Wednesday, December 23, 2015

Naiseks sündinud mees

Mait Vaik


Mudlum, „Ilus Elviira“, 230 lk
Eesti keele sihtasutus 2015
Toimetaja Marika Mikli
Kujundaja Andres Rõhu



Mudlumi teise raamatu, seekord romaani „Ilus Elviira“ juhatab sisse tegelikult varem ilmunud samanimeline novell, millest jäi juba toona kumama, et mis see nüüd siis täpselt oli? Jutustus natuke alguse ja lõputa ja kuidagi välja rebitud. Romaan  paneb asjad paika, jah, nii ongi, ilus Elviira on ikka tõeliselt olemas, osaliselt võib-olla autori alter-ego, ei tea miks, aga sellised asjad jäävad kuidagi heasse kirjandusse sisse, asjad, millest tegelikult ei räägita ega kirjutata ja hm, autorit siiski osaliselt ka väheke tundes tekkis muidugi küsimus, et kas ikka tõesti ja mil määral, sest novelli-Elviira nüüd küll teab mis geniaalsuse või mõtteteravusega ei hiilanud. Romaani-Elviira kohta seda öelda ei saa. Muidugi on kirjanik üldjuhul oma tegelastest siiski üle ja nii ka Mudlum ja see üleolek ehk ka ainus etteheide ning raamatu puudus. Et romaani Elviiral ei lasta ennast kuigi vabalt liigutada või pigem väljendada. Vähemalt mitte alguses.

Millest siis romaan jutustab. Lühidalt ja kokkuvõtvalt ühest kuratlikult ilusast naisest ja tema suhetest meeste, elu ja maailmaga, ja võitudest ja pettumustest, enamasti aga siiski viimastest. Elviira ei ole kummalisel kombel mitte see tüüp, kes käiks ja otsiks endale partnereid (või lihtsalt lõbu) linna kallimatest ööklubidest (kuigi võiks) aga pigem nurgakõrtsi printsess, juuakse ka kalakastidel ja kurat teab miks ja kellega. Et selles mõttes mingit buduaarliku ilu, diskokuulide sära ega ka pehmet romantikat me romaanis ei leia. Hallid varjundid jäävad suht mustadeks nagu ka nukker huumor mida autor meisterlikult valdab.

„Ilus Elviira“ ei ole kindlasti naistekas, kuigi esmapilgul jah, ei saa eitada, et räägib ta ju ühe naise elust, ilust ja vananemisest. Võib-olla viimane on ka määrav, miks teda naised nii väga kätte võtta ei tahakski, julm paratamatus, millega meil kõigil leppida tuleb (meestel siis lihtsalt suvalise oinluse ja alkoholismiga) ja mis romaanis ka väga realistlikult ning halastamatult esile tuleb, võib-olla koguni liiga, aga peab silmas pidama, et romaani peategelane ei ole lihtsalt naine, vaid ilus naine ja seda raskem. Tegemist on siis ikkagi tippsportlase ja viimase karjääri, selle allakäigu ja katkemisega, mitte aga kellegi kolmanda järgu susserdajaga, kes juba varakult kõrvalt piilub. Et millega ja kuidas elus edasi minna.

Kui veel konventsionaalselt, siis nagu ikka on romaan kirjutatud Mudlumile tüüpiliselt heas keeles, ladus, kergesti loetav ja teatud ajahüpped omal kohal, nagu ka viimaste peatükkide hajusus, kus Elviira enda kõrvale ilmuvad lõpuks ka teised sookaaslased, nende elud ja maailm, mis muidu keskendub lehekülgedel ikka – mehed välja arvatud - peategelasele endale.

Ütlen siis järgnevalt ära, et miskit tüüpilist arvustust ma siin ei jätka, pigem huvitas ja on alati huvitanud mind selliste naiste sisemaailm, võib-olla hirmust või mõistmatusest (pigem siiski viimasest), mille autor mulle vähemalt osaliselt avanud on, nii nagu mina sellest aru sain. Ma eeldan, et just seetõttu on raamat ka pigem meestele huvitav ning loomulikult jagub ka sündmustikku, juhtumisi ja keerdkäike nagu heas romaanis ikka. Muideks, meestele veel niipalju, et lugu ei olem mitte ainult Elviirast, vaid ka meist ja seda poolt on romaanis ikka pikalt ja põhjalikult lahatud ja ehk saab mõni lugeja ka ise targemaks.

Elviira või Elviirad on siis need tüdrukud ja naised, kes kaine peaga istuvad enamasti vaikselt muiates (teate küll) ja mehed siis arvavad esmalt oma enesekesksuses (kuna nad ju muud mõelda ei oska), et küllap ollakse siis ise piisavalt atraktiivsed ja huvitavad, et naisel lihtsalt ei ole midagi lisada. Tegelikult valitseb selle naeratuse taga kas täielik kaos (sõltuvalt east) või hoopis midagi sügavamat, koguni ürgset, millel ei ole meheliku loogika ja arusaamadega midagi pistmist peale esmase (aga mitte ainult) – hoolimise. Olgu see emalik või naiselik ja vastusoovis, et neist hoolitaks. Ja seda on muidugi ühe mehe jaoks paganama vähe. Ausaltöeldes ka Elviirale endale (sellest hiljem). Ja peavad kogu seda meeste maailma (või elu üldse) - juhul kui nad mõnel korral tõsisemalt rääkida võtavad - vaid mänguks, seda meeste sahmerdamist ja eneseteostust, isegi siis, kui see raha sisse toob. Võib-olla mitte loomingut, kui see on vähemalt geniaalne. Enamasti aga ju ei ole. Ja varem või hiljem hakkab see tahtmatult rõhuma. Sest seda tegelikku kaasaelamist Elviiradelt ära looda. Inimesed elaksid justkui erinevatel tasanditel, kus Elviira kolmas silm vaatab kõike kõrvalt, et millega see jama ükskord lõppeb ja millal see lõppeb.

Elviirad seda küll ise ei tea, aga see on neis kogu aeg olemas, kuid sisekaemust või sellel pikemat peatumist nooruses lihtsalt ei vajata. Ei vajata ja kõik väline (ilu) annab võimaluse asjast mööda ja üle vaadata aga romaani lõpus ja vananedes tuleb seda teravamini ja valusamalt esile. Ma kordan, see on Elviiras olemas juba päris neiuna ja sealt ka need muiged ja vaikimine, intuitiivselt.

Mida siis Elviira tegelikult tahab? Kõige vähem enese teades sõltumatuks ja iseseisvaks saada. Aga stereotüübid segavad, ikka on vaja kedagi kõrvale, kas siis ürgsest emalikkusest ja sotsiaalsetest normidest lähtuvalt. Kuigi iga uustulnuk on tegelikult takistuseks ja piinaks, alati leitakse vigu ja muidugi neid ka meestel (inimestel üldse) jagub ning seepärast on ülbe ja hoolimatu kaaslane veel kõige parem ja vastuvõetavam, sellega ei seo tegelikult midagi, kuigi esmapilgul kõige rohkem, kõige alandavamalt ja närusemalt. Siin ei jäeta sellele kolmandale silmale suuremat ruumi, juba kaks peavad koguaeg valvel olema.

Purjus peaga oli muidugi kõik teisiti… Eelkõige vabadus. Lõbus, eufooriline, kaunis… Ja selle kauniduse, tantsu ja hoolimatuse taga peituks justkui otsitud paradiis, see, mis annab inimestele kokkupuutepunkti ja taevaliku (ajaliselt küll hetkelise) õndsustunde. Kus ei ole oluline enesealalhoid ja kõige vähem arvestuslik ja kaalutlev maailm/mõtlemine.

Kui palju üldse antakse elu jooksul seda täielikku õnnetunnet, kohustuste ja muredeta usku sellesse hetke, vajaduseta loota, kinni hoida, meeldida, kuhugi jõuda?[lk 37]

Huvitaval kombel ei ole raamatu peategelases kuigivõrd palju seda õpitud abitust, mis üldjuhul Elviiradega alati kaasneb ja selle puudumine omakorda teeb peategelasest seda enam fataalse, ebamaise ja raskmini haaratava. Võib-olla seetõttu on ka Elviira mehed mitte just päris normaalsed, ta ei leia neid läbi väljapressitud kaastunde, pigem on nad autistlikud tüübid või siis täielikud pohhuistid. Ja siis need üheöösuhted, mis ei lähe suuremat arvesse… Ja „normaalset“ meest hakkaks varem või hiljem jälitama tunne, et mis siis nüüd jälle viga on… Kuigi midagi ei ole, on lihtsalt see, et naine mõtleb varem või hiljem, et miks ta sellise kühvliga koos peab elama. Sokid ja trussikud ja suvaline rögin. Või üldse kellegagi.

Elviira on vägagi vaatlev, detailidesse süvenev ja kõige masendavam on tagajärg, et leides hingesugulase, siis mingi pisike füüsiline puudus või käitumishäire, näiteks jalalabade väljapoole hoidmine käib ikka nii närvidele, et ei suudeta sellest üle olla. Võib olla tõeliselt õudne, nii, et tahaks endale iseenda pärast nööri kaela panna. Et kuidas sa siis ei saa ja ometigi. Siin ei aita ei pähetuubitud inimlikus ega midagi, lihtsalt ei suuda ja kõik. Aga Elviira petab ennast. Neid detaile tuleb juurde, need ei ole mingid püsivad fetišid kuskilt lapsepõlvest või noorusest, vaid iga mehe puhul lisandub taas midagi uut… Tähendab, ta ei taha. Nagu raamatu lõpus kus jõutakse tõdemuseni: „Tegelikult“, mõtles ta, „tegelikult ju inimestele ei meeldi teised inimesed“ See on kõige alus. Ei meeldi inimesed, see on sallimatuse juur, mitte neegrid, homod, mustad, valged, usklikud või uskmatud. Ei meeldi TEISED. Mitte ükski. [lk 219]

Muidugi oleks Elviira pidanud sündima meheks. Selles pole vähimatki kahtlust ja kogu see enesehoolitsuse värk, pesu, kreemid, meik, kodukaunistused, kogu stuff on nagu saatan, mis inimese ja just taolise inimese nagu Elviira ära seob, hulluks ajab ja olukord on tõsiselt skisofreeniline. Ühtpidi enese jälgimine, selle päris mina, ja siis kõik mis naisest naise peaks tegema, veel otsa. Ma ei arva seda sugugi kõikide naiste kohta, naised, kes naisteks sündinud on, neile pole see probleem, koguni meeldiv ja mänguline, aga Eliiva lihtsalt sureb selle koorma all.

On koht kus autor ennast paljastab, tahtlikult või tahtmatult ja kus peategelane ütleb: „Mind jälle huvitavad ainult isiksused. Tegelikult ka. Isegi kõige viletsamat sorti, närused, tagurlikud ja iganenud“, arvas Elviira mõtlikult. [lk50]

Mis „isiksused“? See on koheseks ohumärgiks, sellega tasub veeta öö või kaks, edasi on stopp. Tuleb öelda: „Mind huvitab inimene“ (või armastus või inimlikus või…). See on naiselik. Keegi ei taha endale voodisse vaimulikku.

Elviirad peavad mingil hetkel hakkama panustama ka meeste maailmale, nende keelele, meeste arusaamadele ja isegi huvidele. Ühel hetkel, sellel murdumise hetkel, kus ainult ilust enam ei piisa. Sest päris üksi ei taha ju keegi olla – tegelikult. Soojust tahab.

Aga ilma õrnuseta ei olnud Elviira enam nõus elama. [ lk 15].

Ja nii juhtub, et ilusast Eliviirast palju viletsamad mudelid teevad märksa paremad partiid… Või pigem – vähemalt mingisugusedki. Naised, kes juba varakult mõistavad seda, kuidas meestega vähemalt osaliselt samale tasandile maanduda. Elviirad aga jäävad hõljuma, oskavad muna praadida, soengut sättida ning küüsi lakkida. Rohkem nõudmisi nad endale ei esita (elu ei esita) ja see saab ka saatuslikuks. Seda mitte ainult meeste osas, aga tähelepanelik lugeja ehk märkab, et Elviiral ei ole ka eriti omasoolisi sõpru. On töökaaslased, mingid sõbrannad, kuid ei ühtegi tõsisemat ja tegelikku.

Romaani lõpp on parim, kurb ja troostitu, lõputu masendus.

Meist saab mälestus, puhas ja kurbuseta. Sest meist ei saa midagi. [lk 221]

Või

…et tegelikult pole mingit minevikku olemas. Mis muidugi ongi jumalatõsi, minevikku ei ole olemas, ta on möödas ja läbi ja kadunud ja mitte mingi väega ei tee teda olevaks [lk 223]


Kui õigus Elviiral ja autoril ka raamatu lõpus poleks, siis meie, lugejad, ei usu neid viimaseid ridu. Meie jaoks on ikka minevik olemas ja tulevik tulemas. Sest tegelikult ei ole tegelikkust olemas ja kuigi see meie usk on idioodi usk, siis kuskil ei ole kirjas, et ärge olge lollid. Vastupidi.

Oli tunda jumala kohalolekut [lk 230]

Aga meestele ma ütlen: hoidke eemale, nad söövad teil hinge seest, ilusad on ka veel, oleks vähemalt peletised… Hea näide on romaanis Stan, peategelase üks elukaaslastest, mängur, suli, alati kõigile võlgu, lõbus ja ülemeelne tüüp. Ta oleks ammu kuskil kangi all nuga saanud, korras ühesõnaga, aus surm, süda puhas. Aga just siis kui õige päev ja tund käes, siis meenub mehele jälle Elviira ja närune elu läheb edasi. Kõik jätkub… Hinge söövad seest.






Tuesday, October 13, 2015

Loovtööstuse ja vabakunsti teemadel

Alvar Reisner


Viimasel ajal loovtööstuse toetuste teemadel üleskerkinud diskussioon ärgitas mindki oma peas väheke analüüsima seda teemat, mis on vägagi aktuaalne juba aastaid. Mäletan kadunud Ando Keskküla loengut kadunud EKA hoones – Loovtööstuse arengu võimalustest. Juba siis taipasid laiemalt suhtlevad kultuuritegelased, et nn kunst on kitsikuses, puuduvad visioonid, kuidas arendada ja laiendada meil tehtavat nn kõrgkunsti, ja kui haavatavad on eesti kunstikõrgkooli lõptanu arenguvõimalused.

Olles kokku puutunud mõlema poolega, leian, et pole halba heata ja vastupidi. Kui lõpetasin oma suhted EKAga peale kümneaastast tegevust, leidsin, et väljaspool seda organisatsiooni kehtivad kunsti suhtes hoopis teised nägemused ja arusaamad. Milles on siis küsimus? Kas ikkagi Eesti puudulikus kunstialghariduses või lihtsalt ahnuses, sest hetkel tundub kunst ja “plätserdamine” tänu Telliskivi linnakule ja veel mõningate ärientusiastide tegevusele elavat oma kõrgperioodil. Aga ärgem laskem end tõmmata, see on näiline, puhtäriline kalkulatsioon, hipsterikultuur sisaldab endas kindlaid, teatud stiili kunstiharrastusi, vähemalt disaineripaberit kuskilt koolist, või lihtsalt ohtralt tattoosid, mida võib ju ka tinglikult kunstiks nimetada, pigem küll hea teenistuse võimalustest lähtuvalt, kui kunsti vabaduse ja arengu seisukohalt.

Keskendume siis mõlemale poolele eraldi.

Eesti Kunstiakadeemia on organisatsioon, mille muutumisprotsessid on aeglased ja inertsed, kuna tuginevad oma otsustel demokraatiale. See aga tähendab, et kui juhtivate kohtade inimesed aastakümnete jooksul praktiliselt ei vahetu, on selge, et ka demokraatlikult langetatud otsused seisavad paigal.

Sama seltskond teeb oma otsuseid samamoodi, seisev vesi, isegi Tallinna trammid on muutunud aga mitte EKA.

Õpetusega on samamoodi, ideaalidele ja idealismi asemel, mis näiteks olid 70ndate põlvkonna üheks kindlamaks tugipunktiks, on juba ammu kapitalismiga kohanemise mehhanismid, vähemalt mingi viis aastat tagasi oli kindlalt kohustuslik aine äriplaan, mida käidi EBS-is kuulamas. Arvatavasti ei ole ka see muutunud, kuigi see puudutas rohkem tarbekunstivalda, mille õpilased varmalt ennast disaineriteks nimetavad. Mida siis see nn vabakunst tähendab, kuidas tema eraldub loovtööstusest, siin ongi vast peamine konks, kuna erinevatele inimestele tähendab vabakunst erinevaid asju.

Loovtööstuse arenguid võrreldi näiteks etendusega sõltumatu tantsu laval, kus alasti inimesed külakuhja moodustavad, see ei lähe kuidagi selle alla, mida minu pea kunstiks liigitab, ok, võib-olla ikkagi on kunst, lihtsalt mitte minu maitse.

Inimese rahulolu oma kehaga ja selle eksponeerimine esteetika sõna alla on alati kuidagi kahe otsaga asi, sest kas ajalooliselt maalidel kujutatud, enamasti ikka ilusaks peetud naisfiguurid peaksid end nüüd kuidagi süüdi tundma paksu ja vähe kompleksis tädi perfoka kõrval, vabalt, see on isikuvabadus, komplekside vastu võideldakse läbi nendega tegelemise, vabaks laskmise, tabude ignoreerimise. Kunagine religioosselt pealesurutud arusaam, et keha on tabu ja kehadevahel toimuv veel suurem tabu, oli ikkagi puhtalt eesmärgipärane, inimese allutamine, võimu statement, kuna kirik oli suur, rikas ja võimu omav, inimene aga väike ja mõjutatav. Aga ega keha ja selle vabameelne eksponeerimine polegi iseenesest midagi erilist, pigem hakkab vastu, kuidas seda tehakse, kui see on läbimõtlemata, lihtsalt kiire šokiteraapia, sest ohh kui kärmelt paneb ruumi kihama kasvõi vilksamisi paljastatud rinnapaar, kes seda ei teaks.

No aga mis on siis nii põlastusväärset loovtööstuse pealetulekus? Ega ei olekski, pigem on asi mingis hämaras tsoonis, mis jääb kahe konkreetse ala vahele, mingi müstiline tsoon, kus arusaamad muteeruvad, kunstist saab labane meelelahutus, kus pooleteise tunni jooksul raisatakse värvi grupi kontorirottide poolt ja hiljem loputatakse kihiseva vedlikuga kurku jäänud värviaurud alla, valminud teostele aga kirjutatakse varmal alla “kunst”. Üldiselt ei ole sellistel ettevõtmistel midagi tegemist kunstiga ega haridusega, haritusega veelvähem, neid võiks liigitada lumelaua, jooga jne valdkonda, keskklassi igapäeva stressi hajutavate tegevuste hulka, kus tõsiseltvõetavast sõnast saab fun ja lõpptulemusena liiguvad väikesed rahasummad ühest taskust teise.

On ka veel ettevõtjad, kes on aru saanud, et kunst ongi huvitav ja tulutoov, nagu kirss tordi peal, viimane lihv, mis annab kliendile aimu, et tegemist on laiahaardelise ja haritud ettevõtmisega, kus ka kultuur saab oma mängunurga rahapakkide vahel.

Kuid siin põrkame koheselt kokku situatsiooniga, kus pudel šampust maksab lõdvalt 500 euri, aga maali eest on see liiga palju. Kursis ollakse alkoholituru hindadega, mitte aga kunstiturul toimuvaga.

Mida teha? Ühel pool on kunstiharitlaskond ja kildkond kunstnikke end kindlustanud oma elevandiluust tornis, nende ettekujutus teistes valdkondades tegutsejatest on suhteliselt karm, jäädes kuhugi metslaste, matside ja kapitalistide kanti. Teisel pool on ettevõtlus ja ettevõtjad, kes nagu tahaks, aga ei oska ja ei tea täpselt, mida nad tahavad, või ei kujuta ette, mis võimalused on. Kuidas saavutada, et nii ühed kui teised saaksid seda, mida nad tahavad, ilma liigselt kummardamata?


Alustada võiks vabalt ka kunstikriitikast, Eestis on levinud grupi või koolkonna, vabalt ka maitse häälekandjate kirjutamine. Nad peavad aastatepikkust võitlust mingi maitse tõestamiseks laiemale üldsusele, no paratamatult laiemale, sest kirjutav ajakirjandus on pikalt olnud kanal, mis jõuab kogemata ka täiesti kunstivõhikust tegelase lauale.

See võitlus sisaldab tavaliselt kitsale selektsioonile mingigi eluruumi ja kasvõi toetuste kättevõitmist. Arusaadav, Eesti on väike, raha on vähe, aga kui kirjutada, miks mitte vähe laiemalt, suhtestuda muude tegemiste, voolude, maitsetega.

Mis EKAsse puutub, siis nüüd kõrvaltvaatajana tundub üha enam, et sealne nüüdiskunsti plokk on kinni jäänud kuskile foto, video ja interaktiivsuse sügavustesse, ma ei viitsi täpsemalt lahata, kunagine sotsiaalkriitiline diskursus on asendunud mingite semiootilis-lingvistiliste mängudega, mis on ehk sügavad, kuid seda enam visuaalselt sisutühjad.

Võib-olla oleks mõistlik juhtivaid õppejõude-professoreid aeg-ajalt vahetada ja seeläbi ära hoida mingi ühe temaatika ja visuaalsuse domineerimine pikemal ajalperioodil, mis paratamatult ikkagi tähendab paigalseisu.

Riiklikult vaadates pole muidugi midagi imestada, riiki juhitakse meil ju nagu ettevõtet, mis peab tootma kasumit, pikalt rahaneelavad tegelased ja valdkonnad, kunst, kirjandus, kultuur laiemalt on vaja pressida rahateenimise masina ette, hea näide on teater, eriti näiteks NO99, nagu teeks kunsti, nagu oleks päevakajaline, nagu teeniks raha, nagu majandaks ära…

Äkki peakski nii olema.

Thursday, September 17, 2015

Kitš nagu luik

Alvar Reisner

Kui palju armastust mahub ühte sekundisse.
Kui palju sekundeid mahub ühte armastusse.
Kui palju lõhutud närvirakke, et kas armastus on nagu
roos, kitš, või nagu kuseloigus lamav enesehaletsus.
Palju mahub vihkamist ühte südamesse ja palju
vahelööke. Kui palju on vaja kannatada, et kuskil tekiks
areng, kannatad ja kannatad aga Keenias saab samal ajal
väike poiss esimesed jooksukingad ja sa ei teagi, et toimus areng.
Palju teeb lind tiivalööke, et jõuda lõunasse, mitu lõunat sööb
kontorirott viieaastase – tahan edasi pürgida – karjääri jooksul.
Kui suur on tõenäosus leida eluarmastus ja siis tõdeda, et mõlemate
eluranits on liialt raske kanda kahepeale. Kas kunagine silmapilgutusmäng
ei ole kuidagi eluline, sest alati jääb üks tool puudu.
Et keegi saaks istuda, peab keegi püsti seisma, et keegi saaks istuda,
peab keegi tooli tegema.
Kui palju armastust jõuab hing kanda enne kui kehast lahkub, elektrišokk.
Ja nagu ikka mahume vanni mina, sina ja veearve.
Kas kitš ei tundugi enam nii ülepakutud, vaid täidab südame ilu ja veel ilusamaga.
Miks raha on paberist, miks toit, mille sa paberi eest ostad, hiljem pole paber.
Kui palju armastust mahub ühte pohmelli, ilma alkoholi ja öiste eesnäärmehädadeta,
kui oled 60. Kui laual on taldrik, siis üks paneb pool õuna ja teine pool õuna ja hiljem
jagatakse need ära. Palju värvitud lilli on Viru tänava lillepoodides ja kui paljud
värvitud silmad neid hiljem heldinult
hallis vaasis vaatavad.
Kui tühi on täis pudel ja kui täis on tühi armastus.

Sunday, September 13, 2015

Saturday, September 12, 2015

U NAGU U-PÖÖRE - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

U


TAAVI EELMAA
EESTI KAASAEGSE TEATRI AABITS
U NAGU U-PÖÖRE

Rising matter/Hendrik Kaljujärv/Kanuti Saal

As a matter of fact as if, matter were fact
Matter is fact,
So spirit must be fiction, science fiction, art fiction…
Saul Williams “Tao of Now”

Selge on, et individuatsiooniprotsessi lahutamatuks osaks on eraldumise kui intensiooni kohalolu nii sisemises kui välimises. Oma vundamendi jäljendamisele ja kombineerimisele rajanud vaim leiab eraldumise mōistes kõigepealt negatiivset – ülbust, misantroopiat, pessimismi, nõrkust, argust, reetmist jne. Need aga pole mitte seisukohad, vaid tundeprügi. Meie ei pea nii mõtlema. Meie teame, et vabadus ja vabaduse teostamine on kaks eri asja, ning tunnete ja kombineerimise kavalusega pole kummalgi suuremat pistmist. Vabadus ei ole tunne, ta ei ole isegi tegu või tegemata jätmine, vabadus on põhjus tegutsemiseks või tegutsemata jätmiseks.

Iseseisvuse aluseks on teistega jagatud teadliku üksinduse aus tunnistamine ja selle paratamatuse piirides maailmaga leppimine. Jäljendamist ja kultuurilist kavalust hindavale vaimule tähendab see sõna resignatsiooni ja võitlusväljalt tagasitõmbumist. Vabale vaimule, (ja ma mõtlen siin tõepoolest igas mõttes vabale), tähendab see aga hoopis tõelise võitluse algust. Võitluse all pean siin silmas ainsat võitlemist väärivat võitlust – indiviidiks saanud vaimu kaitsmist määrimise eest. Siin jõuan ka selleni, millele Hendrik on andnud imekauni lavalise vormi – paradoksina ei sisalda eraldumine mitte hüvastijättu, vaid taaskohtumist. Kohtumist kellegagi enda sees, kelle oled alati liiga kauaks üksindusse jätnud. Sõbra, kelle sa kunagi kümnete aastate eest enda sisse maha jätsid, et postmodernistide ja teiste kultuurikavalpeadega liituda. Aga see sõber ei ole sulle pahane. Ta on liiga kaua üksi olnud ja aru saanud, et sellises olukorras on vihapidamine hullem kui surm. Leida täiskasvanuna võõras sõber on väga suur sündmus, leida võõras sõber enda seest lisaks ka imeline! Mis meid kokku tõi? Vabadus eralduda. Vabadus öelda “ei”. Vabadus jätta “jaa” ütlemata sellele, mis on jäljendamise vaimust ja inimese intriigidest mürgitatud. Ning öelda “jaa” sellele, kes elab inimkehade vahel.
Vabadus on “matter” ja vabaduse teostamine “rising”. Ja “rising matter” on kohustuse tekkimine,et hoida igavest puhast sädet eneses.

Kultuuriline kavalus ja kombineerimine, miks mitte ka postmodernseks nimetatud hoiak, eitab oma sisimas nii maailma, kui ka üllatust selle olemasolu üle. See on vaimne evakueerumine meemide abil, mida see hoiak ise loob, kuid see evakueerumine viib nendestsamadest meemidest ehitatud tupikusse. Postmoderni headest külgedest – kergest meelest ja vabaduseihast on saanud teatavat laadi hoolimatu vasakpoolne eneseküllasus. Nn. “vaene kõrkus”, mis enesest väljapoole jääva väärtusetuks kuulutamise abil ei jõua mitte väärtushinnangute uuendamise, vaid kiuslikkuseni. Kes meist poleks pattu teinud ja enesekehtestamise nimel teisi vaikselt alla lasknud. Mea culpa!

Hendrik nii ei tee. Tema eraldumine pole mitte eitamise nimel, vaid hoolimise pärast. Eraldumisega püüab ta taastada müsteeriumi, saladust, mille karika jäljendamise vaim on puruks löönud. See on vaikimise suur töö. Ainult vaikides on võimalik tunnetada, et maailm ei oota sinult poolte valimist. Siin pole ei head ega kurja. Ainus, mida maailm sinult tahab on kohalolu. Iseseisva ja suveräänsena, et oleks koht, kuhu uuesti valguse saaks kallata.

Kokkuvõtteks ajaloo jaoks tahan öelda, et “Rising Matter”-iga lõpetas Hendrik ühe populaarse – kombineerimisel, iroonilisel stiilitusel ja muul vormisahkerdamisel põhineva kultuurilise hoiaku – hirmuvalitsuse ja alustas julgelt sellise elukäsitluse tekitatud hingetühjuse täitmist tõsise huumoriga.

Tuesday, August 4, 2015

Theodor Adorno – Kullaproov

Tõlkinud Martin Luiga


Minima Moralia, 99

Kontseptsioonide hulgast, millele kodanlik moraal pärast oma religioossete normide tühistumist ja autonoomsete normide formaliseerumist on taandunud, kuulub kõrgeim auaste ehedusele. Kui inimeselt mingit muud pühendumist nõuda ei saa, siis peaks ta vähemalt üleni ja täienisti olema see, kes ta on. Iga inimese identsuses iseendaga viiakse rikkumatu tõe postulaat üheskoos faktiliste teadmiste ülistamisega Valgustuse teadmisest üle eetikasse. Just kriitiliselt iseseisvad hiliskodanlikud mõtlejad, keda traditsioonilised hinnangud ja idealistlikud fraasid iiveldama ajavad, nõustuvad sellise vaatega. Ibseni kohtuotsus vales elamisele, millise süü ta isegi omaks võttis ja Kierkegaardi eksistentsi doktriin on autentsuse ideaalist teinud metafüüsika keskme. Nietzsche analüüsis seisab sõna “ehtne” ilma kõhkluseta, mõistelisest arengust puutumatuna. Väärtused nagu autentsus, kangelaslik indiviidi eksistentsi “maailmas-olemise” vastupanuvõime, eesliini-olukorrad, saavad viimaks pöördunud ja pöördumata fašismifilosoofide vahendiks autoritaar-religioosse paatose ülevõtmisel ilma vähimagi religioosse sisuta. Nad mõistavad hukka kõike, mis pole piisavalt kõrge prooviga, läbini puhas – tähendab, juute – kas mitte juba Richard Wagner ei vastandanud ehtsat saksa metalli välismaa räbule, sel moel kultuurikriitikat barbarismi kaitsekõneks moonutades? Selline kuritarvitus puudutab muidugi muudki kui eheduse mõistet. Nüüd, kui seda kulunud teenrikuube maha müüakse, tulevad päevavalgele õmblused ja paigad, mis olid seal nähtamatult juba antud vastasseisu kõrgaegadel. Ebatõde paikneb ehtsuse enese aluskihis, indiviidis. Kui principium individuationis’es sisaldub see, mida antipoodid Schopenhauer ja Hegel mõlemad taipasid, et maailma suuna saladus on varjatud, siis langeb ülima ja absoluutse iseduse substantsiaalsuse mõiste illusiooni ohvriks, mis kaitseb olemasolevat korda, isegi kui selle olemus pehkib. Tõese ja eheda võrdseks pidamisel pole alust. Just nimelt kõrvalekaldumatu eneserefleksioon – praktika, mida Nietzsche nimetas psühholoogiaks, mis tähendab sügavat soovi iseenese kohta tõde teada – näitab ikka ja jälle, ka juba esimestes teadlikes lapsepõlvemälestustes, et reflekteeritavad impulsid ei ole eriti “ehedad”. Neis on alati imitatsiooni, mängu ning teisiti olla tahtmise element. Iha omaenese individuaalsusesse sukeldudes, ilma sotsiaalsete vaatluseta millegi täiesti tahkeni jõuda, täieliku olemiseni, viib just nimelt sellesama võltslõpmatuseni, mille eheduse kontseptsioon Kierkegaardist alates on pidanud välja tõrjuma. Keegi pole seda otsekohesemalt öelnud kui Schopenhauer. See eksistentsialistliku filosoofia riiakas esiisa ja suurte spekulaatorite pahatahtlik pärija teadis oma teed individuaalse absolutismi lõhede ja konaruste vahel nagu ei keegi teine. Tema arusaam käib kokku spekulatiivse teesiga, et indiviid on ainult näivus, mitte asi iseeneses. “Iga indiviid”, kirjutab ta “Maailma kui tahte ja esituse” neljandas raamatus, “on ühest küljest tunnetuse objekt, tähendab, täiendav tingimus kogu objektiivse maailma võimalikkusele, ja teisest küljest üks ilming sestsamast Tahtest, mis end igas asjas kehtestab. Aga see meie olemise kahesus ei põhine ühtsusel, mis eksisteeriks iseenese jaoks: muidu peaksime olema enestest teadlikud läbi iseeneste, tunnetuse ja tahtmise objektidest iseseisvalt, ent selleks oleme me täiesti võimetud; niipea, kui üritame seda teha, proovime oma tunnetust sissepoole pöörates lõplikult täielikku enesereflektsiooni saavutada, kaotame endid põhjatusse tühjusesse, leiame end meenutamas õõnsat klaaskuuli, mille sisemusest räägib hääl, millel ei ole kuuli sees mingit põhjustajat, ning püüdes iseennast tabada, krahmame värisedes vaid kujutut vaimu.” Seega kutsus ta puhta iseduse müütilist pettust nimepidi, tühistas selle. See on abstraktsioon. See, mis esitab end algupärase entiteedi, monaadina, on ainult sotsiaalse protsessi sotsiaalse jaotuse tulem. Just nimelt absoluudina on indiviid paljas omandisuhete peegeldus. Tehakse fiktiivne väide, et see, mis on bioloogiliselt üks, peab loogiliselt eelnema sotsiaalsele tervikule, millest see on ainult jõuga eraldatud, ning seda võimalikkust hoitakse üleval tõe standardina. Isedus ei ole ainuüksi ühiskonnast läbi põimitud; see võlgneb ühiskonnale oma eksistentsi kõige otsesemas mõttes. Kogu iseduse sisu tuleb ühiskonnast, või igal juhul iseduse suhtest objektiga. Isedus muutub seda rikkamaks, mida vabamalt ta seda suhet arendab ja reflekteerib, samas kui eraldus ja selle võimendamine läbi lättestaatusele pretendeerimise piirab, vaesestab ja vähendab iset. Püüdlused nagu Kierkegaardi oma, kus indiviid otsib küllust iseendasse põgenedes, ei lõppenud mitte eksikombel indiviidi ohverdamisega ja sellesama abstraktsiooniga, mida ta idealismi süsteemides hukka mõistis. Ehedus ei ole midagi muud, kui põlglik ja jonnakas monadoloogilise vormi rõhutamine, mille sotsiaalne surve inimesele peale surub. Mis iganes ei soovi närbuda, peaks pigem ebaehtsuse stigma kanda võtma. Sest see elab mimeetilise pärandi pealt. Inimene on lahutamatult seotud imitatsiooniga: inimolend saab inimeseks ainult läbi teiste inimolendite imiteerimise. Sellises käitumises, armastuse ürgvormis, haistavad eheduse preestrid jälgi utoopiast, mis suudaks domineerimisstruktuuri raputada. See, et Nietzsche, kelle mõtlemine läbistas isegi tõe kontseptsiooni, tõmbus autentsuse ees dogmaatiliselt tagasi, teeb tast selle, kes ta lõpuks olla tahtis, luterlase, ja tema näitlemise vastane kärkimine kannab sellesama antisemitismi pitserit, mis teda arhinäitleja Wagneri juures raevu ajas. Ta ei oleks pidanud Wagnerit näitlemises süüdistama – sest kogu kunst, ja muusika kõigepealt, on draamaga suguluses, ja igas Nietzsche perioodis heliseb Rooma senati retooriliste häälte tuhande-aastane kaja – vaid selles, et näitleja salgab oma näitlemist. Tõepoolest, mitte ainult ebaehtsust, mis end tõetruuna esitab, ei tuleks süüdi mõista: autentsus isegi muutub valeks sel hetkel, kui ta saab autentseks, see tähendab, enesepeegelduses, ennast ehedana postuleerdes, mil ta juba astub üle identiteedist, mida ta endale sama hingetõmbega nõutab. Isedusest ei tuleks rääkida kui ontoloogilisest aluspõhjast, vaid kõige teoloogilisemas mõttes, Jumala sarnasena. See, kes isedusest kinni hoiab ja teoloogilistest kontseptsioonidest loobub, aitab õigustada diaboolset positiivi, alasti huvisid. Ta laenab esimeselt tähendusrikkuse aura ja teeb ennastsäilitava mõistuse käsujõust lennuka superstruktuuri, samas kui tõeline isedus on maailmas juba muutunud selleks, millena Scopenhauer teda sisevaatlusel tähele pani, nimelt fantoomiks. Selle illusoorset karakterit saab mõista eheduse kontseptsiooni kui sellise ajaloolistest implikatsioonidest. Eheduse mõiste sisaldab arusaama originaali ülimusest tuletatu üle. See arusaam on aga alati seotud sotsiaalse legitimismiga. Kõik ülemkihid väidavad alati, et nad on esmaasukad, põliselanikud. Kogu “siseelu” filosoofia ühes oma väljakuulutatud põlgusega maailma suhtes on brutaalse, barbaarse traditsiooni, mille järgi suurimad õigused on sellel, kes oli esimesena kohal, viimane sublimatsioon; ning iseduse esmasus on sama ebatõene nagu seegi, kui end oma elupaigas koduselt tuntakse. Miski ei muutu ka siis, kui autentsus taganeb physei ja thesei vastandite juurde, ideele, et see, mis on olemas ilma inimese vahelesegamiseta, on tehislikust parem. Mida tihedamalt on maailm suletud inimtekkeliste asjade võrku, seda närvidelekäivamalt kuulutavad asjade sellise seisu eest vastutavad inimesed oma maalähedast primitiivsust. Eheduse kui individualistliku eetika viimase kaitseliini leiutamine on industriaalse massitootmise peegeldus. Ainult siis, kui loendamatud standardiseeritud tarbeesemed projitseerivad kasumi pärast unikaalsuse illusiooni, võtab see idee kuju, nende antiteesina, kuid siiski samast kriteeriumist kinni pidades, sellest, et reprodutseerimatu on see, mis on tõeliselt ehe. Ennem seda küsiti autentsuse küsimust intellektuaalsete produktide käest kahtlemata sama vähe kui originaalsuse oma, Bachi ajal seda kontseptsiooni ei tuntud. Eheduse petlikud juured paiknevad kodanlaste pimeduses vahetusprotsessi suhtes. Ehedad asjad on need, millele tarbekaupu ja teisi vahetusväärtusi taandada saab, iseäranis kuld. Aga ehedus nagu kuldki, puhta metalli osakaaluks abstraheerituna, muutub fetišiks. Mõlemit koheldakse nagu nad oleks aluseks, kui tegelikult on selleks sotsiaalsed suhted, samas kui kuld ja ehedus väljendavad ainult asjade vahetatavust ja võrreldavust; need on nemad, kes ei ole iseeneses, vaid teiste jaoks. Eheduse ebaehtsus võrsub vajadusest väita vahetuse poolt domineeritud ühiskonnas, et ollakse see, millena end esitatakse, kuigi seda ei suudeta kunagi olla. Eheduse apostlid, kes on selle jõu teenistuses, mis praegu ringluse üle valitseb, vääristavad viimase allakäiku rahalooride tantsuga.*


*Rahaloorist rääkis John Stuart Mill. Ta väitis, et raha saab vaid lühikest aega varjata tõelisi majanduslikke väärtusi, et raha on ülepea ebatähtis ja et riigi ringijukerdamine majandusasjades on seetõttu kasutu.  ML.

Monday, August 3, 2015

T NAGU THE PREDATOR - Eesti kaasagse teatri aabits by Taavi eelmaa

T





“DIES IRAE”
(Monoloog noorele, siira häälega, sotsiaalselt tundlikule näitlejale)

Ilmub The Predator, kandes erikotti, milles on erinevad trofeepealuud ja poleerimisvahendid.

THE PREDATOR: Miks ma jälestan näitlejaid? Miks ma jälestan näitlemist? Miks ma jälestan publikut? Miks ma seda ikkagi teen? Miks ma esinen laval?
See selleks.

Ma ei lähe populismiga kaasa ja ei kavatse rääkida üldse endast.

See interluudium siin peaks olema noore näitleja trotslik ja vihane ekspressioon ebaõigluse aadressil. See peaks olema uhke, alistumatu hinge jonnakas eneseksjäämine, isegi siis, kui see ei sisalda midagi enamat, kui üks keskpärane iseloom sisaldab. See peaks olema ülistus kättesaamatule vabadusele ja igavesele soovile siiski seda vabadust puudutada.

Ei.

Mul pole selleks ei huvi, kirge ega entusiasmi. See on viha päev. Ma ei esine ässituskõnega. See saab olema emotsioonitu loetelu tulevikukuritegudest, millesse ma kavatsen kaasata teie lapsed. Teist endist pole mul enam sooja ega külma. Head teed. Ma vaatan teie sabasid – päris ilusad. Te olete juba liiga tuimad, et minu kättemaksu ja kriminaalse talendi kogu mõõdet aduda. Seetõttu jäävad mulle teie lapsed. Kuna nad on harjumusest kultuursed, käivad nad harjumusest teatris.

Mitmel korral ajaloos on juhtunud, et üks või teine inimene on teatrist leidnud endale ühe või teise väärtushinnangu, hoiaku, isegi eetika. On juhtumeid, kus inimesed on täielikult muutunud mõne teatrietenduse mõjul. On juhtunud, et isegi aastaid hiljem mõni minevikus teatrilavalt kuuldud repliik on sõna otseses mõttes kujundanud kellegi igapäevategevuste või elusündmuste kulgu.

Tagasi teatri juurde. Mis te arvate, mis tuleb peale mida? Kõik, kes on teatriajalooga pisutki tuttavad, teavad, et teatrihaip ja zeitgeist on alati oma olemuselt millegi “parendus” või millegi “tõestamine”.

Mis te arvate, mis tuleb moodi teatris peale laussarkasmi ja emotsionaalset rämpslemist? Pärast vihapõhisele inimkäsitlusele ehitatud patroniseerivat eneseimetlust? Peale poliitilist satiiri?

Mis saab tulla? Mõelge rahulikult, kiiret ei ole. Ma tahan, et te selle sõna ise välja ütleksite. Igatsus parema järele? Selle parema kehtestamine? Sinnapoole…

Kuulsin: armastus!

Täpselt nii. Armastus tuleb! Käehoidmine, kuu ja seeliku alt välgatav pahkluu ja “Ei tohi!” ja kogu värk! Tuleb, tuleb! Aga mitte teie, vaid teie laste turjale hakkavad need armastuse kepihoobid laksuma. Vanemate nõmedus pekstakse puruks laste südametes. Nüüd on põhiküsimus, milline see armastus tuleb? Milline on selle armastuse nägu?

Teie laste eluajal saab valitsema teatri kõrgvorm. Ma teen kõik, et see kõlvatus juhtuks. Sümbolism, eepika ja romantism. Ja kui kõik plaanipäraselt kulgeb, siis lõppeb see kõik klassitsismi saluudiga. Mitte realism, mitte tasakaalukas eluline mõõdukus, mitte frivoolne komöödia, mitte filosoofia, mitte pihtimuste paraad, mitte arutelud põhiseaduse üle. Klassitsism, kus “armastus” on kättesaamatu ideaal, vaikiv ja helendav sammas, mille liikumatut õnne peab igaüks iga päev tundma kuni korinani välja. Vanemate patud pekstakse puruks nende laste südametes. Te võibolla ei kujuta seda oma ajudega veel ette, aga sellest pole midagi. Minu sõnu peab meeles sinu kõrval istuv teismeline poeg või tütar. Tema saab hetkel minust pisut paremini aru, kui sina. Seepärast, et sina enam ei igatse ega unista, aga tema teeb seda. Arglikult, aga teeb.

Sina juba tead, et armastust ega jõuluvana ei tule kunagi. Aga tema veel usub. Ja ta hakkab sind varsti vihkama selle eest, et sa usu kaotasid. Ma teen kõik, et see viha tõuseks ja tõuseks.

Ma näitan talle romantismi Medusa pead ilma peeglita! Ma räägin sellest, et armastus on igavene ja suurem kui elu. Ma näitan imesid, ma näitan seda, kuidas printsid päästavad ilma raha ja välimuseta tüdrukuid, kellel on poolest kuningriigist või isa pärandatud ettevõttest täiesti ükskõik.

Ma annan neile kolm asja – lootuse, usu ja haletsuse teie vastu.

See ongi loetelu. Võite oma kuljuseid kõlistada.

Armastuse nimel, Montresor!

LÕPP
Illustratsiooniks on kasutatud Nicolas Poussini maali Echo and Narcissus 1628

Monday, April 20, 2015

Roadpoem

Alvar Reisner


Hirmsasti tahaks jaapanisse minna
mul on euroopa täitsa läbi käidud
a tegelikult ei ole ka
viimati käisin riias
see on rohkem euroopa kui tallinn kunagi olema saab
elan hetkel maal ja väljas eriti ei käi
pidudel ma mõtlen
lihtsalt ma ei joo enam alkoholi
ja kaine peaga on igav vaadata kuidas teised lakuvad
eks kaineid on ka aga need tavaliselt hakkavad mediteerima
või on lihtsalt kuivikud
igatahes oli järsku vaja hiiumaale minna
kärdlasse rohkem bisness kui pleasure
kell üks laupäeval läks praam
hakkasime varakult liikuma mingi kümme
kodunt rohukülla on ca 120 km
haapsalus on head kaltsukad olen kuulnud
plaan oli neid külastada aga asusime siis teele ja
rapla-märjamaa-risti-haapsalu marsruut
puhas eesti värk kevadine selline
diiselmootor vaikselt podises
juttu väga ei ajanud
ilusasti jõudsime haapsallu
aega oli läksime rondo kohvikusse mitte anni juurde
ma anni juurde ei läheks niisama
ikka asja pärast
rondos võtsime pirukaid ja mahla kohvi
tädi leti taga oli suhteliselt tusane et umbes
miks te nii palju ostate või
mul hakkas suht halb autos enne
ma ei tea mis see on mingi kõhuhäda igatahes
jõle sitt oli olla aga pressisin koogi sisse
kuiv kook rummiga ja siis otsustasime et
teeme agurile head meelt ja läheme haapsalu linnagaleriist läbi
et sealne tädi saab kirja panna
et kaks inimest käisid näitusel
kell oli umbes 12.10 näitus avati kell 12
aga videod veel ei töötanud ja näitus oli mingi teravmägedest
eka stiilis tehtud kuna autorid on ekast
no selline tavaline mingi minimalistlik skulptuur ja kolm luupivat videot
krt kui pealiskaudne ma olen
aga see oli ikka jube igav näitus
ma ei saa aru nendest shit-modern näitustest
mitte midagi vaadata pole ainult mingi õhk on täidetud õhuga
aga ka see oleks huvitavam olnud
ja vähemalt oleks olnud nothing ja kiwal hea meel
põgenesime sealt kiieresti ja kohe rohuküla poole ajama
kaltsukasse ei jõudnudki mingi viis kiltsi sõitsime
järsku hunnik autosid seisis ja politsei uuris igalt autolt midagi
umbes nagu keegi oleks most wanted ja reward
mõtlesin kiirelt ega ma juhuslikult midagi korda ei ole saatnud
ei tulnud meelde küll
enamus autosid olid bemmid
üldse mida haapsalu poole seda rohkem oli bemme
ju se seal must be chick magnet või midagi
meil on mingi volksi ront aga liigub
aeg tiksus ja ment uuris midagi igast autost
mul juba nägu punane no ei jõua praami peale
lõpuks kerisime akna alla ja ment küsis et kas läheme lennuväljale
me et ei sadamasse no siis sõitke autodest mööda
no enne ei võinud öelda või
sõitsime siis mööda
ma viisin otsad kokku et haapsalu lennuväli on vast mingi kiirendusvõistluste paik
jõudsime viimasel hetkel praamile ja
praam hakkas vaikselt loksuma hiiumaa poole
praamis lapsed mängisid ja röökisid
need lapsed kes ei mänginud need röökisid ka
ja vanemad ei saanud hakkama nende rahustamisega
sest röökimine läks üha tugevamaks
ma ostsin rahustuseks ühe 2 liitrise pudeli vett
mis maksis mingi 3 euri peaaegu
et siis igale asjale oli 1 eur umbkaudu juurde pandud
jõudsime ilusasti heltermaale ja kohe kärdla poole vurama
kella kolmeks pidin seal olema kuna lubasin
nii kell kolm helistasin et kas saame sisse sinna
raido vastas et ta ei peagi tulema et seal aknaaugud sees
ja võib vabalt liikuda
tegime turisti stiilis pilte
rannapaargu ja veel puuskupltuurid
ja sihtpunktis tegin umbes 8 fotot
siis oli kõht tühi järsku aga kärdla oli veel välja surnud
talvepohmell ja söögikohad kõik suletud või pankrotis
läksime konsumisse kuna reklaamis oli kirjas et
konsum toetab hiiu tooteid õigemini müüb neid
mõtlesime et saame ehk kala aga ei olnud seal mingit hiiu toodet
sama suitsuheik mis meilgi ja poes oli umbes 5 müüjat ja 2 klienti
otsustasime et külma ilma tõttu läheme kohe tagasi
praktiliselt 17.30 praamiga
aega veel oli läksime veel sõbra ukse tagant läbi
ma pole teda 3 aastat näinud ja ega ta mandril ei käi eriti
teeb metsa hiiumaal metsa tehakse seal kõvasti
kahju oli vaadata kuidas metsad seal hõrenevad
sõpra polnud kodus ja numbrit ma ei teadnud
seega sõitsime hoopis suuremõisa et mõisa vaadata
mõisa jälle renoveeriti viimane kord kui käisin siis ka renoveeriti
see on hea kui asjad lagunevad siis on kohalikel tööd
vaatasime mõisa ära ja siis jälle praami peale
väike ring oli ka plaanis sarvest läbi
nimelt seal selline mereäärne tee hea vaadata kuidas lained kallast uhuvad
tegime seal peatuse ja ma tõmbasin merevett ninna
sest ma tundsin et pean seda tegema
hea soolane oli ja pea läks selgemaks
sest mul oli ikka veel sitt olla
sadamas maksime ilusasti pileti eest
ja praamile rahvast oli seekord rohkem ja lapsi vähem
selle eest röökis üks laps seekord hüsteerilisemalt
ma ei ostnud midagi vaatasin ainult rohekat merevett
ja mõtlesin kuidas üle parda oleks kukkuda
hopsti olimegi jälle rohukülas ja kodupoole teel
seal lennuvälja juures oli veel autosid mõned võtsid end meile sappa
umbes 6 bemmi
ükshaaval sõitsid nad meist mööda
oli näha et bemmidel on hea kiirendus
nad sõitsid ka üksteisest kordamööda mööda
nägu õmblusmasinad või ristpiste
umbes kell 9 jõudsime koju
mul tuttav käis hiljuti jaapanis ma tahan ka minna
ta käis seal maailma parima sushiretsorani juures
kus järjekord on väga pikk umbes pool aastat
ei tea kas jaapanis on ka bemme
igatahes volksiga me ei lähe see on kindel.


Illustratsioon: Hasegawa Tōhaku (1539-1610) “Pine trees”, end of the 16th century. Ink on paper. National Museum, Tokyo.

Monday, March 30, 2015

Araabia painaja kui fraktaalunelm

Mikk Pärnits

Olles harjunud läänepärase narratiiviga, mõjub Irwini „Arabian Nightmare” värskendavalt ja virgutavalt. Raamatu autor on tunnustatud orientalist ning äärmiselt tuttav araabiamaade kirjanduspärandiga. Mitte ainult autori akadeemiline taust ei tee raamatut huvitavaks. Raamat on mõeldud lugemiseks öösel, voodis istudes. Nii palju tehakse kohe alguses selgeks. Ja raamat räägib une nägemise kunstist, kui ka sellega seotud haigustest. Kuid sellest natukene hiljem. Autor ühendab nii-öelda „lääne ja ida”, sünteesides kummastava romaani peamiselt lääne lugejaskonnale. Nii saame kokku puutuda hommikumaade kultuuriga läbi ilukirjandusliku konteksti. Et araabiamaade mõtlemine, keel ja kulgemine õhtumaade omast erineb, saab lugejale selgeks läbi peategelase silmade. Selles mõttes on tegu traditsioonilise lähenemisega: peategelane paisatakse tundmatusse maailma ja koos temaga õpime ümbrust ja toimuvat tundma. Kuhu siis?

Ikka Kairosse aastal 1486. Tol aastal jõuab inglismann Balian Kairosse salamissiooniga koguda informatsiooni sultani vägede kohta ja teavitada sellest oma kuningat. Jõudes palverändurite seltsis Kairosse, tabab teda üsna pea eksootiline haigus nimega „araabia painaja”. Irwini Kairo on linn täis vaesust, maagiat ning salapära. Kindlasti on linn salapärane vaid peategelase läänelikule mõtteviisile. Sellesse linna hakkab Balian kaduma, kuid kadudes Kairosse kaob ta ka palju hullemasse kohta: painajasse.

Üldiselt on läänelikus kultuuris araabiamaade pärandit kiputud minevikus alahindama, alavääristama ja marginaliseerima. Irwin on sellest ka mitteilukirjandusliku teose „For Lust of Knowing: The Orientalists and their Enemies” kirjutanud. Kahe kultuuri erinevus nii keelelises kui ka eluhoiaku mõttes tekitab algselt segadust, siis võõristust ning seejärel kummalist tasalülitumist. Üsna pea hakkab lugeja Irwiniga kaasa kulgema ja toimub veider ümberistumine ehk tavapärasest romaanistruktuurist harjumatuma lähenemise peale. Kellel „Tuhat ja üks ööd” loetud, libiseb sellesse maailmasse palju kergemini.

Raamat räägib võõrast maailmast, maailmadest maailmade sees. Kuidas alateadvus neelab ratsionaalsuse. Araabia, millesse peategelane mattub, on kummaline, tülgastav ja võõras. Peatselt Kairosse saabudes hakkavad teda tabama unenäod, kus ta ei oska öelda kas on ta ärkvel või mitte. Põhimõtteliselt on tegu vastu tahtmist toimuva lucid dreaming’uga, milles viibides on reaalsust unenäost võimatu eristada. Tolles unenäo juhtuvad inimesega kohutavad piinad, ilma mingi eesmärgita. Ärgates unustab ta juhtunu, kuni järgmise ööni. Peale selle vaevavad teda unenäod, mida kahjuks mäletab ja kui ta ärkab, pole ta veel päris ärganud…

Maagilise realismi alla sobiv unenäoline tekst on korraga lummav nii voolava narratiivi kui ka Irwini jutuvestmisoskuse tõttu. Tõesti, nii kohtub lugeja raamatus ka „Tuhande ja ühe öö” tulevase koostajaga. Romaan voolab õhtupimeduses ilma takistusteta. Arvestades teose sisu, on autori soovitus lugeda seda voodis enne magamajäämist väga sobiv. Pidevad arutlused ja seiklused viivad teoses siia-sinna, mitte kunagi otse. Paljud on näilise eesmärgita, või mõeldud allegooriana, või kummastava alltekstiga. Peategelane on eksinud ja otsib väljapääsu nii Kairost kui oma unenägudest.

Lummav.

Irwinil on veel mitu head teost, milledest mõni loodetavasti peatselt ka eestindatakse. Käesolev tekst arvustab siiski Irwini esikteost, mis jääb teistest alatiseks eraldi silma paistma: kui hilisemad teosed toimuvad Euroopas või läänelikes kultuuriruumides, jääb „Arabian Nightmare” alateadvuse aluskihtidesse, unenäo ja tõrksa reaalsuse vahele. Igatepidi rikkalik romaan, mis kummitab ja tõmbab endasse.


Soovitan sul tema teostega tutvuda.

Friday, March 27, 2015

Ikka sellest vihatud kultuurist




Selle postituse käivitajaks sai Sirbis ilmunud Märt Väljataga artikkel “Kriitika, mis seal arutada on?” Eks kogu see asi on kogunenud juba pikemat aega ja on ainult otsinud vallandajat. Ma ei hakka üldse polemiseerima kriitika teemadel vaid lihtsalt lasen torust tulla mõnedel kogunenud mõtetel.

Ma osutaksin sellele, et endiselt püsib sein niinimetatud ametliku kultuuri ja selle mitteametliku vahel, olgu see siis blogikultuur või kuidas seda ka iganes ei nimetataks. Mäletan, et pärast Sirbi-saaga lõppu kostis siit-sealt arvamusi, et Sirp peaks vähemasti edaspidi kaasama rohkem teisi tegijaid, kaasa arvatud ka vihatud zaumnikuid. Ma olen päris kindel, et “Sirp” ei ole pakkunud mitte ühelegi neist mitte mingisugust koostööd. Kui on ikka tegelik vajadus noorte, tugevate kirjutajate järele, siis ei tohiks ometi olla mingit takistust? Aga näib, et mingi takistus siiski on. Niisamuti pole ma kuulnud, et ajakiri “Looming” otsiks uut ja värsket verd. Ma olen ise ikka ja endiselt kuskil “kõrval”, kuulumata praegusel ajahetkel ei enam mingisse rühmitusse ega ka “riigikultuuri”. (Millisena seda kuuluvust ka varem ei defineeritaks, kõik ZA/UMis aegade jooksul kirjutanud inimesed on ju suveräänsed loojad, kes lihtsalt mingil ajahetkel moodustasid ühise, üksteist toetava ja võimendava “ruumi”, millest võitsid nii nemad kui ka kogu eesti kultuur). Ma ootan aega, millal keegi julge inimene võtab kätte ja analüüsib ZA/UMi mõju ka muu nurga alt, kui Sirbi-kaaperdamine. Või Nihilisti mõju poliitika-areenil. Ikka veel ei näe ma, et võimekatele inimestele pakutaks tööd, kuigi ometi väidetakse et alati oleks justkui puudus neist? Kasvõi arvustajatest. Et justkui keegi ei viitsiks tehagi nii tühist ja vähetasustatud tööd. Siis on kas selle töö renomeega midagi lahti või tegelikult ikka ei pakuta seda uutele tegijatele.

Julgen ka vastu astuda Ilona Martsoni “Loomingus” ilmunud arvustuse ühele väitele, nagu oleks minu raamatu kaanel ilutsenud ZA/UMi paariamärk vale signaal potentsiaalsele lugejale. Kuidas saab see olla vale, kui see on tõde? Enamik tekste mu raamatus sündis selle blogi jaoks, kuigi alguses ei hoolinud minagi kogu värgist suuremat, esimesel, 2009 aastal ei ilmunud mult siin vist ridagi. Siis viskasin üles mingeid oma ülikooli esseesid, kui sekretär muudkui peale käis ja kontenti nõudis. Ja äkitselt, kuskil kommentaariumis, andsin lubaduse, et kirjutan “Mudlum ja töö”. Ilma selle esimeseta ei oleks tulnud mitte ühegi järgmist, kirjutav Mudlum on olemas ainult tänu ZA/UMile.

“”Tõsine inimene” näeb välja nagu tõsise noor­autori kirjutatud nišitoode, mida loevad samasugused noorautorid nagu ta ise…See on elus juba üht-teist kogenud naise raamat ning sellisena võiks see kõnetada palju rohkemaid lugejaid kui põhiliselt veebis tegutsev marginaalide seltskond”. Tegelikult on minu meelest lugu hoopis nii, et tänu sellele eelnevale viiele aastale blogis loevad seda ka need inimesed, kes muidu kohe kuidagi poleks poest “Tõsist inimest” ostma läinud. Ja nad ei ole marginaalid vaid täiesti tavalised kenad noored inimesed. Ja keskealised ja vanad ka. Igasugused inimesed. Täpselt samamoodi võib ju “Loomingu” lugejaid marginaalideks nimetada, aga kas sellel on mõtet?

Muidugi ma mõistan sellise võõraviha tekkimise allikaid. Olin ise alguses üsna verine Nihilisti peale. Ei lugenud, mis nad seal kirjutavad, ei kirjutanud sinna ise. Nutsin kadunud vana taga, omandasin tagurlase, kontra ja dissidendi väärika positsiooni. Ikka hoiaks ju omast ja turvalisest kinni. Ja siis veel mingi veider uhkus ka. Aga tegelikult ei saa ma kunagi kaua viha pidada. Mu nõrkus ja tugevus on proovida kõigiga läbi saada, nii enam-vähemgi ja siin ja nüüd teen ma proovi lepitada ja lähendada kõiki eesti kultuuris tegutsevaid osapooli, olgu nad noored või vanad, algajad või edasijõudnud, vastalised või vanameelsed.

Lugesin just kuskilt raamatusabast mingit järelsõna Ladina-Ameerika maagilise realismi kohta. Et kuidas sealmail tekkis noorte autorite liikumine mis ülistas seksi, narkomaaniat, linnakultuuri ja eluproosat vastukaaluks vanale ja kopitanud maagiale.

Ei midagi uut siin päikese all, eksole?

Aga mulle tõepoolest läheb korda eesti kultuur ja ma tahan et sellel läheks paremini. Et ilmuksid paremad raamatud, rohkem arvustusi, et neid loeks rohkem inimesi. Sellepärast arvan ma, et peaks kasutama kõiki selle riigi inimressursse, mitte üksteist maha tegema, vaid elama sõbralikult, ja nii-öelda ulatama käe. Vastasel juhul tõmbuvad paljud inimesed, kellest muidu võiks kasu olla, sisemisse üksindusse ja tegevusetusse. Olen päris kindel, et see üldine räuskav mentaliteet, mis meil siin riigis õhus on, mitte ainult kulturnike vahel, on paljud helged suud lihtsalt sulgenud.

Kirjutage meile ZA/UMi, kirjutage Nihilisti, kirjutage Vikerkaarde ja Loomingusse ja Sirpi ja tehke issanda nimel midagi, et päevalehed normaalseks muuta.

Vaata ka “Resigneerumine

Sunday, February 22, 2015

Minu esimene kivisildnik

Martin Luiga

(:)KIVISILDNIK. 100% (:)KIVISILDNIK. Jumalikud Ilmutused, Saarde; Pärnu, 2014. (Ji; 54). 250 lk. 14.99 €.


Juba siis, kui raamat mööda postisüsteeme kriitiku poole eksles, mõtles kriitik korruptsioonivõimaluste peale. Kuidas oleks kasulik kivisildniku kohta öelda, kuidas ajaloolises plaanis äge oleks, mida muud oleks võita või kaotada. Oma kallutatuse läbitunnetamine. Lisaks ütlemisele, kuidas tundus, ning iseoma eripärade ja positsioonide väljendamisele on arvustusega ka rõõmu võimalik valmistada. Autorile või tema vaenlastele. See on vaata et kaalukaim osa arvustuse treimise juures, kui ajalugu kõrvale jätta. Saab ka sellist pulli teha, et määrid end üleni roojaga ja siis lähed ausatele inimestele patsi lööma.

Mõningane vaagimine paljastas, et halvasti öelda oleks mage ja hästi ütelda mõttetu. Ei tee kumbki poliitikat paremaks ega omal südame alt. Näe, juba ta jõuabki kohale. Oh sa helde, luulekogu, kes oleks võinud arvata! Viimasel ajal on ju juhtund, et ta teeb muudki kui luulekogusid. Ma arvan, et ma olen oma elu jooksul hea kümme luulekogu ära lugenud. Või vahest kakskend. Lasteluuletusi kindlasti peamiselt, nagu Erika Esop ja Heljo Mänd ja Runneli “Taadi tütar” ja “Mõtelda on mõnus”. Poleks arvandki, et mulle sihuke asi söandatakse pihku tsurgata. Hüva on, pole viga, teeb tööd, peab meeldima, vaatab, kuidas tuleb.

Ja siis ilmneb, et paremini on, kui ma loota oskasin. Ja luulestki jääb mulje, nagu oleks see sisemise korrastatusega distsipliin, millele on omane areng ajas ja kvaliteedierisus. Saab aru, kuidas võib tunduda, et sellist on mõtet kirjutada. Veel ei tea, miks keegi lugema peaks. Põhimõtteliselt võiks muidugi öelda, et luule on see katsepolügoon, kust keelt juurde tuleb, aga keegi ei käitu, nagu see nõnda oleks. Sedagi keegi ei ütle, et luulet lugeda on veidi nagu muusikat kuulata, ainult et kuidagi kaasavam ja subtiilsem. Pealegi, kas on vaja erineda ja olla ainuke idioot, kes luuletusi loeb, et teistest parem paista.

On selge ja silmaga näha ning kuulda inimeste juttudest, et kivisildnik on enesele kätte võidelnud sellesamusegi, mis ta nüüd on, koha eesti kirjanduse ajaloos. Mis on aus, sest et ta on seda nii väga tahtnud, ja mis on kurb, sest sealt nähtub, et inimene peab kolmkümmend aastat pihta andma, et kuidagi oleks. Endale truuks jääma või midagi. Masendavavõitu. Ometi talle otsekui püüti viia seda tunnustust, aga ikka jäi see jõudmine kuidagi venima. Teagi, milline see maailm oleks, kus inimesed õiguse järgi saavad. Praegu vaatab maailm inimesele silma, kõverdab suud ja ütleb, et tänase seisuga ei maksa keegi isegi memme vaeva.

Nukrapoolne on ka see, et punk on hegemooniaks saanud (isegi ülbed “ütleme, nagu asi on” poliitikud puutuvad pungise fuck you elutunnetusega, tänavapildis võib täheldada kõikide subkultuuride sulandumist üheks suureks subkultuuriks). Mitte et sellele mingit väga ilmset alternatiivi oleks, ent siiski. Filosoof Alain Badiou spekuleerib, et 20. sajandi modernismiplahvatus oli üks suuremaid kultuurilisi läbimurdeid inimkonna ajaloos, sarnaselt Antiik-Kreekaga nii 500 aastat enne Kristust, ja renessansiga. Ning et vallandunud ressursid hakkavad otsa saama, mis omakorda tähendab, et ka kahesaja aasta pärast on kõige vägevamad asjad nahktagi ning ütelda suguosade nimetusi. Ajalool ei ole garantiisid, selle seaduspärad on logedad. Kurblik, et kivisildnikku siis ei loetud, kui tal seda vaja oli, ning kurblik, et seda tehakse, ütleme kolmekümne, viiekümne, saja aasta pärast, kui hästi läheb. Kui see on sama, mis kivisildniku maailm, siis on sellest kahju, ja kui see on miski muu maailm, mis tolle vana järele nostalgiat tunneb, ikka on kahju. See, et ta lugemata jäetakse, on õieti ebatõenäoline. Ma ütleks, et kultuur tõmbab praegu järele.

Aga selleks et kivisildnikust õigesti aru saada, tuleb vaadata ka eesti kultuuri kohutava katastroofi peale, mis on nii jube asi, et seda nagu polegi õieti artikuleeritud, ripub ainult inimeste peade kohal nagu fantoom. Põhimõtteliselt juba see, kui õudselt kultuurimehed Eesti iseseisvumise kaasnähuna lutti said. Aineliselt, mõjuvõimu ja staatuse poolest, rääkimata sellest, kui palju kahanesid näiteks loetavus ja trükiarvud. Ülejäänuga on ka halvasti, või, noh, vaatenurgad, mille alt halvasti on, on täiesti võimalikud. Ja kivisildnik võtab enese vaevaks selle kõige pihta sajatada. See on natuke selline rahvalauliku teema ka. Harmoneerub ajapikku järjest enam alamate klasside meeleoludega. Samuti väärib vist äramärkimist, et siinsele kriitikule ei tundunud antud kogumiku tekstid tigedate või vihkavatena, nagu autorit kohati nähtud on. Rohkem tundub, nagu oleks toon kuidagi tähendamissõnalaadne. Melanhoolne, askeetlik, ent mitte tige, pigem selline meeleolu, et “nagu sureks, aga ära siiski ei sure”, muudkui ikka hakkab uuesti. Säändne tunnetus võib muidugi fooni küsimus ka olla, ei tea öelda, kui lähedal inimene ennevanasti oli vihkavatele sõnadele ja milline oli nende viis.

Kogumik ei tundu ka oluliselt parem-äärmuslikuna, mille eelduseks oleks, et keegi on teistest enam vastik, ja visandataks mingi neopseudokonservatiivne tulevik, kus otsekui oleks hea elada. Kivisildnik, tema on ise hea meelega monstrum.

Küll aga ei saa kivisildnikku meie spetsiifiliste olude abil lõpuni seletada. Eetiline imperatiiv, mille alusel ta toimib, oleks sarnane ja võimalik ka Belgias või Senegalis, erineks ainult paigaspetsiifika. Kivisildnik on põhimõtteliselt kristlane – ta ise ei ütleks seda, ilmselt ta ütleks, et vihkab kristlasi, aga eks ainult oma inimesi viitsibki vihata, Nietzsche kirjutas ka lõpuaegadel oma kirjadele alla “Kristus”, ja see Kierkegaard, tema ei sallinud ka neid joppareid, ja enamik sellest, mille kohta tänapäeval “kristlus” öeldakse, on tegelikult perekonnakultus, kui mitte võtta arvesse, et igasuguse teotamise aluseks on pühaduse positiivne olemasolu. See ei peaks mitte eksitama, et ta ka muude usunditega flirdib. Kristlus on objektiivselt kõige tugevam religioon, sinna mahub kõik sisse. Täpsemalt on kivisildniku maailmavaade selline gnostiline või katarlik. Maailm on põhiolemuselt saast, lunastamatu, Saatana domeen. Kohati nagu siraks vaim läbi. Üks koht, kus eriti palju vaimu leidub, on kvaliteetne trükisõna. Trükisõna on usaldusväärne, igavene pealegi. Niimoodi seletab kivisildnik kõrge ja madala vahet: “ma olen siis / kui sind / ja mind / enam ei ole / oma lugejates / ja sind / on nii / palju kui / sind minus on”. See on muuhulgas ka õige kena illustratsioon sellele, kuidas Hegeli maailmavaim ei ole igal pool ühtlaselt, vaid siin vähem, seal rohkem. Ja ülepea kivisildniku kultuurifašistliku maailmavaate kreedo. Kultuurifašism on siinkohal öeldud neutraalses mõttes.

Vaimu ja mateeria vastuolu ei suuda kivisildnik mateeriale kunagi andestada, seda, et on tehtud selline kena asi nagu seadusetäht ja siis hiilitakse sellest mööda, ja muud sellist sõgedust. Samuti on kivisildniku juures märgata sotsialistidele-utopistidele omast usku inimese loomupärasesse headusesse, mida mingi vandenõu või ebaloomulik perversioon eksi keerab. Ega sellel maailmavaatel suurt muud häda ei olegi, kui et sellega pole suuremat peale hakata. Soodsam statistika ei tee midagi paremaks, me võime küll edasi minna, ent jääme ikka sinnasamasse paika, isegi isiklikus plaanis on hästi teada, et ka siis, kui tulevad kuulsus ja rahad, on ikka nõme ja vastik ja inimesed tunduvad värdjalikud. Põhimõtteliselt on see, et on pask ja perses, kogu Lääne kultuuri alusimpulsiks (samalaadse laia üldistusega saaks vastukaaluks öelda, et Ida kultuuri alusimpulsiks on “tore on nikerdada”).

Kristlik mõõde eristab kivisildnikku ka “ühiskonnakriitilisusest”, millega näib et siinses luules on samuti õige palju tegeletud. Siit kaugelt vaadates paistab, nagu kusagil kesk õndsaid üheksakümnendaid oleks kivisildnik kokku funktsinud suure karjatäie jotasid ja ütelnud, et see on nüüd luulerühmitus, ja siis juhtus nõnda, et luule peavooluks sai selline kitsa veeru ajakirjandus, natuke nagu poliitilised blogipostid enne õiget blogiaega. Iseenesest oleks muidugi päris stiilne selline nädalaleht, kus kõik päevakajalisemad sündmused on värsivormis üles tähendatud, isegi kui need puha lorilaulud oleks, aga sellist pole meile antud, see tähendaks palju organiseerimist ja teist nii palju tööd. Kivisildnik, tema teeb midagi muud kui lorilaulusid. Ühiskonnakriitika on selles suhtes õnnetu asi, et säherdustes demokraatiaks hüütud ühiskondades on sisse arvestatud, et väetid inimesed pilluvad seda iga päev kividega. Nad on nagu süsteemi kojamehed. See annab süsteemile õiguse ennast kõige õiglasemaks ühiskonnaks kutsuda, mis kunagi olnud. (Kui ühiskonnakriitika on hästi õnnestunud, siis ütleb siinne kriitik selle kohta “poliitiline”, võimalik, et tegu on demagoogilise võttega.)

Märkimist väärib ka kivisildniku suhe võimukontseptsiooniga. Tal on sellesse säärane meeldiv “anna siia, raisk” suhtumine, risti ette löömata. See muidugi on mastaapselt ebapopulaarne suhtumine, eriti kirjarahva hulgas, kirjarahvas annab võimu selle kätte, kes mõistab võimu üle irvitada ja selle pihta sülitada. Ei sallita meil tohutuid kõvamehi ega seda, et keegi oleks parim, kahetuhandendate alul hakkas koguni levima ideoloogia, mille päämõtteks oli, et ärgu saagugi keegi kuulsaks, nii saab vaikselt omaette lõbutseda ja teha kõike, mis pähe tuleb, ju tähtsamad tekstid imbuvad ikka välja, kui kunagi vaja on, kolme inimpõlve pärast. Oleks minu anda, siis ma annaksin võimu ikka nende kätte, kes kõige rohkem tahavad. Kirjanikkude Liidu kivisildniku kätte, Kunstnikkude Liidu Härmsi kätte ja vabariigi Savisaare kätte. Võib-olla tulekski veidi ebanormaalne maailm, aga hea kerge oleks vastanduda ühe peaga lohedele ja ega ta ole niikuinii suurem asi.

Äkki oleks viisakas veerandijagu arvustusest mitte panna poliitika ja ühiskonna alla? Loed luuletust, eksju, haikut täpsemalt, 5-7-5, see on takoine: “suitsupääsuke / eestlaste rahvuslind on / lendav kopsuvähk”. Ja hetkeks on lendav kopsuvähk täiesti olemas. Halvaendeline, hirmuäratav ja muistne (nagu miski lendva) ja moodne samaaegu (nagu teadmine sellest, et suitsetamine tapab). See ütleb ka midagi nagu “me armastame siinkandis sellist piinarikast surma surra”. Otsest ühiskonnakriitikat ma siin ei näe, vana hea raske maa ja raske linna laks, nii nagu käib. Et niimoodi juhtub ägedamates kohtades, selle kohta öeldakse näiteks “kujund”. Ja teine asi, mille pärast on mõtet lugeda, on rütm jällegi, või meeleolu, selline aus eesti meeleolu on, pärast paned raamatu maha ja mõtled “vaat siis” ja võib-olla on kuidagi kergem talve üle elada.

Ja siis on ohtralt viiteid, eksju, teistele tekstidele. Hasso Krulli kogumikus “Millimallikas” (2000) on üks kivisildniku-teemaline essee, kust sai teada, et see on kivisildnikul selline leivanumber, võtta ja remiksida teisi tekste nõnda, et need ometigi tema häälega rääkima hakkavad. Ülepea soovitan lugeda kriitikakogumikke. Nii saab kiirelt targaks ja lugemise ajal on tunne, nagu elataks päris maailmas. Veel jäi mulje, nagu kivisildnik teeks jõhkralt palju tööd hästi korralikult. On pigem ebatõenäoline, et kõik viited mulle isegi pooltuttavad olid, seega tuleb kinnitada, et tekst on ligipääsetav ka erilise ettevalmistuseta. Minule meeldisid enim seeria “Mina pean Liivi preemia saama” ja Tartu sildade seeria. Võrrelda ei oska millegagi. Nende asjade suhtes, mida tean, on ta muutüübiline objekt.

Vahest võtan teine kordki mõne luulekogu lugeda.

Lugu ilmus heas ajakirjas “Vikerkaar”

Friday, February 20, 2015

Minu “Budapest” ja sisemine kohvik

Laura Liventaal




Sõltlasena tahan ma head asja muudkui rohkem ja veel, niisiis käisin Von Krahli Teatri lavastust “Budapest” vaatamas kaks korda. Kirjutan praegu etendusest, kõrvaklappides mängimas Pink Floyd’i “The Great Gig In The Sky” albumilt “Dark Side Of The Moon”. Selle looga andsid Taavi Eelmaa, Juhan Ulfsak, Erki Laur ja Tiina Tauraite lavastusele lõpuakordi, murdes peegli abil kaunilt valguskiire, mis jagunes erinevateks värvideks, just nagu kujutab pilt Pink Floyd’i albumi kaanel.

Aga alustame siiski algusest. Enne esietendust levisid Internetis lavastuse kohta narritavad videod, millest jäi mulje, nagu oleks tegemist klassikalise ajaloohõngulise tükiga, mida ma Von Krahli Teatrit varem külastanuna hästi ei tahtnud uskuda. Lisaks nägin enne etendusele minemikut unes, et Eelmaa, Ulfsak, Laur ja Tauraite olid tandemi seljas ning pidid omavahel ühte paari aluspükse vahetama ning samal ajal ratast väntama. Võib öelda, et ajaloohõng ja tandemil teatritrupp moodustasid kummalise sissejuhatuse lavastusse “Budapest”.

Kogesin etendust esimesel ja teisel vaatamisel täiesti erinevalt, esmamulje “Budapestist” oli väga humoorikas ja armas (jah, just armas), teine kogemus oli aga hoopis traagiline, kurb ja salalik. Kokku niisiis tragikoomiline. Mis oli naljakas? “SEE on meist eraldunud. Peaaegu. Ta on siin. Ta ei lahku. Ja loomulikult ka meie ei lahku. Vaid… läheme nüüd kohe varsti, ilma liigse tähenduslikkuseta, teatud kohtadesse peitu!“ Ja nad läksid peitu, saavutades Valge Ingli kohvikuga peaaegu täiusliku mimikri. Ulfsak oli punase taustal punases kombinesoonis, Eelmaa oli telliskiviseina taustal tellistega riietuses. Publik hakkas neid märgates muhelema, eriti tegi nalja Eelmaa liikumine, kes püüdis märkamatult maale seinal õiget pidi keerata. Kõige armsam tegelane oli minu arvates Tetris (Tauraite), kes, peitudes samal ajal diivaniriidest kostüümi, ennast sobivasse kohta paigutas, klõps! Lauri märkasin alles hiljem, tema oli maskeerunud mustaks aksiks.

Ent mis oli see SEE, mis näitlejatest eraldus? Minu meelest oli see olukord, õhustik, milles vaataja viibis. Hetkeks oli tunda SELLE külma hingust. Istudes ümmarguste laudade taga viini toolidel olid vaatajad põgenikud Valge Ingli kohvikus Pesti poolel Doonau idakaldal. Peitu läinud näitlejad olid samuti põgenikud ning kuna kostüümid olid sellised, kust paistsid vaid silmad, siis nägin meeletus hirmus ja ärevuses pilke, samal ajal kui misanstseen oli koomiline. Etenduse teistkordsel vaatamisel elasin sellesse hirmu eriti sisse, samas tundsin end reaalsusest põgenenuna, kaitstuna seal kohvikus, näitlejatega koos. Koosolemisest mõtiskles etenduses Eelmaa, tuues välja, et ühise kogemuse jagamisest tekib hingede ühisosa, müstiline osadus. Võtsin paar pikemat hetke, et seda tunnetada, veidral kombel on minu meelest võõrastega seda lihtsam tajuda kui tuttavate inimestega, võimalik, et seetõttu, et müstiline osadus on ebaisikuline, üldinimlik.

Kuna saal oli tehtud kohvikuks, siis oli hea võimalus vaadata, kuidas publik millelegi reageerib. Alguses tundsid kõik end veidi kohmetult ning püüdsid võimalikult märkamatuks jääda, kuna toolide ja laudade ning lava paigutus ennustas publiku osalusega tükki. Seekord kohtles trupp meid aga eriti leebelt, jää murdis Ulfsak, kes pakkus paprikaga võileibu ning hiljem jagati ka ehtsat Tokai veini. Vaatajad lõdvestusid, tekkis õdus koosolemise tunne. Minu meelest tahtsid näitlejad jagada meiega oma koosolemist, lasta meid oma mulli sisse, mis õnnestus suurepäraselt. “Ma vihkan formaalset suhtlemist. Ma ei taha tunda kohvikus seda, kuidas minust distantseerutakse. Ma tunnen end siis üksi, mahajäetuna. Väga ärevana,” ütles Tetris. Mina vihkan ka formaalset suhtlemist, formaalset teatrit ja kriitikat, see on lihtsalt tühi. Tähtis on kohalolu, avatus ja ausus, muidu ei ole mõtet. Pealtnäha võis jääda mulje, et tegu on suhteliselt sisutühja lavastusega, kuid minu meelest uuris see kommunikatsiooni ning viitas müstilisele sisule, mille tingib päris suhtlemine.

Mulle läks hinge, mida ütles Laur värvalina pärast oma sisemise naise kirjeldamist. “Ma tunnen teie kõigi vastu armastust. Aga mind ei huvita mitte kübetki see, kuidas teil elus läheb.” Arvan, et inimesed kogevad sellist tunnet sageli. See on soojus kaaseksistentsi, teise suhtes, kuid see, kuidas neil läheb ja mida nad parasjagu teevad, on juba täiesti teine asi. Kas lavastus rääkis armastusest? Minu meelest võib nii öelda küll, kuigi tegelaste vahel ei olnud mingeid armusuhteid. Pigem oli see armastus laias mõttes, tekkis teatud armastuse õhkkond, kus publikuliikmeid ja näitlejaid võis näha päris inimestena, indiviididena. Eelmaa teksti ja näitlejate koostööl sündinud lavastus kannab minu jaoks armastuse ja vabaduse ideed. Viimasest pole küll otseselt juttu, kuid kogu põgenike ja sõja temaatika räägib vabaduseihast.

Tulistades taanduvad näitlejad klaasukse taha, kus eretab silt “Realism”. Nad põgenevad korraks Valge Ingli kohvikust realismi, päris maailma, ning suruvad näod vastu klaasi ja vaatavad, mida publik seal SELLE sees teeb. Enne põgenemist kõlas ühest suust vabadusedeklaratsioon:
[…] “Hommik tabas eide ja taadi,
keset elamut, keset hoovi, keset aita.
Kikka hääl äratas küla,
sest ikka kui on kirenud kukk,
toodi välja niku pukk,
niku pukk, niku pukk,
niku pukk, itaalia lava,
laulu lava, laulu väljak,
paugu väljak, õnne pukk,
niku pukk, niku lava, kireb kukk,
armu altar, loomispukk,
sünnipukk,laulupukk,
nikupukk, õitse pukk,
ühispukk, rahvuspukk,
meie pukk, niku pukk,
niku pukk,kodu pukk.
perepukk, nikupukk,
isa pukk ja ema pukk,
pisi pesamuna pukk.
Meie voolame üles!
Maailma kohale!
Füüsika kohale!
Surma kohale!
Tõe kaissu tudule!”

Võimalik, et kaasaegset teatrit ei saa teha ropendamata. Igal juhul ajas mind naerma, kuidas publik nikupukiluuletuse peale nihelema hakkas, see tuli nii ootamatult. Raske on seda veel kuidagi kommenteerida või selles mingit suurt mõtet leida.

Kokkuvõttes oli tegu suurepärase avangardiga. Tundsin, et olen teatris koos inimestega ning ausalt öeldes pole ma seda SELLISEL kujul varem tundnud. Muhe huumor, sümpaatsed tegelased ning pärast seda, kui mustkunstnik neli inimest vaatajate silme all “ära kaotas”, ka ilus ja vaimukas lõpuakord Pink Floydiga. Eraldi tooksin välja Taavi Eelmaa kirjutatud teksti, mis näitab minu meelest kirjutaja küpsust, kuna tekst jättis nii loomuliku ja humoorika mulje, et arvasin alguses, et see on sündinud näitlejate improvisatsiooni käigus. Ma olen saadud kogemuste eest väga tänulik.

(Kaastööle oli lisatud Tammsaare foto. Täpsemalt foto Tammsaare kujust. Foto on üles võtnud loo autor. Alguses sügasin natuke kukalt aga siis plahvatas – muidugi Tammsaare! Tammsaare on ju universaal. Tammsaare pilt sobib IGA postituse juurde. Toim.)