritest ja vahuveinist. Lõpu tunnused on alati samad – demokraatia, sotsialism ja naiste hääleõigus.

Kuid tuletage meelde, et surm ei ole alati olnud. Surm on hilisem leiutis, et võtta ära üksikult igaviku koorem. Sünd ja surm on vaid igavese elu alalehoiu viisid, kehad ja vaimud mis aiva paremini kohastunud täitmaks oma igavest ülesannet – kõigevõimise ja kõigeteadmise ülesannet.

Kuidas seda kõike praktilis-parlamentlikku vormi valada? – mõtiskleb Lubin erutatult. Sellega me võidame valimised! Meie hüüdlause olgu – Tagasi Metuusala juurde!

ÕILIS RASS

Kolmas vaatus viib lugeja mõned sajad aastad edasi. Maailmakorraldus on muutunud mugavamaks – tegemist nõudvad tööd on antud hiinlaste ja muude värviliste kätte, vabastades niiviisi veelgi enam aega valgele mehele golfimänguks ja sigariteks. Härra Burge-Lubin on veendunud, et meie hiinlased ja värvilised sõbrad on täiesti õnnelikud. Neil on siin kakskümmend korda parem kui Hiinas või Libeerias, ühtlasi vabastavad nad teda ja temasuguseid kõrgemateks toimetusteks, jumal ise teab, mis need on.  Kuid keegi on mööda arhiive tuhnides  avastanud, et kahtlaselt palju oma ala tipptegijaid on surnud uppumissurma. Ähmased kahtlused saavad kinnitust liikuvat pildimaterjali uurides – näib et üks ja sama isik on olnud nii president kui paavst kui kindral. Pikaealiste saladus tuleb päevavalgele ja äratab üldist pahameelt, sest nemad on niiviisi jätkanud ühiskonna raha sissekasseerimist, kui nende loomulik elupäevade arv juba lõppenud peaks olema. Sõnaga, nemad on vargad. Päevavargad!

Kõne alla tulevad ka keerulised probleemid sigivuse ja sugulastega, keda kolmesaja-aastase elu puhul võiks olla mõned miljonid ja kui pikaealine Hiinast pärit oleks, siis miks mitte ka 40 miljonit, juhul kui sigivusele poleks tehtud takistusi. Vanematest ja lastest rääkimine on pikaealistele tabu. Enamik hoidis end nende eest või sai neid mõne üksiku, sest omadest lahkumine oli liiga karm. Sama ka abieluga, üks naisvana otsustas küll 101 aastaselt veel proovida ja iseenesest mõista pidi ta valima vanapoolse mehe, nii siis heitis ta paari ühe 60 aastase kunstnikuga. Mõnikümmend aastat hiljem surivoodil ütles see mees talle: “Mul kulus viiskümmend aastat oma ameti õppimiseks ja selleks, et maalida kõik need rumalad pildid, mida inimene peab selleks tegema, et neist vabaneda, ennekui ta jõuab nende kaudu suurte asjade juurde, mida ta oleks pidanud maalima. Ja nüüd, mil mu jalg on lõpuks templilävel, leian ma, et see on ka minu haualävi.”
Muidugi tahavad lühiealised teada, kuidas pikaealised oma elu pikendavad. On need soja-oad? On need sidrunid? Ei, mitte, vastavad pikaealised. See lihtsalt sünnib. See võib sündida igaühega, ka teiega ja poleks mõistlik võtta ette sanktsioone asjade suhtes, mis teid ennastki tabada võivad. Kas Barnabas ise nii pika elu osaliseks oleks saanud, seda pole võimalik ütelda, sest omas uhkuses läks ta nii ennast täis, et hakkas igaühele tõtt näkku ütlema ja lasti selle eest Londoni Toweris maha.

Kuid pikapeale leiavad pikaealised, et neid polegi vaid käputäis, nad loovad oma riigi, kust hoiavad nõrgamõistuslikud lühiealised eemal. Vaid erilubadega saavad nood neid külastada, nende tarbeks on välja mõeldud ekstra lõbustus – oraakel, kes kolmjala kohal aurupilves neile hämaralt ennustab. Liigelda võivad kedrides ja poolvillastes ülikondades härrad vaid mõne noorema pikaealise valve all, sest häda sellele, kes pagema pääseb ja mõne tõeliselt vanaga vestlema satub, nad kõik muutuvad siis ütlemata raskemeelseks ja haigestuvad täiesti. Koguni on mõned radikaalsemad pikaealised soovitanud aruta lühiealised maailmast täiesti hävitada, kuna neil nagunii mingit otstarvet pole. Siiski pole see seni läbi läinud ja rahvaid hoitakse lihtsalt ranges eraldatuses. Ei mõista nad enam teineteise keeltki – mis on šilling? kõlvatu naine – see ei tähenda ju midagi, ütleb hämmeldunud pikaealine. Üks eriti kangekaelne vanem härra ei taha mitte kujutella, et temale oleks antud 300 aastat eluaega. “Mis mõttega?” küsib ta.”Olen teie sarnane selle igaviku ees, milles vahe teie ja minu elueas muutub vaheks ühe ja kolme tilga vee vahel selle kõigeväelise võimu silmis, kellest meie mõlemad tulnud.”

KEERASMIK

Aasta 31920 p.Kr. Inimesed sünnivad munast juba valmis 18 aastaste-isikutena, neil on nelja-aastane lapse ja mänguiga, kus nad tegelevad kaunite kunstide, luule, muusika, maalimise ja teadusega. Neljanda eluaasta lõpupoole hakkavad nad tüdima üksteise seltsist, armumängudest, kunstnikud ei kiida enam noorust ja ilu vaid püüavad maailma saladust ära mõistatada vanu liikmeid ja nägusid kujutades, vahel juhtub, et mõned eriti üleannetud lapsed on omale elusad nukud meisterdanud, homunkulused, kes nii rüvedad, et tuleb tingimata hukata, sest nad pole mitte ainult vastikud, vaid ka hädaohtlikud, viimane selline nukk tappis oma looja põhjendusega, et temal on niisama palju õigust teda tappa kui tollel oli teda luua. Neil nukkudel oli inimlik loomus. “Tapa naine!” ütles mees,”tema tegi seda.” “Tapa meid mõlemaid!” ütles naine, “kuidas võiks üks meist teiseta elada.”

Ja oma ülejäänud tuhandeaastase või äraarvamata pikema elu veedavad vanad üksinduses. Loomi pole maailmas ammugi, on ainult mäed ja orud. Neil on omad mured – neil on küll keha, kuid see keha ei ole nemad, sellise võib ju mõni poiss oma laboratooriumis ehitada. Keha on viimane nukk, mis tuleb kõrvale heita. Kaua kõnnivad nad mööda mägesid, kuni mäedki on vaid surnud künkad, mis midagi ei tähenda. Maailm on tahe ja kujutlus – “ma kõndisin tosinal jalal, töötasin kahekümne käe ja saja sõrmega, vaatasin maailmakaari kaheksa silmaga, mis seisid neljas peas. Vanad, kes olid unustanud naeru, muigasid kurjalt minust möödudes.”

Lõppude lõpuks, lõppude lõpuks oma pika, igavesti pika elu lõpuaegadel hakkavad nad mõistma, mida nad tõeliselt tahavad – et neil poleks pead üleüldse – seni kui oleme vägivaldse ja sureliku keha küljes, pole meie saatus saavutatud. Tuleb päev, mil siin pole enam inimesi, vaid ainult mõte.
Mina võin elada sabata, kuigi mul kunagi oli saba. Miks ei võiks ma siis elada peata, vaid mõttepöörise-keerasmikuna?

Postituse illusteerimisel on kasutatud Rembrandt Harmenszoon van Rijn´i meistritöid. Bernard Shaw ”Tagasi Metuusala juurde” tõlkija on Anton Hansen Tammsaare. Ma pean ütlema, et ma nautisin seda eestindust, vanu sõnapruuke ja lauselohesid, need on väga nakkavad.

Tuesday, May 13, 2014

Vaata Üles

Aleksander Rostov

olderbig
 

Friday, May 9, 2014

J - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

J


In the dramatic arts, method acting is a group of techniques actors use to create in themselves the thoughts and feelings of their characters, so as to develop lifelike performances. Though not all Method actors use the same approach, the “Method” refers to the method of teaching the craft of acting, which was created by Constantin Stanislavski in order to teach concepts of acting to his students.

Wikipedia.

See meetod on mulle vaistuliselt arusaadav. Loomulikult on mu teadmised iseõppija omad ja ei pretendeeri praktilisele juhisele. Üldiselt tuleks metoodiliselt näitlemise juures silmas pidada seda, et see stiil nõuab regulaarset kordamist kogu näitlemisealise elu vältel. Näitlemine, ilma metoodilisuseta, on niiöelda taktikaline käik. Näitlemine metoodika abil pretendeerib aga strateegiale, mis kaasab endasse erinevaid taktikaid. See sarnaneb samuraieetikale, kus taktika ja strateegia on sulandunud üheks.

Ma ise olen proovinud mõlemat näitlemist, meetodiga ja ilma. Kuna mõlemas olen jäänud asjaarmastaja tasemele, võin ka häbenemata oma muljetest rääkida. Metoodiliselt näitlemise juures on mulle selgeks saanud pideva psüühilise valmisoleku hädavajalikkus. See ei ole lihtsalt kehamälu käepärased funktsioonid, vaid pidev psüühiline “hakkamasolek” oma tegeliku karakteri tüübile mitte-loomuomaseks, isegi vastandlikuks käitumiseks. Kui arvestada iseloomu nelja põhitüüpi, siis käsu peale “näitle metoodiliselt” hakkab koleerik transformeeruma flegmaatikuks, sangviinik melanhoolikuks ja vastupidi. Kuna tegu on loomuvastasusega, tuleb seda kehalis-psüühilist kriisi pidevalt lõkkel hoida. Keha ja vaimu iseterveneva loomuse tõttu proovib psüühe sellisest vägivaldsest koldest lahti saada, aga metoodiline näitleja kasutab keha ära petmiseks vastavaid harjutusi.

Peale mitmete erinevate harjutuskomlpleksidega tegelemist leidsin endale optimaalse metoodika. Selles metoodikas on palju sarnasust idamaisetes praktikates viljeldava kujustamisega. Koosneb ta kahest harjutusest, millest üks on nii-öelda pikaaja kaitsekilp ja teine lühiaja kaitsekilp. Esimene siis vastavalt vähemintensiivne, kuid loomuvastasust pikema aja peale kehas hoidev. Mõeldud töö või harjutusperioodide vahelisel puhkeperioodil, isegi mitte igapäevaselt. Ja teine jõulisem, ekstra esietenduseelsel intensiivperioodil või filmivõtetel kasutamiseks. Igal pool seal, kus näitlejatöö nõuab suurt ebaloomulikkust ja loomuvastasuse praktiliselt ööpäevaringset aktiivsust.

Kui ma parasjagu puhkan kahe intensiivse method acting‘ut nõudva tööperioodi vahel, siis kipub pahatihti loomulikkus võimust võtma ja ma tunnen ennast haavatavana. Sellisel puhul vajan ma mahedamat, kuid samas pikka kaitset andvat kilpi. Minu harjutuspraktikaks, mida ise kutsun “aeglaseks Skarsgaardiks”, on järgmine: lähen tualettruumi, võtan ennast alasti ja istun potile mille kaan on suletud. Tualettruumi uksele, otse silmade kõrgusele, on mul riputatud abivahend, milleks on Lars von Trieri “Nümfomaani” poster, mille palusin spetsiaalselt selleks tegevuseks Eesti Filmi Sihtasutuselt. Sellel posteril on nimetatud filmi osaliste näopildid orgasmihetkel. Pange tähele, seal on nii mehed kui naised, teiste hulgas ka mulle väga suurt sensuaalset naudingut pakkuv foto Charlotte Gainsbourgist. Ning seal on ka näopilt suurepärasest norra näitlejast Stellan Skarsgaardist, kelle ande tuline austaja ma olen. Harjutust alustades loon nii audiovisuaalsetest kui eetilismoraalsetest segajatest hoolimata silmsideme hr. Skarsgaardiga.

Nüüd algab raske osa – ma pean seksuaalselt erutuma, eelkõige füüsiliselt, kasutamata manuaalset stimulatsiooni. Silmi ei tohi sulgeda ning pilku ei tohi viia hr. Skarsgaardi silmadelt kõrvale. Raske on see sellepärast, et hr. Skarsgaardi kõrval on pr. Gainsbourgi sensuaalseks ohkeks avanenud tundlik suu. Käsi ei tohi kasutada, orgasmini ei pea jõudma, kuid peenis peab olema täielikult jäigastunud. Algul võtab see aega, kuid hiljem harjutuse läbiviimiseks kuluv aeg lüheneb ja muutub enamvähem ühtlaseks. Teha tuleks seda kord nädalas ja esimestel kordadel tuleks arvestada umbes tunniga.

“Kiire Skarsgaard” on vastavalt nimetuselegi, siis kiire, intensiivne, sügav kaitsekilp loomulikkuse vastu, mis kaob tööpäeva jooksul. Vahe kahel harjutusel on selles, et klosetipotil mitte ei istuta, vaid sinna tõsteakse põlvest kõverdatud parem või vasak jalg. (nn. “ulja meremehe” poos). Silmsideseadus hr. Skarsgaardiga kehtib samamoodi. Silmi tuleb kontrollida, hoida fokusseerituna ning mitte ühtegi refleksset libastumist hr. Skarsgaardi näo pealt pr. Gainsbourgi näole ei tohi juhtuda. Kasutada võib käsi vastavalt mugavusele ja harjumusele. Harjutus peab lõppema ejakulatsiooniga. Algajal võib sellele kuluda mitmeid luhtunud kordi, kuid asi tuleb psüühiliselt niiöelda “käe sisse” saada. Kui enesesisendus töötab vilunult, ei tohiks minna üle nelja-viie minuti.

Selle viimase harjutuse modifikatsiooni, silmade fokusseerimist ilma masturbeerimiseta, kasutan ma suure plaani näitlemise puhul nii laval kui filmis. Kui on vaja igaveseks lahkuvale armsamale järgi vaadata, vaadata kuud või oodata maja lävel mitte koju saabuvat kassi. Sama pilku võib kasutada lainurkobjektiivi kasutamise puhul trammipõrandale pudenenud 10-eurose fikseerimiseks.

Thursday, May 8, 2014

Pisteline kontroll pealinna galeriides

Martin Luiga

IMG_0384
Kevad, Tallinn, 2014, väljas ei ole päevasel ajal enam liiga külm. Saab külastada galeriisid, see on meeldiv vaheldus kaupluste külastamisele ning ei maksa tihtilugu midagi. Pealegi, mis need galeriid olid siis seal.

Draakoni galeriis on avatud näitus “Mikro” fotomagistrite grupilt, kes tihtilugu ning pidevalt asju ette võtab. Kriitik võtab vabaduse neid kollektiivselt “Rundumi inimesteks” nimetada. Näituse objekt on suur pehme põrandaga pime riidest karp või kott, kus sees heidab agregaat neljavärvilist triibulaadset valgusvihku. Ja siis võtavad külastajad oma mobiiltelefonid välja ja teevad endast või üksteisest kunstiteose sügavuses pilte, millel on selline läinud lähikümnendite retrohipster fiilis. Ja nii on hea. Galerii uksel on küll kleebis, mis viitab sallimatusele mobiiltelefonide ning koduloomade vastu, aga keda huvitab. Konseteksti järgi on võimalik tuvastada (kriitik pole kindel), et kogemus peaks olema nagu oldaks fotoaparaadi sisemuses. Iseenesest on seegi suhteliselt elegantne mõtteluup:

mida sa teeksid kui sa oleksid fotoaparaadi sees?
pilti.

See kriitik ei ütle eriti tihti, et miski on “nagu budistlik koan”, aga see isegi nagu oleks. Ja seda täiesti neutraalses ja heatahtlikus mõttes, budismi pihta kristlikku kriitikat tegemata. Ülepea avaldab muljet, kui värve ja valgust oskuslikult kasutatakse. Alul jääb mulje, nagu see oleks natuke liiga lihtne. Aga tegelikult tuleb samalaadselt paeluva valguskogemusena meelde ainult Kristi Kongi spektrivärviaken seal androgüünsete meelemasinate näitusel. Vastukaaluks, läinudtalvisest valgusfestivalist ei jäänud midagi erilisena meelde.

POSTSCRIPTUM: Sai sinna uuesti ka mindud. Sedakorda töötas aurumasin ka nurgas. Aurumasin tegi kiirevihust sellise lae või põranda või iseseisva kihi, mille sees eri värve sai vaadata ja ruum hakkas korralikult nihkuma ja aur mattis veidi hinge ja kõik rõhuasetused muutusid hoopis teiseks.

See näitus on lahti 10. maini.

Vabaduse galeriis jällegi mängivad tarbekunstnikud ja Indrek Tarand instrumentide vahetamist. Seina peal mängib video, mis algab sepistamisest ning taandareneb aja jooksul slaidšõuks, mis kujutab pükste maalimist ja uitamist metsas. Sepistamist on iseenesest vahva ja fasces vaadata, muu materjal viitab peamiselt sellele, et “neil oli vähemalt enestel tore koos aega veeta ja nikerdada.” Veidi tahaks näha, kuidas Anders Härm seda näitust sõimaks. Tasub tähele panna, kuidas, olenemata sellest, et kontseptsioon on kaugel millestki, mida saaks “teravmeelseks” või “elegantseks” nimetada, tundub nagu traditsionalistid laenaksid kaasaegsetelt. Ja see tähendab põhimõtteliselt, et kaasaegsed on võitnud; see, kui vastane su loogika üle võtab, tähendab võitu.

See näitus jällegi on 13. maini avatud.

Siis, eksole, EKKM-ist kaks sammu edasi avati just EKKM-i tütargalerii (ma eeldan) nimega“ISFAG” (normaalne nimi). See on selline garaaž, otsapidi maa all, aus nõukogude betoonkonstruktsioon. Praegu on seal mingid tudengite asjad. Need ei käi eriti närvidele ega ole ka liialt tähelepanuväärsed, ruumi üldise ägedusega võisteldes jäävad nad pigem alla, ehkki võimalusi ruumi kreatiivselt kasutada ei ole mitte rakendamata jäetud. Seal võib öelda et ruum “seab omad nõudmised”, ning mõista sedagi, miks tihtilugu eelistatakse kunsti eksponeerida pigem neutraalsemavõitu ruumides. Õnnestunuimaks tööks loeksin pimedat ruumi toa lõpus, mis tundub alul suurem, kui ta on, ning kuidagi hirmutav. KINDLASTI LUBAB RUUM PÕNEVAID ARENGUID, selles suhtes, et reaalselt on huvitav, mida seal edasi tehakse, ning sooviks näha ka midagi, mis sellest maksimumi võtab.

Viimane teos, mida täna käsitletakse, ei asu galeriis, vaid parkimisplatsil, seal lähedal, kus ennevanasti EKA hoone oli. See on valgustatud klaaskast, mille sees on sinimustvalge lipp. See on siis, valgel põhjal õigeusu rist, niimoodi külili. See saab rahvusteemalise teose preemia. Kõnekas, leidlik ja ebapiinlik. Ei tahagi nagu midagi öelda selle kohta. See võiks jäädagi sinna, nii et keegi ei teaks, kust tuli. Sellist veel.



Mööda näitusi liigub keegi, kes teeb külalisteraamatusse suuri Wu-Tang Clani märke.

See artikkel ei ilmunud päevameedias, sellepärast et see narr arvab, et juba kinni läinud või just kinni minevast näitusest ei peaks kirjutama, kui ometigi on muist uudiseid juba ära olnud asjadest.

Monday, May 5, 2014

FULL-CORE ГОСНИГИЛИСТ

Martin Luiga

edc1Месковия. Центральная площадь провинциального города. На фасаде старого бетонного здания ратуши висит большой холщовый экран, на котором час-полтора назад запустили информационную передачу о событиях в стране. На углу тротуара сидят двое молодых людей странной внешности и ведут странный разговор.

– Хуй, – говорит тот, что помоложе, со старательной такой артикуляцией, озабоченно приподнимая брови.
Второй, с длинными, свисающими как у Степана Противного усами, усмехается и согласно кивает, тычет пальцем в небо и назидательно произносит:
– Ебать хуём. Въебление хуя. Хуеебля.
Ухмылка на лице второго расползается, видно, что то, что он себе воображает, вызывает в нем чувство неудобства, неловкости и страха, и он даже рад, что нашел такие слова, ведь это было точно то, что он хотел найти.
– Хуйли ебёшь блядей своих ебáных, – говорит он, теперь уже с нейтральной интонацией.
Другой отвечает в той же манере:
–В жопу стоячим хуем поссать.
Некоторое время они просто сидят тупят.

– Ссака бабская, – вновь пытает счастья первый.
– Слово «малафья», – отвечает второй. – Малафейка, она же малафьища. Так, надо бы закупиться конкретно бухлом и сигаретами нормальными, только не самокрутками. Можно и хавчика взять.
Он встает, из-под его узкой кожаной куртки выглядывает стройный, зататуированный торс, штаны сидят настолько низко, что видна буквально вся растительность. Поза вызывающая. Второй вцелом держит ту же линию, только вместо кожанки- расстегнутая клетчатая рубашка, сам он пониже, покоренастей,и татуировок на теле меньше. Глаза у второго черные, большие, губы сложены бантиком. Волосы у обоих нагелены и жирно блестят.

Оба – пидорасы. Ну, то есть, вызывающего внешнего вида представители гомосексуального молодежного движения, которое основывается на противопоставлении и шоке. Чтобы стать своим не обязательно быть активным гомосексуалистом, многие, если что вдруг, говорят, типа, «я ищу того единственного», на это все обычно прикалываются, правда иногда можно схватать по ебалу, а так – все ок. Давание по ебалу у пидорасов на хорошем счету. С самого начала было ясно, что просто быть отталкивающим – недостаточно, ты должен еще и вызывать страх, должен быть бандитом. Истоки этого движения неизвестны, но более чем очевидно, что изначальный его дизайн был чьим-то художественным замыслом, который в стратегических пунктах просочился в массы и начал активно распространяться.
Веселая парочка возвращается.
– Мочедрочер, – говорит высокий пидорас с усами.
– Это по ходу такой дрочер, типа, который чтоб поссать тоже дрочить должен – уточняет второй.
– Наверно. Звучит логично, – отвечает тот, что постарше.
Давайте будем звать его Эстебаном, это его имя. Второго зовут Хулио.
Хулио говорит:
– Педовка короткохуяя.
– Кругом, сука, одни пидоры! – взревел Эстебан, пережив спонтанный приступ гнева. Слегка стесняясь, он переводит дух и отхлебывает из бутылки. Сигареты у обоих давно дымят. Курева в магазине взяли много, пачки стоят на мостовой как солдаты в строю.
Хулио несколько напуган, но не дает этому чувству овладеть собой полностью, и живо продолжает:
– Гомосеки любят дупло.
– Не говори, жить без него не могут. А некоторые, кстати могут. В этом смысле даже прагматично как-то постараться свыкнуться с этим.
– Слышь, а правда есть такой – Хуйло Кортасар ?
– В некоторых странах – это довольно распространенное имя, – отвечает Эстебан с огоньком в глазах. Здаумчивая пауза. Хулио произносит:
– Пиздятина.
– Кусни моей жопы говна, глотни моей спермы, сучка, – говорит стройный модник и значительно смотрит в лицо другому, брови приподняты, без малейшей болезненности в голосе. И оба заливаются смехом. На этом они останавливаются, пробуют произнести это новое предложение на разные лады, а в конце концов начинают его распевать. То как хорал, то как кабаре, то как блюз, то как блятняк.

Хулио по большей части фальшивит, лишь иногда попадая в такт, а Эстебан выступает получше и только пару раз дает петуха.
– Кусни моей жоп-пы говна-аа, – голосят оба.
– Глотни моей спе-ермы, сучка-аа, – отдается от окрестных зданий.
Лучи полуденного солнца ласкают их, бетон и пучки травы, пробившейся из-под панелей тротуара. На площади мало людей, большая часть с опаской сторонится парочку. На груди Эстебана красуется медальон в виде сердца, а в нем – миниатюрный портрет немного известной из хроники Лити Зиппоры. Под ним, средь зарослей волос, красуются написанные заглавными буквами лозунги: «Эффективное плановое хозяйствование», «Зададим жару» и «Я смерти не боюсь». У Хулио под левым соском – «Хочу мужика», а ниже, возле пупка – вполне себе реалистичное изображение члена с выпирающей залупой, выполненное, впрочем, художником-середнячком. Раздается стук приближающихся каблуков.

Крашеная блондинка средних лет в небесно-голубом костюме воинственно упирает руки в боки: – Таак… грамматику, значит, атакуем, да? Может, еще и на порядок слов замахнетесь? Нет, ну давайте – попирать мораль, сносить преграды, которые веками строились? Ломать всё сначала ваших головах, потом в моей, потом , может, и, в целом мире, да? Что, думаете, вокруг лучше станет? Вы ребята, часом, не попутали? – голос у нее поставленный, переливы мягкие.
Эстебан медленно поднимается и морщит лоб:
– Тут два варианта, милая дама. Первый – что вы отстали от жизни и новых песен не поете. Второй вариант – вы моральный пидор до мозга костей. В этом случае, вы могли бы уразуметь, что без нам подобных ваша идеология начисто лишена всяческого теоретического обоснования. Когда, глядя в вечность, вы будете пожирать свой рогалик, внутри вас возникнет пронзительное и опустошающее чувство того, как тысячи поколений в уличных кафе хлебают кофе, ходят на работу, перехватывают булочку, все гладко причесанные, а ничего другого больше нет и никогда не будет. И в том и в другом случае… Наши разногласия в вопросах действительности непреодолимы. И эта беседа безперспективна.

Эстебан нащупывает за пазухой пистолет и вялой рукой нацеливает его на женщину, немного косит глазами, рот его полуоткрыт, а язык нащупывает кончик усов. На лицо немолодой женщины набегает тень ужаса, она разворачивается и полубегом исчезает за ближайшим углом. Эстебан продолжает свою пантомиму еще какое-то время, переводит дух и цедит:
– Тётки, бля – и на этот раз сует пистолет уже в брюки.
Хулио начинает бесконтрольно хихикать, он кряхтит и фыркает, пытаясь остановиться.
– Ох, ебали мы крепко вашу действительность, и будем ебать, – говорит он наконец, отирая глаза рукавом рубашки.
– Вот уроды блять эти тётки. Как можно всерьез воспринимать моральное пидорство, если его гвардия съебывает с поля боя? Ты что думаешь, эта баба совершит десантный маневр, выйдет из-за другого угла с подкреплением, ну или там на канате спрыгнет с ратуши и этим невиданным проявлением силы восстановит превосходство нормальной моральной реальности? Можешь себе такое представить? – спрашивает Эстебан задетым голосом.
Хулио улыбается в ответ:
– Нет, не могу, совсем не представляю. Ты мудя себе отстрелить не боишься?
Эстебан говорит:
– Я смерти не боюсь, и мудя отстрелить не боюсь… Да он у меня и не заряжен. Была б охота шмальнуть – пошел бы в армию. Оружие – это скорее символ статуса.
Он глубоко затягивается и выпускает дым из уголка рта. Складки у рта предательски выдают его возраст – он старше, чем принято быть среди этих чуваков.
– В смысле символ статусности? – не понимает Хулио.
– У государства есть монополия на насилие, так ведь? Оно решило с нами ей поделиться. Это – знак доверия, это – сигнал, таких как мы пригласили участвовать в государственных делах. Но идея государства – не во власти ради власти, не в насилии ради насилия, это лишь средства для достижения целей. Власть – это когда тебя считают своим, типа вписки. Если у тебя ее нет, то ты должен каждому по ебалу дать, чтобы самоутвердиться, но когда ты всего добился, то как-то не солидно уже кувыркаться вместе со всеми, и можешь делать то, что хочешь, поскольку все знают, что тебя хуй выебешь, – поясняет Эстебан.
– Так ты за государство? – спрашивает Хулио.
– Убежденный, полностью честный full-core служитель родины и пожизненный почитатель канона Экклезиаста, – с гордостью произносит Эстебан и пафосом смотрит вдаль, после чего, обратно повернувшись к Хулио, продолжает:
– У тебя у самого есть такое чувство, будто ты – нигилист? Или не кажется тебе иногда, что наше любезное правительство «чересчур нигилистичное» или «недостаточно нигилистичное»?
– Я и не думал, что правительство тут вообще причем-то. Я-то как раз считал, что смысл всего – в отсутствии смысла, а всем мудозвонам надо дико по ебалу дать, – признается слащавый молодой хулиган.
– На уровне интуиции – все правильно, и вроде все так, но если ты реально так думаешь, то действовать будешь инстинктивно, как баба. Бабье, в большинстве своем, – всегда за государство, не умеют они быть против, говорят, что им скажут, поскольку ничего лучшего к ним в голову не приходит. Уличные гангстеры, опять же, всегда были «не в ладах с властью», вот им и трудно понять, как может быть иначе. Но на самом деле полезно разбираться в политике, держать руку на пульсе. В противном случае можно так и остаться задротом. А ты вообще про нигилизм много знаешь?
– «Смотри, как крутейший нигилист смотрит в глаза смерти», – декламирует Хулио. – Не, ну что-то я точно знаю.
– А в реале, ты же никогда не смотрел в глаза смерти? – Эстебан то ли подтрунивает, то ли восхищается собеседником – Вот странное ты существо, Хулио. Свиду вроде обычный моргающий по сторонам долбоеб. Но капни поглубже, тебе же тотально похуй на всё, что может предложить тебе этот мир, кроме пошлятины, разве что. Зато когда с тобой подольше поговоришь, то у тебя бывает мелькнут то проблески толковых мыслей, то развитые аналитические способности, то интуиция, но ты никогда не берешься их отстаивать. Стильно сыграно. Я так не умею».

Пидорасы пружинящей походкой гуляют по городским улицам. Всюду бетон, трехсотлетний бетон, трех- и четырехэтажные дома, вобравшие тяжеловесные арки. Людей по-прежнему мало, пара солдат, несколько лошадиных повозок, собаки. Пыльно и знойно. Толстый мужик с голым торсом курит у окна сигару, равнодушно взирая на все из-под тяжелых век, с другой стороны пялится еще одна любопытная старуха. Тям-сям валяется мусор.
– Бетон, – широким жестом указывает Эстебан.
– Отъебетон, – критически оценивает его Хулио.
– Да ладно, крепчайший бетон. Если залить бетоном достаточно камней разного размера и всякие проволочные сетки, то разрушить это можно будет только динамитом, – вступается Эстебан за честь своего родного города Радиал Абада.
– Кислотный дождь в Грааде и Йекокатаа сжирает от двух до четырех сантиметров бетона в год. Люди носят прорезиненные пальто и резиновые маски, а те, кто не носит, выглядят сами как резина – вся волосня выпала, а кожа – будто тает. Вначале она начинает краснеть и пощипывать, но от этого можно купить мазь, типа боксерской, которой синяки сводят. Это взято из обращения Миро к народу, который говорит о семи чудесах модного мира. Если бетон покрыть алюминиевой кровлей, то он, скорее всего, дольше прослужит, но дешевле выходит быстро новое построить, – утомленно говорит Хулио.
– Но это куда круче, чем «cмотри, как наикрутейший нигилист»…
– Мне не нужно на самом деле изучать теорию нигилизма, чтобы понять, что это такое. Или бороться за нее, чтобы она победила. Наше отличие в том, что тебя вдохновляет мир. Для тебя все обращает в золото уже сам факт, что мы – представители одного из последних поколений. А по мне – так ничего тут необычного не будет, если рулить станут, хотя бы ради разнообразия, просекающие фишку чуваки, – медленно и с горечью произносит Хулио.
Эстебан раньше его таким не видел.
–Прямо радует, как тебя сейчас прет мега. Самому даже прикольней становится, – продолжает Хулио.
Эстебан немного подавлен, вроде что-то хотел объяснить, но остается промолчал и задумался, потом стал нескладно напевать «Ах, мама-мамочка, ну как же ты могла…» В конце песни становится понятно, что мама никогда этого так и не смогла, как не смогла, в свою очередь, и ее мама, и что сама проблема не видит лучшего решения, чем соцдемовский агитпроп или построение коммунизма.

Хулио и Эстебан стоят в прохладном зеленоватом кордидоре с громоздкими сводами, под ногами у них паркет, от стен эхом отражается шепот, шорохи и постукивания. Надпись на двери перед ними гласит: «Директор». Эстебан стоит ровно, словно шест проглотил, поворачмвает ручку и бодро входит внутрь. Хулио, нехотя, следует за ним.
– Здрасьте! – радостно ухает первый. Длинный и узкий кабинет заставлен полками с папками, напротив входа – письменный стол. За столом сидит сухощавая пожилая женщина, она недоуменно уставилась на вошедших, зажав между пальцев сигарету.
Эстебан кланяется ей:
– Эстебан Долорес Сервеса, из органов государственной контрразведки. Выходит так, что в связи с изменившейся политической ситуацией, библиотеки становятся важными стратегическими пунктами. Иностранные шпионы наведываются туда газеты почитать, представьте себе. А иной раз, ты подумай, подчеркнут ногтем в книге какое-то слово или цифру, а другой шпион тут же понимает, что это означает. Так что придется предусмотреть меры по отслеживанию. Возможно, предстоят изменения в структуре учреждения. Непременно разместим тут свой отдел.

Директриса вынимает изо рта окурок, и рот ее становится похож на узенькую черточку:
– Предъявите, пожалуйста, документы, подтверждающие ваши полномочия.
– Документы! Трата драгоценного времени! – Эстебан разводит руками. – На операции вообще запрещено документы брать. Даст кто кирпичом по башке, и привет! Как видите, я только что с задания, внедрялся в молодежную среду контркультурных преступников, проверял умонастроения. Настроения нормальные, но вот политической грамотности могло бы быть и побольше. Парня этого взял с собой, пусть посмотрит на государственную службу, вроде бы подающий надежды юноша. Контрразведке сейчас ой как рабочих рук не хватает.
Хулио чувствует себя неловко, не знает, куда девать руки. Директриса смотрит на них исподлобья.
– Ну не могу же я человеку с улицы дать реформировать работу библиотеки, это смешно же?! – раздраженно говорит она.
– Успокойтесь, – говорит агент Сервеса мирным тоном. – Вы, конечно, правы. Я могу сам себе немедленно выдать направление и другие соответствующие документы. Правы вы и в том, что нынешняя система основывается прежде всего на доверии и франконегритской эффективности, но оставляет пространство и для долорианской бюрократии. Доверие налицо, но и контроль должен быть. У вас есть телефон?
– Нету, – злобно отвечает директриса.
– Тогда вам, очевидно, придется сходить в почтовое отделение, чтобы сделать запрос. Позвоните на центральную станцию и спросите контрразведку. Вы наврядли ведь полагаете, что если бы я не был тем, кем являюсь, это могло бы для меня хорошо кончиться? Уж настолько-то вы должны нашей системе доверять.
Директриса задумывается.
– Ну здесь вы правы. Кого именно мне надо попросить?
– Просто попросите, чтобы центральная станция соединила вас с контрразведкой. Опишите диспетчеру разведки свою ситуацию, он соединит вас с нужными людьми. Вы должны понимать, что должностная лестница в ее традиционном понимании в теперешней ситуации не эффективна. Управление из центра требует в разы больше времени, чем обучение большей части агентов оценивать факторы риска, они находят себе задания сами и лишь потом согласовывают их с центром, – поясняет Эстебан, рисуя пальцем в воздухе какую-то схему.
– Прямо вот так вот? – удивляется директриса.
– По большей части да, однако операции, вы сами понимаете, бывают разные, – отвечает Эстебан.
– Ну ладно. Пойду схожу. Вы… подождете тут тогда? – нерешительно спрашивает женщина.
– Да, я с удовольствием воспользовался бы вашим кабинет. Придется все же оформить, куча документов.
– Хорошо, – директриса заглядывает Эстебану в глаза.
– Я вам доверяю, – гпроизносит она значительно.
– Как вы говорите вас зовут? – доносится уже от двери.
– Сервеса, – резко отвечает мужчина. – Эстебан Долорес.
Они обмениваются короткими прощальными фразами и пидорасы остаются в кабинете одни, прислушиваясь к удаляющимся шагам. Воцаряется старнная атмосфера. Эстебан разваливается перевести дух в директорском кресле, Хулио слегка опирается на письменный стол.
– Пивочка – прикольное имя, – говорит он.
– Эта операция оказалась еще более стремной затеей, чем я предполагал, но она все же удалась, – вздыхает Эстебан удовлетворенно.
– Ну, а теперь что?
Эстебан уставился в какие-то неведомые дали.
– Контрразведка – это минимум три отдельных органа гражданской разведки, даже не знаю, как они называются, но самый из них главный – разведуправление Учредительного Собрания, оно скажет тетке, что все окейно и по плану, а мы можем делать что хотим. Затем они довольно быстро пришлют своего человечка проверить, что мы за люди. А теперь, если все идет по плану и я правильно понял идеологию Зиппоры, – я стану настоящим агентом. Может, и ты тоже. На пути к этому нас могут ожидать всяческие неприятности. Возможен и тотальный фэйл. Если хочешь, можешь соскочить сейчас, вряд ли тебя кто-то преследовать станет, – неторопливо поясняет он.
Хулио изучающе смотрит на друга:
– А ты уверен, что ты уже не агент?
– Мне приятно, что ты так спрашиваешь, – смеется Эстебан.
– Не, ну серьезно? Ну скажи, правда, в реале? – не сдается Хулио.
Эстебан морщит лоб и выпрямляется:
– Ничего здесь не в реале. И мое имя, и шпионский псевдоним, агент я или не агент – все это иллюзии. На самом деле – это как маяк, чей свет не потушить и не скрыть. Сечешь?

На мгновение Хулио кажется, что он видит вместо заросшей обнаженной груди Эстебана поблескивающий металл кольчуги, а на ней – мундир с оловянными медалями и загадочными символами.

– Ты получишь свой меч и погоны, – говорит он убежденно.

__________________________
Автор Мартин Луйга
Мир придумали Роберт Курвитц, Каспар Кальвет, Мартин Луйга и Арго Туулик

Художник Мартин Луйга.










I - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

I



Tõtt ei saa rääkida. Rääkida saab sündmuste järjekorda, kuut miljardit ebatäpset mälestust tõe toimumise ajast ja kohast, seda, mida üks- või teine tõe toimumishetkel sõi või kelle peale pahane oli, või et ta tõe toimumist tema eest kehaga varjas. Ausus on üks keele kasutusvorme, ellusuhtumise maneer või ka läbimõeldud kehaline poos.

Psüühiline ja füüsiline orgaanika, mida peetakse liigse üldistamise tõttu näitlejameisterlikkuse tipuks, ei ole muud kui avatud kramp psühhofüüsises. Pigemini võiks seda nimetada vundamendiks, valmisoleku harjutamiseks. Seda lõpp-produktina välja käies näeb kogenud vaataja, et näitleja tunneb paanikat, sest ta ei oska midagi mõelda ega kuidagi liigutada. Ta on nagu loomake, kes on otsustanud kiskja ees surnut teeselda. Ta ei tee midagi, ta on “loomulik”, ta annab alla kõigele – endale , vaatajale, partneritele ja eesmärgile. Just nii vastik asi on orgaanika ja lavaline loomulikkus.

Mõtte- või emotsioonitasandil nimetatakse sellist seisundit “siiruseks”. Seda kasutavad kõik alistuvad manipulaatorid, eriti daamid. Elus on see mõistetav, aga laval jälk ja igav vaadata. Mees või naine, kui ta on otsustanud vaimse kapassiteedi tühjaksjooksmise korral laval “isiklikuks muutuda ja siiras olla” satub omaenese ebaloogika ohvriks. Kui me oletame, et niinimetatud “siirus” tähendab sama, mis “pihtimuslik”, siis mida on vaimselt ja hingeliselt tühjal või ummikus inimesel enam pihtida? Mida enam siirutseda? Toru on tühi. Mäda on välja lastud või pole seda olnudki.

Mida ta siis veel pealtvaatajale edastab, niinimetatud “siiruse” abil? Ta edastab pealtvaatajale sõnumit, et “vaata mind, julm mees, kes sa minu remodernistikannatusi ei mõista, seisan siin, räägin väriseva häälega mida sülg suhu toob, venitan kohutavat lõppu edasi, katsun abitust teeseldes sinus – minu timukas – kübetki kaastunnet äratada, mida minul, vaikival voonakesel on nii palju ja sinul nii vähe…”. See on jampslik! Vahetevahel, kui inimene ennast päris pööraselt petma hakkab, võtab ta oma alistuva manipulatsiooni veelgi südantlõhestavamaks muutmise tarbeks kätte akustilise gitarre.

Kavalam alistuv manipulaator võtab surnu teesklemise asemel kasutusele “poliitilisuse või sotsiaalsuse”. Kuna surnut on üpris igav mängida ja tähelepanu kaob surnu pealt kiiresti, kargab kaval manipulaator publiku ette ning toob lagedale kas siis liiga suure või liiga vähese tolerantsi hallitanud ravioolide suhtes Rimi külmletis. Kuna hallitanud ravioolide küsimus puudutab elanikkonna kõige laiemat segmenti, proovib manipulaator ärgitada vaatajat olema “tema ise” ning hallitanud ravioolide suhtes selget seisukohta võtma. Seda võib nimetada parasotsiaalsuseks. Iseenesest on tegu lihtsa kelmusega, kus inimene provotseeritakse “paljastamise” sildi all võltsi enesekindlust tundma ja rõõmuga kukrut kergendama, et sellisele “sotsiaalselt teravale” aktsioonile pilet osta.

Iga professionaalse kelmi psüühiliste aksessuaaride hulka kuulub oskus panna ohver oma raha nii ära andma, et too on selle üle rõõmus. Iseenesest meeldib mulle tavaline suli tiba rohkem kui NO teater. Ma ei saa aru, miks Ojasoo mõne linnaosa vanemaks ei kandideeri? Aga noh, see on lihtsalt hommikune paarikümnesekundine uitmõte kohvi kõrvale, mitte selline jätkusuutlik probleem. Ma olen linna heakorrateemadel üpris ebakompetentne, võibolla peab seda tõesti ka teatris analüüsima, ei tea.

Olgu, kui juba näpuga näitamiseks läks ja pamflett võimust võttis – on veel ka kolmas tüüp alistuvaid manipulaatoreid. Need, kes põgenevad möödanikku. Iidsusse, logose müütilisse lõplikkusse. Kuldaega, mis laieneb mõõtmatult nende tulevikumälestustes, abstraktsetes häädes vaimukusludinates. Seal ei ole midagi peale nende isikliku ajaloo ja Madis Kõivu. Mõni ütleks selle kohta “lapsik egoism”. Nende meetod on eitus, nihilism ja patoloogiline järjekindlus vältida kõike, mis ei sobi nende skeemitamisega. Nad on võimelised petma täiuslikult ära nii oma ohvrid kui iseennast. See on tõhus meetod vanainimestelt pisikeste heategude abil päranduse välja petmiseks. Teatrilaval paistab see iselaadse jonnina, allasurutud vihana ja isegi kurjuse või arrogantsina. Iseenesest on see meetod ambitsioonikas – eitada universumit, eitada mind ja eitada sind. Eitada 2014 aastat kristlikku kultuuri. Nimetada oma lavastuste toimumispaiku veidrate nimedega, kõiksugu Punjaba potitehased, Inishmaani Igerikud ja Utoopia Rannikud – sisendada, et selles hebefreenilises logorröas on mingid “paralleelid tegeliku tegelikkusega” mis on omakorda “with the twist”, sest ta oskab inglise keelt. See kõik väljendab kuhjuvat allajäämist omaloodud müütilisele reaalsusele ning arvatavasti elab selline manipulaator päev korraga. Tema ehitatud kaardimajake võib igal hetkel kokku kukkuda ja manipulatsioon paljastuda. Sellest ka haiglane eskapism keeleveiderdustesse, et kuidagigi säilitada status quo‘d. Kasvõi sõnades.

Kuigi ambitsioonikas, on selle metoodika toimimismehhanism lihtne – tähelepanu uinutamine ja ja vaataja teatrisse meelitamine lubadusega, et “tule, ma näitan sulle üht asja! Ma tean midagi, mida sina ei tea, tahad ma ütlen sulle? Tule siis minuga sinna põõsastikku…”. Lihtsameelne lähebki. Veel lihtsameelsem äkki näebki midagi, enne kui toorelt taha pannakse ja papp ära võetakse.

Aga kogu viha päeva moraal on selles, et manipulaatoritega ei tohi mingil juhul vestlusse laskuda. Seda nad ootavadki, et nendega õiendama hakatakse – siis saavad nad manipuleerida. Kuna nende põhivahendid on intensiivne sõnakasutus ja pidevalt muutuv hea miimika, habe ja piip, ei tohi nende kombeid üle võtta, sest siis oled sa kaotanud. Ta on oma värki kodus või töö juures harjutanud. Mõned saavad selle eest isegi kuupalka.

Kõige parem on neist mitte välja teha. Kui see ei õnnestu, siis tasub meelde tuletada “Saatana piiblit”: “Kui keegi sind häirib, tee talle märkus. Kui ta seda ei kuula, tõuka ta eemale.”

Kui see ka ei aita, võtke kätte Piibel: “Lase surnutel oma surnuid matta.”